2Ms 20:17: on kirjutatud: „Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!“
Kas tegu on ühe käsuga, nagu usuvad paljud kristlikud konfessioonid või kahega, nagu usuvad katoliiklased ja luterlased, on siin teisejärguline. Juhin ainult tähelepanu sama käsu kordamisele Moosese poolt aastakümneid pärast käsuandmist Siinail, kus Mooses nimetab samu asju teises järjekorras, lisades juurde ka põllu. 5Ms 5:21 on kirjutatud: „Sa ei tohi himustada oma ligimese naist! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda, tema põldu, sulast ja teenijat, härga ja eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!“ Seetõttu on üsna loogiline, et tegu on ühe käsuga, ja pole tähtis, millises järjekorras on keelatut loetletud.
Kellelegi teisele kuuluva himustamist keelav käsk on midagi taolist, millest on ilmselt kõige kergem üle astuda, aga millest üle astumist on kõige raskem avastada. Kuna himustamine toimub inimese mõttemaailmas, aga väliselt pole sellega mitte kellelegi liiga tehtud, siis on üsna mõistetav, et paljud ei peagi seda patuks. See on üks selliseid patte, mida ilma Jumala Seaduseta vaevalt keegi üldse patuks peaks. Paulus tunnistab Rm 7:7: „Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks öelnud: „Sa ei tohi himustada!““ Ilmselt tuleb Pauluse poolt kirjutatut mõista nõnda, et ta poleks himustamist patuks pidanud, kui Seadus ei oleks öelnud „Sa ei tohi himustada!“ Himustamist keelavast käsust üleastumist suudab avastada ainult Jumal, sest tegu on inimese mõttemaailmas toimuvaga. Inimene ise, kes seda teeb või teinud on, teab seda muidugi ka, aga temagi võib eksida. Vahel on raske tõmmata piiri kurja himustamise ja süütu soovi vahele, kui inimest ei juhi Püha Vaim. Teised inimesed võivad parimal juhul ainult aimata, et seda on tehtud, aga tõestada pole seda võimalik. Võib öelda, et see käsk reguleerib inimese moraali kõrgeimal tasemel. Võib tõstatada küsimuse, miks sellist käsku üldse tarvis on, kui sellest üleastumine ei tee kellelegi kurja? Himustaja pole ju teiselt midagi omastanud. Vastus on väga lihtne – himustaja teeb sellega kurja eelkõige iseendale ning seab ennast ohtu „parajal“ võimalusel astuda üle mõnest teisest käsust, näiteks varastamist või abielurikkumist või isegi tapmist keelavast käsust. Sageli on nii, et näiteks vargusele või abielurikkumisele eelneb himustamine. Enne kui Eeva keelatud puu vilja võttis – varastas – „see tegi ta silmadele himu“ (1Ms 3:6). Võõra himustamist keelates soovib Jumal inimest taolisest ohust hoida.
Himustamine iseenesest pole patt. Kõik oleneb sellest, keda või mida himustatakse ja milles see seisneb. Peetrus kirjutas, kuidas inimesed peaksid Jumala Sõna ihaldama, 1Pt 2:2 (1968.a tõlkes): „...ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks...“ Oma igatsusest olla Jumala riigis ütles Paulus, Fl 1:23: „ Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem...“ Paulus kirjutas, et me peame „surmama“ endas just kurja himu, Kl 3:5: „Surmake nüüd need liikmed... kuri himu ja...“ Käsk keelab himustada kedagi või midagi, mis kuulub kellelegi teisele. Ilmselt lisandub siia veel üks tegur – milles himustamine väljendub. Seega, nagu juba varem mainisin, suudab seda pattu õieti tuvastada vaid Jumal, sest vaid Tema suudab kõiki peensusi eksimatult arvestada. Kujutlegem ette, et keegi vanast Iisraelist imetles oma naabri härga ja himustas seda endale, aga selliselt, et läks ja ostis selle temalt ära. Ilmselt ei olnud naabri härja himustamine sedalaadi himustamine, mis oleks patt olnud. Me himustame väga midagi poes ja käime seda ikka vaatamas, aga sooviga see ära osta, mitte varastada. Olen mõelnud kuningas Ahabi soovile saada endale Naaboti viinamägi. See polnud patune soov, kuna ta soovis selle kas vahetada või osta. Küllap oleks ta selle ära ostnud ka siis, kui Naabot oleks selle eest väga kõrget hinda küsinud. Kui Naabot aga polnud seda mingi hinna eest nõus talle loovutama, siis ta „tuli oma kotta, tusane ja raevutsev vastuse pärast, mille jisreellane Naabot oli temale andnud, öeldes: „Ma ei anna sulle oma vanemate pärisosa!““ (1Kn 21:4) Ahabi tusa ja raev aga ei räägi temast midagi head. Edasi läks asi väga kurvaks. Kas tegu oli Naaboti viinamäe patuse himustamisega, teab Jumal. Kui Iisebel muretses selle talle ülekohtusel teel, siis oli Ahab valmis (ilmselt suurima heameelega) selle oma valdusse võtma.
Lisaks kellelegi teisele kuuluva mittehimustamisele on mõistlik tähele panna, et maailmas on tõeliselt ihaldusväärse kõrval palju ihaldust mitteväärivat, mida inimesed ometi ihaldavad, ja seda enesele hukatuseks. Paulus kirjutas 1Tm 6:10,11: „Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust!“ Johannes kirjutas 1 Jh 2:16,17: „Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus – , ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“
