„Seepärast valvake, sest te ei tea päeva ega tundi!“
Mõne aja eest juhtus minuga kummaline lugu. Olgu see lugu siia külma jaanuarikuusse sooja toomiseks!
Nimelt, päev enne meie poja sünnipäeva kuulasin üht usuvenna jutlust. Ta jutustas tähendamisssõnast kümnest neitsist (Mt 25:1–13). Seejärel tõi kõneleja näite luubist. Nimelt, peale seda, kui ta nooremana isa käest teada sai, et luupi piisavalt kaua ühe koha peal hoides on võimalik tuld süüdata, proovis ta selle õues paberi peal järele. Töötas!
Mis mind tõsiselt puudutas, oli aga järgnev küsimus: millele on suunatud meie elu luubid?
Millele on seadistatud meie fookus? Mille järgi meie põleme?
„See, millele on suunatud meie luubid, selle järgi me ka põleme!“ teatas usuvend. „Mille järgi mina põlen?“ esitasin mõtlikuks jäädes küsimuse. „Millele enim oma aega, mõtteid ja vahendeid suunan?“ „Mis siis, kui Jeesus tuleb täna?“ küsisin endalt mõttes. „Millel on minu luup?“ See aus ja tõsine küsimus kordas end järgmise hommikuni, mil Jumal oli armuline ja otsustas mu küsimusele (suure rasvase markeriga!) vastata!
Oli poja sünnipäevajärgne hommik. Avasin unised silmad ja esimene, mida ärgates nägin, oli poeg, kes parasjagu rõõmsalt luubiga laua ääres vehkis. Vaatasin uuesti. Luup? Meil ei ole ju luupi! Jaa, meil ei olnudki, aga poeg teatas naeratades, et ta oli selle eelmisel õhtul endale sünnipäevakingituseks saanud!
Jaa, nii nagu ikka, armastab Jumal praktikat – tol hommikul sai poja luubist meie igahommikuse jumalateenistuse keskne osa. Aga tõeline maiuspala tuli alles õhtul.
Oli juba hiline aeg. Õues oli külm ja meie poeg õnnetu. Kohe päriselt õnnetu. Proovisime temani jõuda, ent tulutult. Poja õnnetuks olemine keris tuure ja ükski vestlus ei aidanud. Palvetasin, et Jumal oleks ligi ja annaks tarkust, sest Temal tuleb alati välja!
„Ava Piibel,“ suunas Jumal. Alistusin, läksin Piibli juurde, avasin selle ja jäin sõnatuks. See avanes Matteuse 25:1–13! „Loe seda pojale,“ palus Jumal taas. „Kuidas ma loen?“ punnisin vastu. „Ta ei ole valmis praegu mind ennastki kuulama!“ „Loe seda pojale,“ kordas Jumal taas. „Olgu peale, Sinu sõna peale ma loen seda talle. Aga palun aita, et ta kuulaks. Palun, et Sa puudutaksid teda Püha Vaimuga.”
„Olgu, teeme nii, ma loen sulle Piiblist ühe teksti ette ja peale seda võid minna ja teha nii, nagu sa soovisid. Aga palun kuula hoolega, ma küsin pärast ka küsimusi.“ Poeg nõustus. Hakkasime koos lugema: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele vastu. Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. Rumalad võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega. Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega. Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält: Ennäe, peigmees! Minge vastu! Siis tõusid kõik need neitsid üles ja valmistasid oma lambid. Aga rumalad ütlesid mõistlikele: Andke meile oma õlist, sest meie lambid kustuvad! Kuid mõistlikud kostsid ja ütlesid: Ei ilmaski, sellest ei jätku meile ja teile, vaid minge pigemini kaupmeeste juure ja ostke endile! Aga kui nad läksid ostma, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma. Ja uks suleti. Pärast tulid ka teised neitsid ja ütlesid: Issand, Issand, ava meile! Aga tema vastas ning ütles: Tõesti ma ütlen teile, ma ei tunne teid! Seepärast valvake, sest te ei tea päeva ega tundi!“ (Mt 25:1–13)
„Mitu neitsit magama jäi?“ uurisin pojalt. Leidsime koos ka vastuse: kõik! „Mitmel neitsil lambid kustusid?“ uuris abikaasa pojalt. Vastus kõlas taas: „Kõigil!“
„Mu poeg, sõna õli tähendab suhet Jeesusega. Kui meil ei ole suhet Jumalaga – oleme vaid vormiline osa kristlase elust. Võime käia kirikus, võime laulda ülistuslaule, võime teistega koos kirikus üldpalvet ja misjoniprojekte teha, aga sellest ei ole kasu! Ilma lähedase suhteta Jeesusega oleme pimedad ja kurdid, sest me ei kuule ega tunne Jumala häält ega tahet! Mäletad meie hommikust luubilugu? Millele on seatud sinu südame fookus, sinu südame luup? Mille järgi see põleb? Ma vastan sulle – see, millele sa kõige rohkem aega kulutad, selle järele sa põled! See, millel on sinu fookus, selle järele sa põled! Kui suhtled sõpradega – see on hea. Kui teed trenni – see on hea. Kui loed jalgpalli kohta raamatuid – see on hea. Aga kui see võtab kogu sinu energia Jumalaga suhtlemiselt, Jeesuse vaatlemiselt, Jumala Sõna lugemiselt ära, siis on sinu luup mujal. Kallis poeg, iga kord, kui Jumalaga juttu ajad, iga kord, kui Piiblit loed, niriseb sinu lampi õli juurde. Iga kord, kui tegeled ilmalike asjadega, niriseb õli välja. Kui päevas on 30 ilmalikku asja ja vaid 2 vaimulikku, siis see teeb 30-2=28. Su õli on iga päev 28 koguse võrra vähenemas.
