„Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” Mt 20:25–28
Eesti vabariik saab 24. veebruaril 105-aastaseks. Kuid 24. veebruar on saanud ka üheks ebameeldivaks tähtpäevaks. Sellele ajale langeb nimelt Venemaa alustatud Ukraina sõja esimene aastapäev. Kirjutan käesolevaid ridu küll ligi kuu aega varem ja kuni veebruarikuu Meie Aeg sinu kätte jõuab, võib palju muutuda, kuid praeguse seisuga on ebatõenäoline, et sõda enne seda päeva lõpeb. Kui tõesti nii peaks juhtuma, saab sellest vist lähiaastate suurim Jumala ime.
Jeesus tõdeb, et valitsejad ja suured teevad rahvale liiga. Paralleelkirjakohas Lk 22:25 on täheldatud veel, et neid nimetatakse „heategijaiks”. See kõik on Ukraina sõda silmas pidades vägagi täpselt täide läinud. Need, kel on meelevald käsutada sõjaväge ja relvaarsenali, on naaberriigi rahva kallal meelevallatsenud ja samas nimetanud seda „erioperatsiooniks Ukraina natsismist vabastamise eesmärgil“. Justkui tähendaks see hea soovimist, kui saadetakse teele järjekordsed surmakülvavad raketid.
Jeesus ei anna sellisele demagoogiale õigust. Ta juhib oma kuulaja tähelepanu asjaolule, et enda meelest suur saab teenijaks. Et suurus tähendabki teenimist. Kui Jaakobus ja Johannes tahtsid korra neid tõrjunud Samaaria külaelanike peale tuld taevast alla tuua – neid sel viisil „teenida“ – siis Jeesus sõitles neid. Teenimine, millest Jeesus räägib, on omakasu kõrvale jätmine, töö ligimese hüvanguks.
Käesolevale evangeeliumitekstile eelneb lugu, kus juba mainitud Jaakobus ja Johannes taotlevad taevariigis kohti Jeesuse paremal ja vasakul käel. Selle vahejuhtumi peale hakkabki Jeesus rääkima suureks olemisest. Jeesus ei anna jüngritele võimalust võtta sisse positsioon, kust nad saaksid teistele ülevalt alla vaadata, vaid selgitab neile tõelise suuruse olemust.
Leian, et menu, kuulsus ja rikkus pole Jumala silmis kuidagi keelatud. Oluline on, milliseks sa ise selle juures saad või jääd. Mäletan, kui olin teismelisena suvel maal ja vaatasin, kuidas üle tee põllul lõikasid kombainid vilja. Ühtäkki vuras põllu äärde ministeeriumi numbrimärgiga Volga; tänapäeva mõistes vastaks see ehk luksusklassi Mercedesele. Minu mäletamist mööda oli tegemist põllumajandusministeeriumist saadetud ametnikega, kes tegelesid muuhulgas vilja kvaliteedi järelevalvega. Kuigi minu arvates oli tegemist väga tähtsate meestega, ronis üks neist ise üles kombaini viljapunkri kõrvale ja tutvus selle sisuga. Ta ei tellinud endale viljaproovi alla auto juurde, vaid teenindas ennast ise. Ma ei tea, kui tähtsad need mehed tegelikult olid, aga põllumeestele, kes parasjagu tööl olid, avaldas nende saabumine küll silmanähtavat muljet. Ja minule avaldas omakorda muljet see, et nad olid valmis ka ise käed tööga mustaks tegema.
Sõjas ei pea ma seevastu mõistlikuks, kui näiteks kindralid eesliinile lähevad, sest nende võimalik hukkumine seal avaldaks omade võitlusmoraalile kindlasti laastavamat mõju kui lihtsõduri surm lahinguväljal. Lisaks on nende oskusteave sõjaasjanduses tavainimesest mitu korda suurem ning seda on vaja ka edaspidi. Tänapäeval ei peetagi sellist pidulikku „paremal ja vasakul käel“ istumist enam millekski ihaldusväärseks, kuid mõjuvõim, mis kunagi sellisel kohal istumisega kaasnes, pakub endistviisi pinget. Venemaal on sõjaaeg näiteks toonud kulisside tagant välja mõnegi niinimetatud halli kardinali, kes võib endale lubada tunduvalt rohkem, kui tema ametipositsioon seda eeldaks. Kuid samasuguseid inimesi on minu hinnangul igal pool, kus saab võimu teostada. Selline positsioon on rambivalguses olemisest selles mõttes palju mugavam, et vastutus on tunduvalt väiksem: hall kardinal vastutab ainult nende ees, kellest tema positsioon sõltub. Kui selliseid halli kardinali üle piisavalt suure mõju omajaid üldse leidubki.
Aga olgu see võimukandja hall kardinal või mistahes muud värvi mõjuisik, oluline on see, kuidas ta kasutab endale usaldatud võimu. Kui lai on nende inimeste ring, keda ta teenib. Sina võid ju uskuda, et sul pole mingit mainimisväärset võimu, kuid vaata inimesi enda ümber ja püüa mõista, keda mõjutavad ükskõik millised neist otsustest, mida sa teed. Neid inimesi oledki sa teenima pandud. Oled sa äkki kellegagi neist sõjajalal või on teil muidu suhted halvad? Püüad sa ehk kedagi oma tegevusega „denatsifitseerida“; tähendab, sundida elama just sinu meelest õige väärtusmaailma raamides?
Jeesus andis oma jüngritele toonase aja mõistes väga suure tegevusvabaduse. Ta ei nõudnud enda teenimist, vaid teenis ise jüngreid. See teenimine tipnes ülemises toas nende jalgade pesemisega. Kuid Jeesus ei andnud jüngritele vabadust alistada ühtki inimest – keelatud oli nii omavaheline võimuhierarhia kui ka üleolek neist, kes jäid omade ringist välja. Olgu ka sinu eesmärk teostada oma võimu maailmas just niiviisi.
Toivo Kaasik on Rakvere ja Jõgeva adventkoguduse pastor
