„Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani!” Mt. 28:19–20
Kas oled end vahel tundnud mõne grupi või hoopistükkis üksikisiku – võõra, kolleegi, tuttava, lähedase, pereliikme poolt kõrvaleheidetuna? Kellegi poolt, kellelt oled oodanud vastuarmastust, ent oled jäänud valusasti üksinda?
Jagan sinuga hiljutist kogemust.
Oli öö. Ärkasin üles ja mõtlesin kivile kinganinas. Õigupoolest südames. Olin kordi proovinud võita ühe inimese südant, ent tulemusteta. Mind lükati tagasi. Või vähemalt tajusin seda nõnda. Olin taas haiget saanud ja see torkis. „Miks ta mind ei armasta?“ mõtisklesin nukrana. Mõtlesin kordi ja kordi läbi erinevaid asju, mida talle ütlen, kui teda taas näen. Niipidi armastusega ja naapidi valumekiga. Ent siis kutsus Isa mind alla ja kibeduse varjudega võideldes hiilisin vaikselt allakorrusele palvetama.
„Kallis Jumal, ma vajan Sinu abi. Olen õnnetu ja kurb. Issand, Sina tead kõik. Igatsen, et teiste poolt tagasilükkamine ja kõrvaleheitmine ei teeks mulle enam haiget. Kui mul on valus, on minu mina järelikult veel elus. Palun aita sel surra! Palun, et ainult Sina võiksid mu sees elada! Palun võta minult kibedad mõtted ja anna vastu Sinu head, armastavad ja tõesed mõtted!“
Igatsesin nii väga kogeda Jumala rahu ja rõõmu, hoolimata sellest, kes mind elus parasjagu tagasi lükkaks või kõrvale heidaks. Ükskõik millal see juhtuks. Ükskõik kuidas see juhtuks. Igatsesin olla Issandas tugev kalju, mille rahu ei sõltu teiste reaktsioonidest – ümberkaudsetest lainetest ega tormidest.
Põlvitasin vaikuses vastust oodates. Seejärel tundsin, et pean Piibli avama. See avanes filiplastele 4:4–8. Lugesin sealt esimesed salmid: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on lähedal!“
Olin vait. „Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on lähedal!“ Ma ei olnud kunagi märganud osa „Issand on lähedal!“. „Kuidas on see leebusega seotud?“ uurisin Temalt, kes teab kõik. Seejärel hakkasin salme tagantpoolt ettepoole lugema: „Issand on lähedal! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Olge rõõmsad! Ja taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Olge ikka rõõmsad Issandas!“
Olin jälle kõigest valesti aru saanud. Olin kerjanud endale inimeste armastust, aga siin ütles Jumal selgelt, et Tema on lähedal! See tähendab, et Tema näeb, teab, kuuleb ja hoolib. See tähendab, et Tema tahab olla minu lähedal! Tema ei lükka kedagi tagasi. Kui tajun selgelt, et Tema on kõiges minu ligi, siis Tema armastusest piisab! Temast on rohkem kui küll!
Mõistsin, et kui teadvustan endale, et Jumalas ongi olemas kõik see armastus, mida olen kogeda igatsenud, siis selles teadmises, st Tema ligiolu teadvustamises, võin olla leebe igas olukorras ja igal pool! Tormidest hoolimata! Siis ei murra ootamatud olukorrad või hoopistükkis pikemalt kestnud kõrvaleheitmised rahukaljut mõranema, sest see seisab kõigutamatult sammastel, kuhu on Jumala enese sõrmega kirjutatud „Mina armastan sind ja sellest piisab!“. Lisaks sellele on mu ellu lubatud rõõmu – hoolimata sellest, kuidas keegi mind parasjagu kohtleb. Või kuidas ei kohtle.
