„Nõnda ütleb Jehoova, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette...vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbegi tee, tühjale maale jõed!” Js 43:16, 19
„Nõnda ütleb Jehoova, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette...“ Lugesin aina uuesti. „Jumal, anna andeks, et täna rabistades läinud on. Palun, et see lühike Sõna mind tänase päeva jooksul puudutaks ja toidaks!“
Tegelikult olin enamuse päevast hingamise asemel mööda hingeldanud. Justnimelt mööda – Jeesusest mööda! „Jõulukuu on nii kiire aeg. Oh, kuidas sooviksin, et see oleks järelemõtlemise ja hingamise aeg,“ õhkasin vaikselt. Olin liialt lühidalt luupi Jeesusel ja liialt kaua argitoimetustel hoidnud ning mu vaimulik Jeesuse kui Peigmehe ootamise õli oli hakanud lambist välja nirisema.
Kuigi olin õhtuks väsinud, olime abikaasaga lastele juba eelnevalt lubanud, et läheme ujuma. Nii jõudsimegi peagi mandrile. Olin basseinis ning pere oli parasjagu teisel pool ujulat, kui korraga kõik silme eest uduseks läks. „Hoog,“ tõdesin endamisi. „Pole lugu,“ lohutasin end. „Tean küll, pean lihtsalt tubli olema.“ Kasutasin võtteid, mida olin õppinud ja mille kohta teadsin, et need toimivad. Teadsin, et hirmuga seotud olukordi vältides läheb asi tuleviku perspektiivis hullemaks ning seega tuli vastupidi, just nimelt sügavamasse vette ujuma minna.
Ujusin ühe ringi, ent see toimis ainult sinnamaani, kuni seisatasin ja ümberringi vaatasin. Ujula oli rahvast täis ning seda kõike oli liiga palju. „Ära vaata ümber,“ meenusid hiljuti Piiblist loetud sõnad. „Sa ei kõnni eales üksinda!“ meenutas Jumal aastatagust kogemust haiglas.
„Jumal, palun saada Jeesus minu kõrvale,“ palusin vaikselt. „Jeesus, teeme seda, aga teeme koos!“ Ujusin veel ühe ringi ja seekord laskus sügav rahu mu peale. Ent rahu kadus niipea, kui pilgu taas Jeesuselt ümbritsevale suunasin. Korraga hakkas pea vaikselt rinnale vajuma. „Oh, Isa, palun saada abikaasa siia!“ kõlas palve Temale, kes suudab kõik.
Jumal vastas! Mõni hetk hiljem, kui keha ja pea ära vajusid, oli abikaasa mu kõrval ning hoidis minust kõvasti kinni! Kõik käis vaikselt ja kiiresti, ning sellel
21. detsembri õhtul ei aimanud basseinis olnud rahvas midagi. Kui abikaasa käte vahel toibusin, saabus basseini üks võõras naine lapsega. „Vaata, ta on nii meie ühise tuttava moodi, ainult vanem ja blond,“ märkisin abikaasale ning keskendusin seejärel taas kosumisele ning uue pealekippuva hooga toime tulemisele. Kuna keskendusin vaid enda olukorrale, mitte Jumalale, läks minust mööda tõdemine, et olin seda „võõrast“ varem kohanud – samuti detsembrikuus, kolm aastat tagasi.
Nii ei teadnudki me abikaasaga, et me pole üksinda. Et on keegi, kes jälgib meid valvsa pilguga. Et on keegi, kes on selles kõiges meiega koos ning mõistab vägagi täpselt, mis toimub.
On keegi, kes on selles kõiges meiega koos ning mõistab vägagi täpselt, mis toimub.
Ootasime abikaasaga, kuni kosusin ning otsustasime seejärel, et tänaseks aitab. „Panen tütre ise riidesse,“ pakkus abikaasa. Olin vägagi teadlik, kui keeruliseks võib asi kujuneda, kui pesuruumis tütrega üksinda jäädes uue hoo saan, ent toetusin sinepiseemne usule ning otsustasin, et vastupidi, koos Jumalaga saame hakkama!
