„Oh Jehoova, ma olen ju su sulane... Sa oled mu köidikud lahti päästnud!“
Ps 116:16
Kas oled vahel midagi ära kaotanud? Midagi hindamatut? Midagi sellist, mis on nii kallis, et ei anna asu enne, kui oled kaotatu leidnud? Luba, jagan sinuga kaht lugu. Üks juhtus hiljuti mu abikaasaga, teine juba aastaid tagasi ühe usuvennaga.
Abikaasa läks hilja õhtul jalutusringile. Nagu ikka, oli ta harjunud peale võhmatreeningut mäkke jalutama ja seal palvetama. Aga seekord oli teisiti. Talle meenus kadunud raadiosaatja ja äkitselt oli tugev tunne, et ta peab seda just praegu otsima minema. Nimelt oli üks päästemeeskonnas kaasa tegevatest meestest selle pool aastat tagasi koduteel lootusetult ära kaotanud. Too teadis teelõiku, kus see kadus, ent isegi meelehitlike otsingute kiuste jäi raadiosaatja tookord leidmata.
Abikaasa palvetas ja läks usus sama teed pidi raadiosaatjat otsima. Väljas oli hämardumas ja võimalus kaotatu üles leida aina vähenes. Kuulates advent.ee lehelt jutlust, oli abikaasa kõndinud juba suure osa teekonnast. „Äkki polnud see hea mõte,“ mõtles ta alla andma hakates. Seejärel meenusid talle äsja jutluses kõlanud, vend Ivo poolt ette loetud Jesaja 41:10, 13: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“… ja ... „sest mina olen Jehoova, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!““
„Olgu peale,“ mõtles abikaasa, „ma usaldan Sind, Jumal, et Sina näitad mulle selle raadiosaatja kätte.“ Mõnda aega peale seda tundis ta, et peab seisma jääma ja kraavi poole vaatama. Ta kummardas lähemale ja ei uskunud oma silmi – seal hämaras, selle kraavi servas, oli raadiosaatja, nupud taeva poole!
Abikaasa oli pahviks löödud – paljud olid seda pool aastat tagasi kordi päevavalges otsinud ja tulutult. Tema kõndis siin hämaras vaid Jumalale toetudes. Jumal teadis ju kogu aeg, kus see oli! Koju jõudnuna pani abikaasa kuus kuud kraaviservas vettinud raadiosaatja laadima – töötas!
Teine kaotamise lugu juhtus ühe meie armsa koguduseliikme Kjell Gunnari pojaga palju aastaid tagasi. Kool, kus ta tol hetkel õpetajakutset omandas, korraldas metsas orienteerumise. Tal oli taskus võtmekimp, kus olid tähtsad võtmed, sealhulgas ka kirikuvõti. Kui ta oli orienteerumisega finišisse jõudnud, avastas ta, et võtmekimp on kadunud! Ta pidi olema selle kusagil metsas joostes ära kaotanud.
Lootuses võtit leida otsustas ta, et kõnnib kogu orienteerumisraja uuesti läbi. Ta jõudis parasjagu ühe sügava ojakese servale, millest kavatses üle hüpata, kui äkitselt tabas teda tugev tunne, et peab sealsamas seisatama ja Jumala käest abi paluma. Palve lõpetanud ja silmad avanud, märkas ta, et sealsamas, tema ees ojas, helgib midagi vastu. Ta kummardus ja nägi oma üllatuseks, et see läikiv kogu seal vees oli tema võtmekimp! See kogemus kinnitas tema usku ja oli hinnaline, sest meenutas taaskord, et Jumal hoolib ka väikestest asjadest.
Kord oli keegi veel, kes kaotas midagi olulist ja ütlemata hinnalist ära. Tegelikult kaotas ta lausa kellegi (!) ära.
„See on lugu taeva ja maa sündimisest, kui need loodi. Sel ajal, kui Issand Jumal tegi maa ja taeva, kui ainsatki väljapõõsast ei olnud veel maa peal ja ainsatki väljarohtu ei olnud veel tärganud, sest Issand Jumal ei olnud lasknud vihma sadada maa peale, ja inimest ei olnud põldu harimas, tõusis udu maast ja kastis kogu mullapinda. Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks. Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud.“ (1Ms 2:4–8) ... „Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?“ Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Selle pärast ma peitsin enese ära.“ (1Ms 3: 1–10)
„Ja Issand Jumal ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!“ Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud. Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.“ (1Ms 3:22–24)
Mitte ainult Aadam ja Eeva ei kaotanud selles loos midagi-kedagi. Juba enne kui Aadam ütles: „...ma peitsin enese ära“, oli Jumalast saanud täiskohaga Otsija. Jumal, kes oli oma looduga, inimesega, sideme leidnud ja temaga kokkukasvamiseni lähedaseks saanud, kaotas samaaegselt kellegi.
