„Ma otsisin Jehoovat ja Tema vastas mulle ning tõmbas mind välja
kõigist mu hädaohtudest! Kes Tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende nägu ei tarvitse punastada! Siin see hädaline hüüdis, ja Jehoova kuulis ning päästis tema kõigist ta kitsikusest! Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes Teda kardavad, ja Ta vabastab nad! Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea! Õnnis on mees, kes Tema juures pelgupaika otsib!“ Psalmid 34:5–9
Kas mõni piiblisalm on sinu elu raputanud või sügavalt puudutanud? Umbes 17 aastat tagasi päästis üks salm minu elu. Sõna otseses mõttes.
Olin ületanud kahekümnenda eluaasta. Kogu minu elu oli jooksnud tupikusse. Lahkusin kirikust ja triivisin eemale ainsast valgusallikast, mis oli mu elu valgustanud.
„Kui kirikus ei ole isetut armastust, ei ole Jumalat olemas,“ kõlas tookordne noore kristlase järeldus ja nii ma läksin. Läksin otsima oma teed ja oma tõde. Hakkasin ilmalikku elu elama, ise samal ajal endiselt seda miskit taga igatsedes – õnne, sisemist rahu, elu eesmärki. Ent ma ei leidnud neist ühtegi.
Tugeva keskendumisvõime languse tõttu oli argipäev ja selle tavalised toimetused muutunud tõeliseks väljakutseks, ülikoolis haridustee jätkamisest rääkimata. Kõrghariduse omandamine katkes ning senised eesmärgid mattusid uttu. Elu hakkas aina enam oma mõtet kaotama.
Ühel päeval otsustasin kannatustele lõpu teha. Õppisin silmuse tegemise selgeks, koristasin toa ja istusin maha. Lõpuks oli minus rahu – olin veel ainult sammu kaugusel sellest lõputa õudusest pääsemise suunas – vähemalt nii ma tol hetkel arvasin.
Oli laupäev ning olin üksi kodus. Vaatasin veel viimast korda toas ringi, kui äkitselt endalegi üllatuseks kõva häälega Jumalale väljakutse esitasin: „Jumal, kui Sa oled päriselt olemas, siis ma annan Sulle viis minutit. Kui selle aja jooksul keegi minuga kontakti võtab, helistab või sõnumi saadab, siis tean, et pean veel elama.“
Teadsin, et olin andnud Jumalale piisavalt keerulise ülesande. Nimelt ei olnud minuga keegi telefoni teel juba kuu-kaks ühendust võtnud. Inimesed olid harjunud, et olin pildilt kadunud ja nii oli telefon sahtlis olnud pikalt vaid selleks, et seda aeg-ajalt aku täishoidmiseks laadida.
Võtsin sealtsamast sahtlist vana hea Nokia nuppudega mobiiltelefoni ning asetasin selle enda ette lauale. Istusin seejärel laua ette toolile ja jäin ainiti telefoni vaatama. Toa haudvaikust lõhestas järsk kella tiksumine. Tik-tak. Esimene minut... neljas minut.
„Ahaaa! Mitte midagi!“ hüüatasin mõttes võidurõõmsalt. Olin rahul – vaid viimane minut veel ja saame selle asja siin ära lõpetada.
Äkitselt katkestas kella tiksumise vali piiksumiste jada ja mobiili ekraanile ilmus teade „1 sõnum vastu võetud.“ Vahtisin tummalt telefoniekraani. Värisevate sõrmedega avasin sõnumi. Seal seisis sõnum naabritüdrukult. Ta oli tol päeval varakult ärganud, oma riideid sorteerinud ja soovis nüüd mõningaid neist minuga jagada. Teadsin, et naabritüdruk magab reeglina poole päevani ja enne keskpäeva polnud harilikult mõtetki temaga kontakti võtta. Aimasin, et Jumalal on mulle väljakutse. Et minu senine plaan polnud kunagi olnud Tema plaan.
