2. Aj 25:1–2 on kirjutatud: „Amasja oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Jooaddan, Jeruusalemmast. Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte siirast südamest.”
Mitmes teises piiblitõlkes öeldakse, et ta tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte kogu südamest.
Piiblit lugedes märkame, et Kuningate ja Ajaraamatute kirjutajatel oli tavaks uuest kuningast kirjutama hakates juba kohe alguses anda tema kohta ka lühihinnang. Nii ka siin. Harilikult öeldi, et kuningas kas tegi, mis oli Issanda silmis õige või ei teinud. Amasja kohta öeldakse siin, et ta tegi küll mis õige oli Issanda silmis, aga mitte siirast südamest. 2Kn 14:3 öeldakse Amasja kohta: „Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte nõnda nagu tema isa Taavet; ta tegi kõik nõnda, nagu tema isa Joas oli teinud.” Tihti võrreldi uut kuningat tema esiisa Taavetiga, kas ta tegi õigesti nagu Taavet, või ei teinud. Taavetiga võrreldi kuningaid seetõttu, et Jumal oli andnud Taaveti kohta positiivse hinnangu. Jumal käskis omal ajal prohvet Ahijal öelda Jerobeami naisele, et ta ütleks oma mehele Jerobeamile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Sellepärast et ma rahva hulgast olen sind ülendanud ja pannud vürstiks oma Iisraeli rahvale ning olen kiskunud kuningriigi Taaveti soo käest ja andnud sinule – sina aga ei ole olnud nagu mu sulane Taavet, kes pidas mu käske ja kes käis mu järel kõigest oma südamest, tehes ainult seda, mis õige oli minu silmis, vaid sa oled teinud rohkem kurja kui kõik, kes enne sind on olnud, ...sellepärast, vaata, saadan mina Jerobeami soole õnnetuse...” (1Kn 14:7-10) 1Kn 15:5 öeldakse Taaveti kohta, et „Taavet oli teinud, mis õige oli Issanda silmis, ega olnud kogu oma eluaja lahkunud kõigest sellest, mis ta temale oli käskinud, välja arvatud hett Uurija lugu”.
Niisiis, Taaveti kohta ütles Jumal, et ta pidas mu käske ja käis mu järel kõigest oma südamest, tehes ainult seda, mis õige oli minu silmis, kuid Amasja kohta öeldi, et ta tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte siirast südamest või kogu südamest. Ma ei hakka siin kogu Amasja elu käsitlema, vaid piirdun ainult siin antud hinnanguga, mis käib tema kohta üldiselt, eriti tema kohta ta valitsuse algupoolel. Hiljem tegi ta mõndagi, mis ei olnud õige.
Võib ju küsida: kui keegi teeb, mis on Issanda silmis õige, siis mis tähtsust sel on kas ta teeb seda siirast südamest või kogu südamest või mitte, peaasi, et teeb, mis on õige? Aga on. Kui sellel poleks tähtsust, siis poleks seda ära märgitud. Siin on midagi meilegi järelemõtlemiseks. Mooses ütles, kuidas tuleb Jumala antud seadlusi ja määrusi täita: „Täna käsib Issand, su Jumal, sind teha nende määruste ja seadluste järgi: pea ja täida neid kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest!” (5Ms 26:16) Mitte ükskõik, kuidas, vaid kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest! Seda ütles ka Saamuel: „...ärge taganege Issanda järelt, vaid teenige Issandat kõigest südamest!” (1Sm 12:20) Töö tulemus oleneb tihti suurel määral sellest, kas seda on tehtud hoolikalt nii-öelda kõigest südamest või ülepeakaela. Eks Jumala tahte täitmisega ole ka nii, aga selle juures on veel midagi väga olulist, millel mõne maise töö tegemise juures vast polegi erilist tähtsust. Siin on oluline motiiv ja õige asja tegemine õige meelsusega. Tähelepanu väärib põhimõte, mille kohaselt Mooses pidi koguma rahva käest pühamu ehitamiseks vajalikku materjali. Jumal ütles Moosesele: „Ütle Iisraeli lastele, et nad tooksid mulle tõstelõivu; igaühelt, kes annab heast südamest, võtke minu tõstelõivu.” (2Ms 25:2) Jumal võinuks öelda, et kõik, kellel on pühamu ehitamiseks vajalikku materjali, peavad seda andma, aga Ta käskis Moosesel ja pühamu ehitajatel võtta materjali igaühelt, kes annab heast südamest. Paulus kirjutas sarnasest heast meelsusest annetuste kogumisel. „Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.” (2Kr 9:7) Jeesuse kohta käivas prohvetikuulutuses ütles Jeesus, kuidas Ta Jumala tahtmist täidab. „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.” (Ps 40:9)
Õigupoolest näitab meelsus, millega Jumala tahet täidetakse, suhtumist Jumalasse. Mooses ütles, mida hiljem ka Jeesus kordas, kuidas tuleb Jumalasse suhtuda: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5Ms 6:5) Mitte ükskõik kuidas, vaid kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Sellest oleneb ka kuidas elatakse. Kui inimesed ei suuda alati teada teiste motiivi ja meelsust, siis Jumal teab seda alati eksimatult. Tema teab, mis on inimese südames ning armastab inimese õiget hoiakut. Jumal ütles Saamuelile: „Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.” (1Sm 16:7) Taavet koputas oma poja Saalomoni südamele: „Ja sina, mu poeg Saalomon, õpi tundma oma isa Jumalat ja teeni teda siira südamega ja sõnakuuleliku hingega, sest Issand uurib läbi kõik südamed ning mõistab kõiki mõtteid ja püüdeid! Kui sa teda otsid, siis sa leiad ta, aga kui sa ta maha jätad, siis ta heidab su ära igaveseks ajaks.” (1Aj 28:9)
Kui Amasja meelsus oli selline, et ta tegi küll, mis oli Jumala silmis õige, aga mitte siirast südamest, siis ilmselt oli tal ka lihtsam millalgi mitte enam teha, mis oli Jumala silmis õige. Andku Jumal, et meie teeksime ainult seda, mis on Issanda silmis õige, ja seda siirast südamest.
Heino Lukk on emeriitpastor