Olime tütrega just pesuruumist riietusruumi minemas kui too „võõras“ pesuruumi astus. „Tere, Kristi!“ sõnas ta mulle soojalt ning kadus siis pesuruumi nurga taha. Tardusin. „See võõras naine teab mu nime?“ Kuna too naine enam nurga tagant välja ei ilmunudki ja õige hetk läks mööda, kõndisime pisitütrega edasi riietusruumi.
Olin segaduses. „Jumal, palun näita, kus seda naist näinud olen? Mul pole õrna aimugi!“ Korraga ilmus silme ette intensiivisaal, selle töötajad ning toosama naine seal valgeis riideis. Meenus tema armastus ja hool tol 24. detsembrikuu esimestel öötundidel. Tema käsi minu käes. Tema olekust õhkuv soe turvatunne hetkel, kui minu enda silmis oli vaid hirm, meeleheide ja abitus.
Nüüd ootasin juba kogu riietumise aja hetke, mil see „tuttav“ naine riietusruumi astub, aga teda ei tulnudki. Koduteel olin hiirvaikne. „Anna andeks, kallis Jumal, et ma Sind ei usaldanud. Anna andeks, et arvasin, et pean ise hakkama saama. Et pean ise tubli olema. Et pean ise lahendused välja mõtlema. Et kõik need olukorrad istuvad minu õlgadel. Sinu Poja õlgadel on valitsus ja Tema käes on lahendused!“
Mõistsin, et isegi kui oleksin läbi kukkunud, ei olnud põhjust karta – Jumal oli juba eos rajanud tee. Et võin julgelt loota Jumala peale, sest Tema teeb selle osa, milleks mina võimeline pole! Ma ei olnud seal basseinis üksinda! Olukorras, kus keegi ei aimanud midagi, teadis too naine minu kohta vajalikus koguses kõik!
Järgmisel hommikul küsis abikaasa, kas mõistsin, et suure tõenäosusega tuli see naine pesuruumi ainult minu pärast, et vajadusel mulle abi anda. Sest ta oli alles pisut aega tagasi basseini tulnud ning ei olnud lihtsalt loogiline, et ta end juba mõned minutid hiljem lahkuma seadis. Ja et suure tõenäosusega, mind juba heas vormis nähes läks ta lihtsalt lapsega tagasi basseini – põhjus, miks ta minu sealoleku ajal riietusruumi ei jõudnudki. See naine oli tol päeval Jumala sõnumiks, mida Ta soovib, et päriselt ka mõistaksin – meie üle valvab võimaluste Jumal, kes teeb oma tööd laitmatult, ühegi plekita! Küsimus on vaid, kuidas meie Teda vaatleme: võimetu või võimaluste Jumalana? Kas on olukordi, kus arvame, et oleme oma murega üksinda? Et keegi ei näe, hooli, kuule ega kuula? Kas meie elus on olukordi, millega me ei lähegi Jumala ette? Olukordi, millega pusime ise?
Nagu ikka, armastab Jumal olulisi õppetunde alla joonida. Ka seekord kasutas Ta selleks meile juba nii armsaks saanud markereid – kotkaid. Mõned päevad hiljem sättisime end perega parasjagu kohaliku kelgumäe poole, kui kodu juures äkitselt lendas meie ette parklasse kotkas ja jäi sinna madalalt ringe tiirutama. „Kõik on võimalik sellele, kes usub,“ meenutasin endamisi. „Huvitav,“ mõtlesin eneses, „miks just praegu selline kotkalend?“
Jõudsime kooli juurde. Arvestasin, et seal on vaikne, aga juba kooli parklas aimasin, et kelgumägi on rahvast täis. Oli ka! Seejärel meenus eelmise aasta jõul. Ka tookord oli kelgumäel palju rahvast ning sain kõigi ees hoo. Olin seal teiste ees maas lumes lamades nii õnnetu. Toda hetke meenutades valdas mind sündmuse kordumise ees hirm ning äkitselt adusin, et hoog on taas käivitumas.
Ma kartsin! Ma ei tahtnud kohe üldse teiste ees hoogu saada! Korraga hõikas meie noorem poeg: „Vaata! Kotkas!“ Tõstsin pilgu. Sealsamas, kelgumäe kõrval, metsasalu kohal, lendas suur kotkas! „Kõik on võimalik sellele kes usub,“ meenutasin Jumala tõotust. „Kui see kotkas siin on, järelikult läheb kõik hästi ja muretsemiseks pole põhjust,„ kordasin endamisi ning tundsin, kuidas jaks tuli tagasi.
