„Sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht.” Lk 10:41, 42
Olime teel Eestist koju Norra. „Kallis Jumal, palun anna meile Sinu puhkepaik, kus oleks looduslikult ilus koht, kus saaks süüa ja kus oleks laud. Aamen.“ Vaid mõned hetked hiljem juhatas Jumal meid järve äärde, kus kõik meie tingimused olid enam kui täidetud. See koht ületas meie ootused veelgi: nii pikalt ja laialt, kui silm seletas – see koht lausa sinas mustikatest!
„Aitäh, Isa!“ õhkasin heldinult Temale, kes teab kõik ja hoolib kõik. Ainult Jumal teab, kui väga olen viimastel aastatel mustikal käimisest igatsenud. Ja siin need olid!
Ka lapsed avastasid kiirelt mustikarõõmu. Paitasin silmadega peopesas puhkavaid mustikaid. Nüüd oli minu suur võimalus kohe pikaks ajaks mustikaisu täis süüa. „Toit on valmis,“ katkestas mu heldimuse abikaasa. Ohkasin. Mõõtsin silmadega peopesa, millel puhkas nüüd hoopis kiirnuudlitops ja teadsin, et kuigi mu ees laiub selline Jumala varaait, lepin neid nuudleid süües nii palju vähemaga.
„Oh Jumal, kas mu vaimuliku eluga on sama? Et lepin Sinu Sõna ja palve kosutuse asemel igapäevase kiirtoiduga? Et loobun vabatahtlikult Sinu õnnistustest ja rikkalikest varasalvedest kiirpalve või hoopistükkis palveta päevade tarvis? Et mu südame peopesal puhkab hoopis midagi ilmalikku – palju vähem väärtuslikku?“
Ahmisin veel liigtuliseid kiirnuudleid, millest olin vaid mõned minutid tagasi näljasena unistanud ja korraga ei maitsenudki need enam nii ahvatlevalt. Ootamatult tundsin tühisuse tühisust, millega olin läbi elu leppinud. Vaatasin neid mustikapuhmaid, mis seal metsa all päikese kaisus puhkasid, ja teadsin, et olin valinud selle vähese.
Mõni aeg hiljem istus pere bussis ja ootas mind. Aga ma ei suutnud veel lahkuda. Põlvitasin alandlikult sinnasamma samblale ja korjasin heldinult veel viimaseid mustikaid. Need maitsesid taevalikult! „Oh, kuidas mu süda ja mõistus nurruks, kui oleksin vaid nendega end kosutanudki!“ tõdesin vaikselt elule tagasi vaadates.
„Anna andeks, Isa, et olen leppinud vähesega. Palun, et ükski maine asi ei saaks mulle ebajumalaks. Et ma ei täidaks Sinule kuuluvat kohta ja aega oma südames selle maailma kiirtoiduga – ei asjade ega meelelahutusega. Palun ela Sina minu sees ja istuta mu sisse sügav igatsus Sinuga suhtlemise ja Sinu Sõna järele. Et minu elu olekski Sinu hingamises, Sinu puhkepaigas. Et otsiksin varju Sinu linnuses, Sinuga koos. Alati Sinuga koos! Et võiksin Sinu Sõnast elada, selle sees kosuda ja selle najal kasvada Sinu külge kinni. Kohe hästi kõvasti kinni. Palun toida ka mu lapsi sama kosutava roaga. Aita mul emana neile maailma kiirtoidu ja maiste ahvatluste asemel Sinu kosutavat rooga pakkuda.“
Tõusin püsti ja teadsin, et tõepoolest, Jumal oli andnud meile just õige puhkepaiga – Tema kosutava toidupalaga, mis annab seda, mida ükski maine kiirtoit meile siin elus anda ei saa. Miks? Sest Ta igatseb anda meile alati rohkem, alati paremat! Selleks et mõistaksime, kui tühine on argine rutt ja tühistuste tühisus, mis ei täida eales meie tõelist vajadust. Et mõistaksime vajadust Tema järele, kes naelaarmides kätega meid avasüli koju ootab. Ükskõik kui kaugele me Temast parasjagu ka ekselnud oleme. Ükskõik millises vaimulikus porimülkas parasjagu sipleme.
Ta seisab just praegu sealsamas, ka Sinu kõrval, igatsedes anda Sulle Tema Sõna, Tema aega(!), Tema sõprust, Tema päästet, Tema igavest armastust – Tema enese naelaarmide hinnaga!
Armas sõber, soovin, et sinagi leiaksid Temas oma puhkepaiga ja kosutava roa! Ta igatseb seda sulle nii väga anda!
„Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“ Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!“ Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ Jh 6:33–35
„Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab Tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest Tema annab palju andeks! Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Jehoova!. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!
Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järele, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin! Jah, te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus!
Mäed ja künkad rõkatavad rõõmust teie ees ning kõik väljapuud plaksutavad käsi! Kibuvitste asemel kasvavad küpressid, nõgeste asemel kasvavad mürdid!
See sünnib Issanda auks, igaveseks, hävimatuks märgiks.“ Js 55:7–13
„Õndsad on need, kelledel nälg ja janu on õiguse järele, sest nemad rahuldatakse.“ Mt 5:6
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu!“ Jh 3:16
„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile; Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” Jh 14:27
Head isu!
Millist imelist Jumalat me teenime!
