2Ms 20:16: on kirjutatud: „Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!“ See on nii lihtne ja selge, et polegi nagu midagi kommenteerida. Ligimese vastu ei tohi valetunnistust anda, aga kas ligimese poolt (tema heaks) tohib valetunnistust anda? Küsimusi tekib teisigi. Kuidas on valetamisega üldse? Vahel ei valetata meelega, kui tõeks mitteosutuvat kuulujuttu edasi räägitakse. Mida sellest arvata? Mida arvata nalja tegemisest, kui hästi järele mõeldes leiame, et see seisneb tõe moonutamises? Kuidas on „hädavalega“? Mis peaks selles halba olema, kui selle valega ei tehta kellelegi kahju, pigem tehakse head? Piiblist leiame üsna mitmeid „hädavale“ juhtumeid. On nii lihtne mõelda, et kui nemad võisid, siis küllap võime meiegi. Kas ikka võime? Nii et mõtlemisainet kui palju!
Vale on Piiblis hukka mõistetud. 3Ms 19:11,12 on kirjutatud: „Ärge varastage ja ärge valetage, ja ükski ärgu petku oma ligimest! Ärge vanduge minu nime juures valet; sellega sa teotad oma Jumala nime! Mina olen Issand!“ Õp 6:16-19 on kirjutatud: „Neid kuut asja vihkab Issand, jah, seitse on Tema hingele jäledad: ülbed silmad, valelik keel, ...valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes külvab riidu vendade vahel.“ Paulus kirjutas efeslastele, Ef 4:22-25: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed.“ Iiob rääkis oma sõpradele, Ii 27:3,4: „...niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu, ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel pettust.“ Uude Jeruusalemma – seega üldse Jumala riiki – saajate ja sealt väljajääjate kohta on kirjutatud: „Sinna ei saa midagi, mis on rüve, ega keegi, kes teeb jäledusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse.“ (Ilm 21:27) „Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad“ (Ilm 22:15). „Aga argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm“ (Ilm 21:8). Kristuse tulekul elavate pühade kohta öeldakse: „...ning nende suust ei ole leitud valet, nad on laitmatud“ (Ilm 14:5).
Kõik Piiblis kirjutatu pole eeskuju võtmiseks! Piibel sisaldab palju erinevaid lugusid. See räägib elust, nagu see on, ilma ilustamata. See räägib ka tõsiusklike eksimustest, rääkimata nende eksimustest, kelle usk ja Jumala tahte tundmine või soov seda täita oli üsna tagasihoidlik või lausa olematu. Piibel räägib ka ligimeste vastu antud valetunnistustest, abielurikkumistest, mõrvadest ja paljust muustki pahast. Ilmselt ei mõtle keegi meist, et võiksime ka nõnda toimida. Samas laseb Piibel paista kellegi elu päästmiseks valetamist positiivse teona, mis ahvatleb nende eeskuju järgima. Maine kohus ei aktsepteeri mingisugust valetunnistust. Kas Jumal aktsepteerib? Kindlasti mitte. Ps 101:7 on kirjutatud: „Ei tohi mu koja keskele astuda see, kes teeb pettust; kes räägib valet, ei jää püsima mu silma ette.“ Paljudel juhtudel on Piiblis selle tegelaste väärtegudele ka õiglane hinnang antud. Mõnikord aga pole, ja lugeja peab ise loetust vastavad järeldused tegema. Kui lugeja laseb end Pühal Vaimul juhtida, siis ta tuleb kindlasti õigetele järeldustele. Selle peale võib mõni öelda, et miks need lood siis üldse Piiblis kirjas on? Kas Piibli lugejal poleks lihtsam, kui ta leiaks sealt ainult eeskuju võtta väärivaid tegusid? Küllap on kõiksuguste lugude äratoomisel mitmeid põhjusi. Kuigi see on omaette teema, peaks ka siin sellel pisut peatuma. Paulus kirjutas Rm 15:4: „Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust.“ Meil, kes me kogeme alatasa kõiksuguseid kiusatusi; kes aeg-ajalt eksime, on üsna lohutav teada, et Piibli aegade inimesed olid samasugused lihast ja luust, ekslikud inimesed nagu meiegi, ometi leidsid nad Jumala silmis armu ja Jumal võttis nad vastu. Meiegi ei peaks oma ekslikkuse tõttu lootust kaotama. Kui Piibli aegade usklikudki eksisid, ei peaks me olema ka meie kaasaegsetele inimestele karmid kohtumõistjad. Samas ei olnud ka suurte tegude tegijad mingid üliinimesed, mis samuti annab meile lootust. Jk 5:17 öeldakse: „Eelija oli meiesugune inimene...“ Siiski hoiatatakse meid, et me ei kordaks enne meid elanud inimeste vigu. 1Kr 10. peatükis toob Paulus välja hoiatavaid näiteid Iisraeli rahva minevikust ja ütleb: „Ärge ka saage ebajumalateenijateks, nõnda kui mõned neist... Ärgem ka langegem kõlvatusse, nõnda kui mõned neist langesid... Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid ... Ärge ka nurisege, nagu mõned neist nurisesid... Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1Kr 10:7-11)
Valigem õige eeskuju. Johannes kirjutas: „Armas, ära võta eeskujuks paha, vaid head!“ (3Jh 11) Kui mõnel jäi usku või teadmisi väheks, või ei suutnud ta kiusatust ära võita, siis see ei õigusta meid. Alati pole otstarbekas kõike rääkida, aga rääkimata jätmine pole veel valetamine. Näiteks, kuningas Sidkija ei soovinud, et Jeremija räägiks teistele, millest nad rääkisid. Ta ütles Jeremijale, et ta ütleks neile: „Ma lasksin langeda kuninga ette oma alandliku palve, et ta ei saadaks mind tagasi Joonatani kotta surema“ (Jr 38:26). Seda Jeremija tegigi. Väga tõenäoline on, et Jeremija seda ka tõesti kuningalt palus, kuigi Piibel sellest ei räägi, sest teda ei saadetud enam „Joonatani kotta“. Apostel Paulus kirjutas efeslastele, Ef 5:1: „Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed“. Jumala ja valetamise kohta on aga öeldud: „Jumal ei ole inimene, et ta valetaks“ (4Ms 23:19) ja „Jumal, kes ei valeta“ (Tt 1:2). Jeesus ütles, et vale algallikas on kurat ehk saatan. „Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa“ (Jh 8:44).
Ka tahtmatu valetamine on valetamine. Kuulujutu edasirääkija võib osutuda valetajaks, kui räägitud kuulujutt ei vasta tõele. Seepärast on kuulujuttude mittelevitamine igati õigustatud. Pangem tähele mõningaid sellesisulisi õpetusi. „Issand! Kes võib tulla külaliseks sinu telki? Kes tohib elada su pühal mäel? See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt oma südames, kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale...“ ( Ps 15:1-3) „Niisamuti olgu naised väärikad, mitte keelepeksjad, vaid kained, ustavad kõigis asjus“ (1Tm 3:11). „Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks!“ (1Pt 2:1)
Kust läheb naljategemise ja valetamise vaheline piir, on vahel raske määratleda. Seetõttu on parem mitte taolist nalja teha, eriti siis, kui naljast ei pruugita aru saada. Süütu nali pole kindlasti pahatahtlik, kedagi solvav. Rääkides vana ja uue inimese erinevustest ütles Paulus: „Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile, vaid selle asemel olgu tänu“ (Ef 5:4). 1968. a tõlkes: „...ja riivatus ja rumalad sõnad või tühised naljad, mis kõik ei sobi, vaid pigemini olgu tänu.“