Mõne aja pärast keskendusin aga ümbritsevale ja taas hakkas hoog kerima. „Vaata! Kotkas!“ hõikas noorem poeg uuesti ja osutas kohaliku kiriku pastori kodu kohale, hoopis teise suunda kui eelnev metsasalu. Seal liugles ringiratast taas üks suur kotkas! Kordasin veelkord Jumala tõotust, mille peale hoog kadus.
Ent mõne aja möödudes hakkas hoog uuesti kerima. Tundsin, kuidas rammetus mu üle vajus. Kuna abikaasa ajas parasjagu tuttavaga juttu, jäin murega üksi. Aga ainult näiliselt üksi. „Vaata! Kotkas!“ Hõikas noorem poeg kelgumäe teisest otsast ja osutas koolimaja poole. Ja seal, hoopis kolmandas suunas, oli kotkas taas oma kauneid ringe liuglemas.
„Kõik on võimalik sellele, kes usub! Sa ei kõnni eales üksinda!“ meenutasin kolmas kord Jumala tõotusi. „Jumal, ma ei pea tõesti kartma, sest Sina oled minuga! Sa märkad isegi neid asju, mis teiste eest varjule jäävad. Tõepoolest, ma pole kunagi üksi! Sa oled minuga igal pool – isegi kelgumäele tuled kaasa!“
Järgmisel hetkel otsustas rahvamass, et aitab neile tänaseks küll ja et on aeg koju minna. Korraga oli kogu kelgumägi haudvaikne – vaid meie ja paar poissi eemal metsas oma mänge mängimas. „Eksam sai läbi. Me saime hakkama!“ juubeldasin endamisi läbitud kontrolltöö üle rõõmsa hõiskamisega. Astusime parasjagu poolelioleva ujula ehitusplatsist mööda, kui suur tänu täitis mu südame: „Aitäh, kallis Jumal! Aitäh, et oled alati mu juures!“ Endalegi üllatuseks lisasin: „Sa võid saata selle loo lõpetuseks veel viimase kotka.“ Samal hetkel tõstsin silmad taeva poole ja sinnasamma, otse meie kõrvale, saare uue ujula kohale lendas suur kotkas, kes seal seejärel aeglaselt ja madalalt mitu ringi liugles. Mõistsin alles päevi hiljem, et Jumal sidus need kaks lugu ühte sümboolselt sügava veega – kahe ujulaga. Seal kotkalendu imetledes pigistas miski mu sees. Mõistsin, et päriselt ka – pole mõtet midagi karta! Kõik on võimalik sellele, kes usub! Jumal on kogu aeg meiega – kogu aeg kohal! Ta pole meie kõrvalt kunagi lahkunudki.
Jumal meenutas selle kahe looga ühele puudulikule inimlapsele, et meie elu kriisiolukordade lahenduskäiguks pole nii väga meid ümbritsevad detailid – vaid meie fookus! Nii kui fookus nihkub meie elu sügavale veele, meie elu rahvamassile, vallandame hirmu, stressi ja abituse. Kui fookus on taas meie elu kotkastel (loe: võimaluste Jumalal), laskub meie üle rahu.
Mariann Volkonski ütles mulle kord: „Peame õppima oma aju mitte üle koormama ja treenima fookust Päästjale, kes on alati meiega. Enda abitus tekitab hirmu, kinnitus Jeesuse ligiolekust rahu. See on vajalik treening lõpuaegadeks, mil stressi, ebakindlust ja kaotsisolekut tuleb juurde. Võime olla täielikus rahus kaoses, kui meil on õpitud fookus Jumalal.“
Jeesus suri Kolgatal igaühe eest – nii meie väikeste kui elu suurimate eksimuste eest. Võib-olla tunned ka sina, et oled täna oma elu sügavas vees üksinda ja oma mitte tubliduse tõttu ähvardab uppumine? Uppumine ebaõnnestunud valikute tõttu? Uppumine suure ärevuse ja murekoorma tõttu? Uppumine ebaõnnestunud kristliku elu tõttu? Uppumine ebaõnnestunud abielu tõttu? Uppumine ebaõnnestunud lapsevanemaks olemise tõttu? Uppumine ebaõnnestunud evangeeliumi maailma viimise missiooni tõttu? Nimekiri võib olla lõputu!