Mu kallis poeg, Jumal armastab sind üliväga! Sa oled Tema jaoks kallim kullast! Ta andis Sinu eest oma kalli Poja ja Ta tahab olla sinu juures iga päev ja iga hetk. Sa ei saa ise muutuda – pole võimalik. Aga mis inimesele võimatu, see on Jumalale võimalik. Mida rohkem Jeesust vaatled, Jumalaga räägid, õpid Tema häält kuulama, siis Jumal saab hästi sinu südame ligi! Kui Tema on sinu südame sees, siis sa hakkad muutuma aina rohkem Jeesuse moodi! Tema armastus, Tema rahu, Tema rõõm, Tema pühitsus on siis sinu sees. Ja mitte sinust enesest. See on kingitus Temalt! Sest Ta armastab sind üle ladva palju ja Ta ei talu mõtetki sellest, et sind pole Tema juures, Tema lähedal! Kas tahad palvetada ja paluda seda imelist Jumalat oma ellu, oma südamesse?” „Jaa, tahan!“ vastas poeg mõtlikuks jäädes.
Palvetasime pojaga ja miskit sooja valgus mu südamesse. Sel õhtul oli Jumal meile lähedal. „Anna andeks, ema, et ma enne niimoodi ütlesin,” lausus poeg vaikselt. „Pole midagi, ka minul on olnud elus palju olukordi, kus mul ei ole välja tulnud. Ja Jumal on mulle elus ka palju andeks andnud. Ma olen sulle juba ammu andeks andnud. Sa oled ju minu kallis poeg!” Kallistasime ja meie kodus oli jälle soe olla.
Sel õhtul tegi Jumal midagi ilusat. Mitte ainult poja südames, kes peale palvet südame taas häälde sai. Sel õhtul kinnitas Jumal mulle suure rasvase ja punase markeriga, et kui ülekohus läheb väga võimsaks ja paljude armastus jaheneb (Mt 24:12), siis on see õli luubi nihkudes vaikselt tilgatumaks nirisenud. Samal ajal igal hetkel Jumalaga koos teed käes, Temale toetudes, Tema käest küsides, Tema tahet uurides ja paludes, Teda teenides, kinnitab Jeesust igaüht neist: „Aga kes otsani vastu peab, see pääseb!”
Armsad, hoidkem oma luupi Jeesusel ja Kolgatal. Hoidkem oma luupi kõrgel taeva poole suunatuna! Hoidkem oma luupi kannatlikult Issandal, sest Issand ei viibi tulles, nagu arvavad mõned, vaid Ta tuleb siis, kui taevane igaviku kell annab märku, et Jeesusel on aeg oma sõpradele järele tulla!
Kas ka sina kuulud Jeesusele? Kas ka sina igatsed olla nende seas? Kas ka sina oled andnud Jeesusele kõik, mis sul on? Oma iga hetke, iga valiku, iga otsuse, iga mõtte ja ajendi – oma sügava isikliku sõpruse? „Kes oma elu leiab, kaotab selle ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.” Mt 10:39
Tema käes on murtud südamete võtmed ja Ta igatseb nendega kolistada igas südames. Milleks? Et lahti keerata kõik suletud uksed, et meie kõigi luubid oleks suunatud Temale – Temale, kes on väärt võtma vastu austust ja kiituslaulu ja palvet. Milleks? Et meil oleks suhe Temaga! Ehe, aus ja südamesoe sõprus Jumalaga, kes kingib meie lastele kasvõi luubi selleks, et see meil kunagi meelest ära ei ununeks! Millist imelist Jumalat me teenime!
„Aga te saate kuulda sõdadest ja sõnumeid sõjast; katsuge, et te ei ehmuks! Sest see peab sündima, aga ots ei ole veel käes. Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, ja nälga ja maavärisemisi on paiguti. Aga see kõik on sünnivalude hakatus! Siis antakse teid viletsusse ja teid tapetakse ja te olete kõigi rahvaste viha all minu nime pärast. Ja siis taganevad paljud ja annavad üksteist ära ja vihkavad üksteist. Ja palju valeprohveteid tõuseb, ja need eksitavad paljusid. Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus. Aga kes otsani vastu peab, see pääseb!“ Mt 24:6–13
„Sest nõnda nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära; nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul, üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Kaks naist on jahvatamas veskil: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Siis valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Aga seda teadke, et kui peremees teaks, mil öövahi-ajal varas tuleb, küll ta siis valvaks ega laseks oma majasse sisse murda. Sellepärast olge teiegi valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva!“ Mt 24:38–44
„Ent viigipuust õppige võrdumit: kui ta oksad juba on pungas ja ajavad lehti, siis te tunnete, et suvi on ligi. Nõnda ka teie: kui te näete seda kõike, siis teadke, et see on ligi ukse ees.” Mt 24:32–33
„Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!“ Mt 6:21
