„Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama, et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke. Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!“ Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.“ Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid.
Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!“ Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!“ Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle.“ (Lk 5:1–11)
Evangelist Luukas on kirja pannud loo, mille fragmente või millega sarnaseid elemente leidub ülejäänud kolmeski evangeeliumis. Mt 4. ja Mk 1. peatükis kutsub Jeesus Peetruse ja Jaakobuse ning Sebedeuse pojad võrkude äärest, mainides Matteuse evangeeliumis Peetrusele ka inimeste püüdmist. Johannese evangeeliumis on jutustus imelisest kalasaagist, kus ka võrk ei rebenenud, kuid see juhtus pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist. Paadist õpetamisest kirjutavad lisaks Luukale veel Matteus (13:2–3) ja Markus (4:1–2), kuid seda jüngrite kutsumisest eraldi. Seega on keeruline öelda, kas ja mitu korda üks või teine sündmus kordus.
Luukas kirjutab igatahes pikema loo, mille lõpuks said Peetrusest, tema vennast Andreasest ja Sebedeuse poegadest Jaakobusest ja Johannesest Jeesuse jüngrid. Sündmustik algas aga sellega, kuidas Jeesus rahvast paadist õpetas, ja jätkus Peetruse saadud suure kalasaagiga.
Arvata võib, et oli umbes keskhommik, kui Jeesus järve ääres kõnelemist alustas, sest kalamehed olid juba järvelt ära tulnud, aga tegelesid veel võrkudega. Kui Jeesus kõnelemise lõpetas, oli päev veelgi kaugemale jõudnud – kui palju, ei oska arvata. Aga igal juhul oli aeg selline, mil ükski vähegi asjatundja kalamees ei näinud mõtet järvele minna, sest soojal ajal võtab kala reeglina väga vara hommikul, kui ilm on veidi jahedam, ja samuti hilisõhtul või pigem öösel. Päeva palavas kala tavaliselt ei liigu, vaid passib kaldaaluse taimestiku varjus. Galilea on võrreldes Eestiga soe maa ja meie mõistes külma ilma on seal väga vähe. Asjaolu, et rahvas kogunes järve ääres viibinud Jeesuse ümber, viitab ka kokkutulekuks sobivatele ilmastikutingimustele ja annab mõista, et eriti külm ei saanud olla. Üldse on Galilea minu hinnangul ilma mõttes mõnus koht: seal pole suvel nii kuum kui lõuna pool, Jeruusalemma ja Surnumere kandis, aga samas on seal üsna ühtlane soojus, mille märgiks on üldine rohelus ja lopsakas taimestik.
Kuid tagasi kalapüügi juurde. Jeesus tegi Peetrusele väga asjatundmatu, otse rumala ettepaneku: sõida nüüd, ütleme, et keset päeva sügavasse vette ja heida võrk välja. Seda pärast soodsates tingimustes toimunud ja täielikult ebaõnnestunud püüki!
Arvata võib, et Jeesus oleks välja naerdud, kui ta poleks juba olnud tunnustatud õpetaja ja Pühakirja seletaja. Jeesuse tuntust näitas see, et rahvas trügis teda kuulama ja ta pidi kaldast veidi maad eemal Siimona paadist kõnelema, et ta kõigile kuuldav ja nähtav oleks.
Jeesus õpetas paadist rahvast. Teda tunnustati ja usaldati Jumala sõna kuulutajana, sellena, kes rahvale Pühakirja õpetab. Nüüd aga, kui ta on rääkimise lõpetanud selles vallas, milles teda hinnatakse, läheb ta kalameeste mängumaale ja hakkab neid õpetama, kuidas kala püüda. Umbes sama oleks vist see, kui mina hakkaksin oma arstist tütrele selgitama meditsiini üksikasju, kuigi minu enda teadmised selles vallas piirduvad ainult vähese elukogemuse ja mõne liikurvahendi juhtimisõiguse saamiseks vajaliku esmaabi lühikursusega. Siinkohal tasub meeles pidada, et Jeesus pärines käsitöölise perest ja oli kasvanud kuival maal, veekogudest eemal. See kõik vähendas tema usutavust kalapüügi asjatundjana.
Peetrus märgib oma vastuses Jeesusele ära, et ta on koos teiste kaluritega üritanud öö läbi tulutult saaki saada. Ma näen tema kommentaaris tagamõtet, et kui ööselgi ei saanud midagi, siis miks arvab Jeesus nüüd vastu igasugust püügiloogikat, et päeval kala tuleb? Siin peab arvesse võtma veel seda, et tolle aja naturaalsest materjalist jämedakoelised võrgud olid kalale hästi näha, mistõttu oli öine püük veel ühest aspektist võetuna tulemuslikum. Peetrus justkui veeretab vastutuse Jeesuse peale juhuks, kui ta peaks sellise amatöörliku eksperimendiga naerualuseks jääma. Et Peetrus lasi võrgud vette Jeesuse sõna peale, selles saab näha nii Peetruse usku Jeesusesse kui ka vastutuse ülekandmist korralduse andjale. Peetrus on siis ainult käsutäitja. Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.“
Kuigi edasisel pole ka minu hinnangul loogikaga mingit pistmist, saab Peetrus nii suure kalasaagi, et võrgud rebenevad ja kaks paati on põhjavajumise piirini kala täis. Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas.
Sellest kirjakohast on selgelt näha, kuidas Peetrus mõistis, et toimunud oli Jumala ime. Samuti mõistsid seda tema kaaslased. Edasi annab Jeesus toimunule sümboli tähenduse ja Peetrus ning tema vend Andreas, samuti ka Jaakobus ja Johannes, jätavad kalameheameti ning lähevad Jeesusega kaasa. Nende ja teiste jüngrite inimeste püüdmise tööst sai alguse ristikirik.
See kõik toimus umbes kaks tuhat aastat tagasi. Kuid nii, nagu ristikogudus on kestnud tänaseni, on ka Peetrusele antud inimeste püüdmise ametit pärandatud põlvest põlve edasi. Sellise loo ja ehk ka Peetruse ameti järgi on justkui enesestmõistetav, et juba varakristliku kiriku ajal hakati kirikut laevaks nimetama. Kirikulaev, kus inimeste püüdjad täidavad oma ülesannet, mis on neile teha antud.
Tänapäeval võib püstitada küsimuse, milline püügistrateegia on kõige tõhusam. Ma olen püüdnud terve öö, võibolla juba palju aastaid, ega ole ühtki saanud. Väga lihtne oleks nüüd käia välja loosung, et ju siis pole ma Jeesuse sõna piisavalt tähelepanelikult kuulanud ja olen õigel ajal jätnud võrgud vette laskmata. Aga Jumal ise teab, kus kohas, millal ja kui palju ta evangeeliumi võrguga püüdjatele saaki annab. Kuid seejuures tasub alati meeles pidada mõttetera, mis olevat kuskil Ameerikas kirjutatud ühe kiriku välisukse sisemisele küljele: siit algab misjonipõld. See tähendab, et kui ma lähen välja oma turvalisest tsoonist, sõuan sügavamasse vette, siis see on töökoht, mille Jeesus ise on andnud.
Toivo Kaasik on Rakvere ja Jõgeva adventkoguduse pastor