Lohutan: me ei ole selles võimsas meres ega sügavas vees üksinda! On veel keegi. Keegi, kes on kogu aeg igatsenud, et märkaksime. Üksi, lahus Jumalast, ei suuda me midagi! Meil on Jeesus, kelle kaudu suudame kõik! Jeesus on see, kes jookseb appi hetkel, kui meie endi lahenduskäigud enam ei toimi või on otsa saanud. Hetkel, kui väsimusest pea rinnale vajub ja jalad enam ei kanna. Jeesus on see, kes palub meie eest lakkamata, kes julgustab meid hetkedel, kui oleme abitud ja arvame, et oleme murekoormaga üksinda! Ilma Jeesuseta, oma lahendustega, olemegi abitud! Ent sinepiseemne usus võimaluste Jumalasse võime öelda: „Aga nüüd on Jehoova, mu Jumal, andnud mulle rahu ümberkaudu, ei ole vaenlast ega hädaohu ähvardust!“ 1Kn 5:18
Ei ole oluline, kui lootusetu meie olukord parasjagu välja näeb – Jumalal on sellest olukorrast uks välja! Kui oleksime ka väike pime laps, täispõlengu faasis majas eksinuna lõksus, on meil endiselt uks välja! See uks on Jeesus (Jahve päästab)! Me oleme selle maailma tulekuumuses ja sulatustiiglis Jeesuse lapsed! Tema tuleb ja Tema viib meid välja! Ta ei ootagi, et meie oleksime tugevad. Ta ootab, vastupidi, et oleksime iga hetke selles tiiglis vaikselt, alandlikult palves, tunnistades oma abitust ning jõuetust! Ta ootab, et lõpetaksime rabelemise ja laseksime Temal meid tulest välja viia! Jeesus ei rabista ja Jeesus ei hiline. Ta tuleb täpselt õigeks ajaks! Veelgi enam, Ta oli nõus jääma ise meile mõeldud sulatustiiglisse, sellesse täispõlengu tulekuumusesse, et meid sellest säästa!
Nii kui 2022. aasta viimase kvartali õppetükis tabavalt tsiteeriti, et Jeesuse rist oli ja on jätkuvalt altar, millel Tema (Kristuse) südames põlev piiritu armastuse tuli põletas Ta tuhaks, esitades oma ihu ja verd Isale elavaks ja pühaks ohvriks tulihingeliste eestpalvete, valjuhäälsete anumiste ja palavate murepisaratega Hb. 5:7. „Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.“ Jh 10:11 „Sest Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!“ Mk 10:45
Jeesus tuleb peagi võitjana taeva pilvedel, inglite armeega ja tuhandete pasunate taustal! Meie parim Sõber ja Kuningas tuleb meile järele, sest Tema ostis oma naelaarmidega õiguse olla meile ainsaks teeks ja ukseks surmast ellu! Jeesus on see, kes rajab tee võimsasse vette! Vette, kus kõike on meie jaoks liiga palju. Jeesus on see, kes rajab tee kõrbessegi, kus kõigest on puudus käes! Igas puuduses on Tema meie küllus ja igas raskuses Tema meie abikäsi!
Jumal palus kord iisraeli rahval Jordani jõe põhjast mälestuseks kive kaasa korjata selle tarvis, et kui nende lapsed kord peaks küsima: „Mis kivid need on?“, kõlaks vastus üle mineviku unustusehõlma, üle hirmude ja üle usu katsumuste üha uuesti ja uuesti: „Selleks, et kõik maailma rahvad tunneksid Jehoova kätt, kui vägev see on, et te igal ajal kardaksite Jehoovat, oma Jumalat!“ Jo 4:20–24
Minu palve on täna, et ka sina kogeksid Jehoova, meie Jumala vägevat kätt! Et Jeesuses kogetav sügav rõõm oleks ka sinu rõõm. Et Jeesuses kogetav sügav rahu oleks ka sinu rahu. Jaa, ka kriisiolukordades (loe: nii usukooli praktikatöödes kui suures lõpueksamis)!
Millist imelist Jumalat me teenime!