Avasin sama päeva, Elizabeth Viera Talboti „Jeesus võidab!“ hommikvalve ja lugesin: „„Jääge minusse ja mina jään teisse.“ Jh 15:4 Jeesus selgitab, et ainult Temaga koos saame olla viljakad, sest Temast lahus ei suuda me midagi teha ning et viljakuse eesmärk on austada Isa. Seejärel avaldab Ta, et see lähedane suhe rajaneb Tema armastusele meie vastu, sest samamoodi nagu Isa armastab Teda, armastab Tema meid, ning Ta palub meil jääda Tema armastusse. Tema järelkäijate vastus sellele jumalikule armastusele on jääda Tema armastusse ning olla ustav Talle ja Tema käskudele (salm 10). ... „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.“ (salm 11)
Ta soovib väga, et meie rõõm Temas oleks täielik ja ülevoolav! Pole ühtki muud rõõmu, mis oleks võrdne Tema rõõmu sügavusega, isegi kui oleme valude keskel... Jeesus pakub meile lähedast suhet, mis on rajatud Tema armastusse. Kui vastame Tema armastusele ja järgime Tema teed meie jaoks, täidab Ta meid oma rahu, rõõmu ja armastuse täiusega.“
Olin rabatud. „Kallis Jumal, aita mul jääda Sinu armastusse – igas hetkes, igas olukorras, igal pool. Anna andeks, kallis Jumal, et keskendusin endale ja mitte Sinule. Anna andeks, et minu mina on olnud elus ja olen taas igatsenud inimeste (vastu)armastust. Jumal, Sinust piisab! Sinu armastusest on mulle rohkem kui küll!“
Jumal kinnitas oma mõtet veelkord kui Piibli avasin: „Sest otsegu teie muiste olite Jumalale sõnakuulmatud, aga nüüd olete armu saanud nende sõnakuulmatuse läbi, nõnda on nüüd ka nemad sõnakuulmatud, et ka nemad nüüd teile osaks saanud armu kaudu saaksid armu. Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et ta armu annaks kõikidele! Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on Tema kohtumõistmised ja äraarvamatud Tema teed!“ (vt Rm 11:30–33)
„Jumal, palun aita mul armu saanuna omakorda armu anda ka sellele inimesele, kellega haiget sain! Palun anna selle inimese vastu Sinu armastavad mõtted!“ Korraga nägin end mõttes Elupuu all. Seal oli palju inimesi, ent mina otsisin seekord vaid seda konkreetset inimest – teda ei olnud seal! Pisar langes mu põsele. „Oh Issand, anna mulle andeks! Kuidas võisin mõelda vaid iseendale! Issand, palun pane valvur mu suu ja südamemõtete ette! Et ma eales selle inimese kohta miskit halba ei mõtleks! Ta teab, et ma usun Sinusse – hoia kibedus ja uhkus minust eemale, et olukordadest hoolimata eales ei lausuks talle kunagi miskit, mis tema ja minu – seejärel Tema ja Sinu vahele ei tuleks! Et minust ei saaks komistuskivi tema ja Sinu vahele! Palun, et ma kunagi oma uhkuse pärast ei müüks maha tema võimalust Tulla Sinu jalge ette. Võimalust, et võiksin kord teda seal Elupuu all kohata!“
Peale palvet lugesin eelnevast kirjakohast edasi: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. Viimaks, vennad, kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiitust väärt, sellele mõelge! Mis te ka olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke; ja rahu Jumal on siis teiega.“ Fl 4:6–9
Armas kaasteeline, soovin sullegi isiklikku sügavat kogemust, et hoolimata sellest, kellega sinul on, on olnud või alles tuleb olukord, kus sind lõigatakse kellegi elust välja või heidetakse kõrvale kui sobimatu, et Issand on ligi! Tema armastus on sinu oma iga päev ja iga hetk! Tema näeb ja teab kõik! Tema hoolib ja Tema armastab sind. Ta ei jäta sind eales!
Minu palve on täna, et sellest armastusest mulle ja sulle piisaks! Et see siluks meie valud ja kibeduse ego kalmule. Kalmule, kus oleme surnud, aga Jeesuse naelaarmides käed elavad! Et võtaksime need käed avasüli vastu ja leiaksime rahu ja hingamise Temas, kes on alati sinu ja igaühe juures, kes Teda appi hüüab! Kelle jaoks oleme kallim kui kuld, Oofiri kuld!
Minu palve on, et sellise vägeva armastuse tajumine annaks jõudu armastada neidsamu inimesi meie viimase võiduka hingetõmbeni. Kohe päriselt armastada! Et valu ja kibeduse asemel saaks neile kõigile(!) teatavaks meie leebus – ja rahu Jumal on siis meiega!
„Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!“ Rm 12:11
„Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad! Õnnistage ja ärge needke!“ Rm 12:14
„Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes! Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega.“ Rm 12:17, 18
Millist imelist Jumalat me teenime! Jumalat, kes on lähedal! Jumalat, kes hoolib – kohe päriselt hoolib! Jumal, kelle käest armu saanuna saame eesõiguse olla ka ise armulised. Milleks? Et päeval, kui oleme Jumala armust esimest korda Elupuu all ja otsime seal silmadega inimesi, keda oleme elus kohanud, rõõmustaksime südamepõhjast nähes seal just seda meie kunagist valuinimest(!), tänu kellele Jumal sai meile õpetada armu, halastuse, andestuse, eestpalvete ja kannatlikkuse õppetunde. Et sel päeval saaksime eesõiguse minna seal selle inimese juurde – kallistada teda kõvasti ja öelda talle: „Nii tore, et sa siin oled!“
Usun, et just meie tänased ja homsed valuinimesed kiidavad ja tänavad seal Elupuu all Loojat ülevoolavalt armastuse eest, mille Ta meie elu jooksul meie südamesse pani hetkedel, mil nad meie elus veel tormideks olid. Tänu Isa jumalikule armastusele ja Püha Vaimu tööle esiti meie ja seejärel nende südames on neilegi osaks saanud arm ja avanenud imeline võimalus tulla Jumala jalge ja palge ette!
Oh et oleks, et me sel esimesel päeval seal Elupuu all võimalikult palju meie inimesi kohtaks –eeskätt meie valuinimesi!
Millist imelist Jumalat me teenime!