Läksin vaikides raamaturiiuli juurde, avasin Piibli ja lugesin: „Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu sarnanenud jõega ja su õigus oleks olnud otsegu mere lained!“ (Js 48:18) Olin ahastuses – olin olnud rahule nii lähedal (nii tookord arvasin) ja nüüd pidin jälle algusest peale hakkama. Võtsin Piibli kaissu ja nutsin, kuni suikusin sügavasse unne. Peale ärkamist proovisin seda kirjakohta taas üles leida, ent tulutult.
See on lugu, mis oleks võinud ka teisiti lõppeda, ent Jumala ettenägelik arm ja hool katsid kinni kuristiku haigutavad lõhed ning rajasid tee sinna, kus see näis inimlikust vaatepunktist võimatuna. Justnimelt näis. Sest täna tean, et Jumalale pole miski võimatu ega ükski olukord lahendamatu! Võin tagasi vaadates julgelt nentida, et kui Jumalal oli lahendus igale minu olukorrale, ükskõik kui pisike, või vastupidi, lahendamatuna see tundus, siis on Tal lahendus iga inimese elule – ükskõik kui lootusetu, abitu või üksildasena inimhing end parasjagu tunda võib.
Jumalal peab olema teede ehitamises vähemalt doktorikraad, sest Ta suudab neid rajada ka sinna, kus inimene pead raputab ja veendunult tõdeb – see on võimatu. Mis inimesele võimatu, see Jumalale võimalik!
Olukorrad, mis näivad meile lahendamatud, on Tema jaoks juba lahendatud. Jaa, justnimelt, igale olukorrale on Temal lahendus olemas juba enne meie sündi (L 139:16; Jr 29:11–13). Peame vaid loobuma oma plaanidest, oma lahendustest ja Tema plaani, Tema lahendusi küsima ning usaldama õppima. Tundub kerge? Mitte sugugi. Ent iga lahinguga kasvab Jumal suuremaks. Iga katsumuse ja raskusega muutub Tema valgus säravamaks ja armastus sügavamaks.
Tema armastus iga oma lapse vastu on olnud üle ladva suurune juba enne, kui maised emad (või kasuvanemad) meid esimest korda kätel hoiavad. Enne seda, kui teeme Tema suunas esimesed teadlikud sammud. Tema armastab meid juba enne esimest ja jätkuvalt ka pärast viimast hingetõmmet! Tema on see, kes avab iga üksildase, lootuse kaotanud inimlapse katkised haavad, määrib need õrna isaliku armastuse salviga ja seob ennastsalgavate lunastusesidemetega.
Tema on see, kes andis ja annab jätkuvalt kõik, et meil oleks elu. Ta ei hoidnud meile loovutamast isegi oma kallist Poega! Ta teab iga inimese iga pattu, iga eksimust, iga katsumust, iga läbielatud raskust, iga avalikku ja mitte nii avalikku poetatud pisarat.
Ta läheb veel kaugemale – Ta armastab meid, oma lapsi, teades iga meie sõna, tegu, valikut, mõtet ja motiivi. „Miks küll?“ võid nüüd küsida. Vastan sulle kahe põhjusega: Esiteks, Ta lihtsalt on selline! Teiseks, sest me oleme Tema omad!
Armas kaasteeline, kõik hea tuleb Temalt ja Temale toetudes saab võimalikuks kõik see, mis näib ja ongi meie seisukohast võimatu! Ja mis veel parem – kui oleme täielikult abitud end ise aitama, kui seisame piltlikult öeldes Kõrkjamere ees – vasemal ja paremal pool mäed ja meie poole tormamas vaarao sõjavägi, saame Moosese kombel appi hüüda, usus kepi mere kohale tõsta ja Jumal ise lahendab lahendamatu ja teeb võimalikuks võimatu! Tema rajab tee meie elu kõrbe ja Tema kastab meid.
Tõepoolest, Jumalal oli tol ammusel päeval üks sõnum, mis muutis minu elu. Ja Tal on sama sõnum ka sulle:
„Hüüa mind, siis ma vastan sulle ja ilmutan sulle suuri ja salajasi asju, mida sa ei tea!“ Jr 33:3
„...ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“ Js 41:10
„Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Jehoova: need on rahu aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust! Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid! Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest! Ja ma lasen teid mind leida, ütleb Jehoova...“ Jr 29:11–14
Millist imelist Jumalat me teenime!
