„Ja Jumal tuli öösel Bileami juure ning ütles temale: ...aga tee ainult seda, mis ma sulle ütlen!“ 4Ms 22:20
Oled sa olnud kunagi sõnadega kimpus? Mina olen. Soovid üht, aga välja kukub teisiti. Ihkad ehk Jeesuse eeskujul teisi sõnadega õnnistada, ent ometi leiad end tühjade sõnade veerelt, mis ehk teistele haigetki teevad? Luba, jagan sinuga üht lugu.
Oli suvine päev. Haruldaselt soe ja päikeseline, ent ma ei tundnud sellest rõõmu. Mul torkis. Kohe päriselt torkis! Kuidas see inimene, keda olin pidanud kalliks, võis olla halastamatu inimeste vastu, kes vajasid abi?
Mul torkis. Ja see ei lasknud elada. „Olen temas pettunud,“ jagasin „oma arvamuse“ kibedaid vilju abikaasaga. „Kui soovid tõeliselt aidata, siis palveta selle inimese eest!“ pakkus ta mulle rahulikult ning jätkas oma tegevusega. „Jah, sul on õigus,“ alistusin korraks, ent jätkasin siis taas valu ja kibeduse tühjade sõnadega.
Järgmisel hetkel tegi Jumal seda, milles Ta jätkuvalt ustav on – armastusega juhendamist ja noomimist! Ta meenutas mulle Bileami lugu. Miks ei olnud minu südames needmise asemel õnnistamine? Miks seisin jätkuvalt püsti, selmet alandlikult põlvedele laskuda ja tolle inimese eest palvet teha?
Kas oled kunagi lugenud Bileami lugu – temast, kes tundis Jumala väge ja tarkust? Temast, kelle suust ja südamest pidid jooksma õnnistuse allikad, ent kelle fookuse nihkudes oleks Jumala sekkumiseta olnud tulemuseks „maara (loe: mõru) vesi!“?
See on lugu Moabi kuningast, kes läkitab käskjalad Bileami juurde sõnumiga: „Tule nüüd ja nea mulle ära see rahvas, sest ta on vägevam mind! Vahest suudan, et lööme teda ja ma ajan ta maalt välja, sest ma tean, et keda sina õnnistad, see on õnnistatud, ja keda sina nead, see on neetud!“ Bileam teeb vastuseks midagi ilusat – ta palvetab ja küsib Jumala tahet. Oh, kui me suudaks alati enne oma suu avamist või kellelegi/millelegi reageerimist palvetada ja Tema tahet küsida/kuulata! Jumal on truu ja vastab Bileamile: „Ära mine ühes nendega, sa ei tohi needa seda rahvast, sest ta on õnnistatud!“ Bileami vastus käskjalgadele kõlab taas kristlikult: „Minge oma maale, sest Jehoova ei luba mind minna ühes teiega.“ Tundub ilus ja võidukas vastus, kas pole? Ent lugu ei lõpe kahjuks siin.
Kuningas saadab veelkord käskjalad Bileami juurde – seekord kiusatusega osutada talle au ja tasuda hästi. Seegi kord näib Bileam kõrvalt vaadates ustav ja küsib Jumala tahet. Jumal, kes näeb ja katsub Bileami südame läbi, vastab talle järgmiste sõnadega: „Ja Jumal tuli öösel Bileami juure, ning ütles temale: „Kui need mehed on tulnud sind kutsuma, siis võta kätte, mine ühes nendega, aga tee ainult seda, mis ma sulle ütlen!“ Aga kui ta läks, süttis Jumala viha põlema ja Jehoova ingel seadis ennast teel temale vastu; tema aga ratsutas emaeesli seljas, ja ta kaks poissi olid ühes temaga. Kui emaeesel nägi Jehoova inglit tee peal seisvat, paljastatud mõõk käes, siis emaeesel põikas teelt ja läks väljale; aga Bileam lõi emaeeslit, et ta pöörduks oma teele.“ 2Ms 22:20–23 ... „Siis Jehoova tegi lahti Bileami silmad ja ta nägi Jehoova inglit tee peal seisvat, paljastatud mõõk käes! Siis ta kummardas ja heitis silmili maha. Ja Jehoova ingel ütles temale: „Mispärast sa lõid oma emaeeslit kolm korda? Vaata, ma olen su vastu välja astunud, sest see tee on minu meelest hukatuslik! Emaeesel nägi mind ja põikas mu teelt kolm korda. Kui ta ei oleks pöördunud mu eest, ma tõesti oleksin nüüd tapnud sinu ja jätnud tema elama!“ Siis Bileam ütles Jehoova inglile: „Ma tegin pattu, sest ma ei teadnud, et sina seisid tee peal mu vastas! Kui see nüüd sinu silmis on paha, siis ma lähen tagasi!“ Aga Jehoova ingel vastas Bileamile: „Mine ühes meestega, aga räägi ainult seda, mis mina sulle ütlen!“ Ja Bileam läks ühes Baalaki vürstidega.“ 4Ms 22:31–35
Jumal on ustav ja kõige lõpuks lõpeb lugu sellega, et Bileam esialgse needmise asemel hoopis Iisraeli rahvast õnnistab! „Ja Bileam vastas Baalakile: „Eks ma rääkinud juba su käskjalgadega, kelled sa saatsid mu juure, üteldes: „Isegi, kui Baalak annaks oma koja täie hõbedat ja kulda, ei või ma üle astuda Jehoova käsust, tehes head või kurja omaenese südame järele.“ Mis Jehoova räägib, seda räägin ka mina!““ 4Ms 24:12, 13
Seisin seal köögis ja vaatasin nukrana aknast välja. Jumal oli mindki just noominud. Ei, mulle polnud keegi kojatäit kulda ega hõbedat lubanud. Aust rääkimata. Ent Bileami kombel olin sügaval südames andnud kiusatusele järele, saades tasuks korraks sõrmega näitamisest tulenevat magusat smekki, mis (nagu reeglina ikka) peagi mõruks pilliks ja süükoormaks muundub. „Õelatel ei ole rahu,“ meenutasin kurvastusega pead longu lastes. „Palun, kallis Isa, aita mul olla alandlik ja tasane. Aita mu südameolukord tagasi Sinu radadele! Aita mul olla see Bileam, kes teisi needmise asemel õnnistab!“
Seejärel astusin uksest õue ja ei uskunud oma silmi – toosama inimene, kelle peale oma südames hetk tagasi olin kibedasti mõelnud, sammus parasjagu meie majast mööda! Mind silmates ajas ta käed laiali ja suunas oma sammud otse minu poole. Minu juurde jõudes kallistas ta mind kõvasti. „Nii hea, et sa mul olemas oled!“ hüüdis ta mulle soojalt silma vaadates.
Murdusin täielikult. Olin tema armastamises hetk tagasi just kolina saatel läbi kukkunud. „Oh, Issand, ma ei ole seda inimest ära teeninud! Kuidas ma võisin nii silmakirjalik olla! Tema armastab mind siin ja mina hetk tagasi viskasin teda eestpalve, õnnistamise ja aitamise asemel kividega!“ Võitlesin tema pika kallistuse haardes olles pisaratega, mis vägisi silma kippusid. Kallistasin teda tugevasti, kogu südamest vastu, justkui Peetrus, kes on Jeesuse salanud ja istub nüüd sooja lõkke ääres, sööb Jeesuse poolt küpsetatud kala, ning kellel on kahju. Südamepõhjani kahju. Pisarateni kahju. Oh, kuidas võisin aimata sel hetkel Peetruse kurbust ja kahetsust!
Mõned minutid peale äkitselt ilmunud kaaslase lahkumist leidsin end silmavee saatel lilli istutamas. „Oh, Jumal, anna mulle palun andeks! Mul on nii kahju! Ma ei vääri Sind ega Sinu armastust! Ma ei vääri neid inimesi, kes armastavad mind, ent mina tasun neile niiviisi! Palun kingi mulle uus süda. Puhas ja valge nagu Jeesuse rüü! Palun uuenda mu meeled ja hing otsima igas olukorras ja igal hetkel Sind ja Sinu tahet! Palun Sinu mõtteid teiste inimeste kohta! Palun, et ma ei teeks head ja kurja omaenese südame, vaid ainult head ja sedagi Sinu Sõna järele! Palun, et minu mina saaks surmahaava ja seda ei leitakski enam! Palun, et palvetaksin inimeste eest neid lakkamata armastades! Palun õpeta mind olema alandlik ja armuline – Jeesuse armastuse koguse jagu armuline!“
Peale pisaraid ja palvet kogesin taas sügavat rahu. Sel päeval kaeti minu arvamus taas Kolgata ja Jeesuse naelaarmides kätega, Tema mõtete ja sõnadega. Minu palve on ka täna, et kui tõuseb kiusatus mõelda teiste ja ka iseenda kohta mõtteid, mis pole Temalt, et palvetaksin Bileami eeskujul Jumalalt Tema sõnu ja Tema mõtteid küsides. Selle vahega, et ma ei igatseks südamepõhjaski x kasu nimel (nimeta ise) Tema sõnast ja tahtest üle astuda.
„..sest sama mõõduga, millega te mõõdate, mõõdetakse ka teile.“ Lk 6:38
„Hea inimene toob esile head oma südame heast tagavarast ja halb inimene toob esile halba oma südame halvast tagavarast. Sest mida süda täis, sellest suu räägib!“ Lk 6:45
„Hoiduge variseride haputaigna, see on silmakirjalikkuse eest! Ei ole midagi varjatud, mis ei tuleks ilmsiks, ega ole midagi salajas, mida ei saadaks teada. Sellepärast peab kõike, mida te ütlete pimedas, kuuldama valges; ja mida te üksteise kõrva räägite kambrites, seda peab kuulutatama katustelt!“ Lk 12:1–3
Koguja on kirjutanud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!“ Ent meie lootus on Jeesuses: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse!“ Jh 5:24
„Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab; kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada!“ Jh 14:21 „„Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?“ Aga Jeesus ütles temale: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!““ Mt 22:36–40
Kui tunned end samamoodi mööda vaimulikke kive komistava patuse ja puudulikuna, siis lohutuseks on Jeesus kostnud: „Ma ei ole tulnud õigeid kutsuma meeleparandusele, vaid patuseid!“ Lk 5:32 Jeesus saab kinkida meile uue südame ja uue meele. Tema saab puhastada meid ülekohtust ja katta meie praod kinni Tema kalli verega ning imelise Püha Vaimu tööga meie südames – kui vaid Talle alistume ja seda teha laseme.
Millist imelist Jumalat me teenime!