Kui lugesin lapsena lugu inimese langemisest, oli mul Aadamast ja Eevast kahju. Jumal tundus minu jaoks armutu ja karm ning ei sobinud kuidagi kokku armastava isa profiiliga. Täna, kui vaatan seda pilti uuesti, näen kedagi, kes nutab. Ei, see ei ole ainult Aadam. Ei, see ei ole ka ainult Eeva. See on keegi, kes kaotas just oma lapsed. See on keegi, kes otsib (!) meeleheitlikult oma kadunud last. See on keegi, kes on nõus andma kaotatu taasleidmise eest kõik, mis tal on!
Näen Isa vaatamas Eedeni aiast just hetk tagasi välja astunud Aadamat ja Eevat. Näen Tema silmis kaotusepisaraid ja leina. Sellel päeval kaotas Ta tegelikult veel kellegi – Jeesuse. Paulus kirjutab, et ka meie oleme kõik kadunud asjade hulgas: „Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma.“ (Rm 3:23) Ka meie oleme enese Jumala palge eest ära peitnud ja vajame nii väga üles leidmist! Seega, veelgi enam – sel päeval kaotas Jumal iga lapse meie maailma ajaloos! Näen kaotusvalu ja hinda. Hinda, mida Isa peagi maksma hakkab, et kaotatu taas üles leida ja tagasi võita.
Keegi ütles kord, et hetkel kui Jeesus puhus inimese ninasse eluhinguse, teadis Ta, et see maksab Talle ühel päeval Tema enese hingetõmbe. Tema enese väärikuse. Tema enese elu. „Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud,“ kirjeldab seda armastust Johannes.
Issand ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilm 3:20)
Jumal otsib sind ja koputab täna ka sinu uksele. Kas avad selle? Kas võtad kogu julguse ja avad võtme krigisedes oma südameukse? Seal, teiselpool ust, ootab sind Jeesus, armid kätel, jalgadel ja küljel. Seal, teisel pool seda ust, ootab sind Jumal, sinu Isa. Sinu Isa!
Isa, kes on oodanud ja otsinud sind sinu esimesest südametuksest peale, sinu esimesest hingetõmbest saati. Isa, kes on maksnud selle ukse avanemise eest ülikalli hinna – Tema ainsa kalli Poja elu ja väärikuse hinna.
Kas julged täna avada oma südameukse ja võtta vastu kõik selle, mida Jumal on igatsenud ja jätkuvalt igatseb sulle anda? Ära oota. Ava see uks ja lase Igavesel Otsijal end selle maailma pimeduses ja öös üles leida! Lase end üles korjata nagu too raadiosaatja ja võtmekimp seda tegid – vastu punnimata, täielikult alistudes. Sest peale leidmist vaatab leidja oma kallihinnalist kaotatut ja heldib. Rõõmupisarad silmis puhastab Leidja leitu ettevaatlikult ning kannatlikult mustusest ja sopast. Õrnalt, ent kindlalt haarab Ta selle oma peopesadesse selleks, et seda enam mitte kunagi kaotada!
Armas Meie Aja lugeja, sa oled hinnaline, kallim Oofiri kullast! Jumal on sind otsinud ja igatseb leida sinu vastuarmastust. Täpselt sama palju, kui Ta igatses leida Aadama ja Eeva vastuarmastust ja täielikku alistumist! Ta on sinu eest maksnud sama hinna, mis Aadama eest – ülikõrge!
Sa oled Tema pärisosa! Tema kallis poeg. Tema kallis tütar! Ta ootab sind sinu päris koju. Kohe väga-väga ootab. Selleks et sind enam mitte kunagi ära kaotada!
Ja kui sul on hingel mõni mure või patt, mis ei anna asu ja seisab justkui kiil sinu ja ukse avamise vahel, siis Jeesus on tõotanud: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!„ (Lk 11:9, 10)
„Armuline on Jehoova ja õige, meie Jumal on halastaja!...ma olin vaevaline ja Ta aitas mind! Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Jehoova on sulle head teinud! Sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. Ma loodan ikka käia Jehoova ees elavate maal!“ (Ps 116:5–9)
Lisan siia lõppu ühe ilusa laulu sõnad, mis on mind sügavalt puudutanud. Soovin seda puudutust sullegi. Minu palve on, et laseksid end Jumalal üles leida. Ikka selleks, et Jeesuse helepunane veri, alandlik tänu, hingerahu ja rõõm seoksid su päevad imeliseks eluraamatuks – ilmast hoolimata!
Millist imelist Otsijat, see tähendab, millist imelist Jumalat me teenime!
Jumal otsib murtud südant
Jumal otsib murtud südant,
meest, kel rõhutud on vaim.
Inimest, kes Tema poole januneks kui nõrkev taim.
Tema tahab üles tõsta pilliroo, mis rudjutud.
Tema käes on jõud, et kustuv taht saaks taas kord süüdatud.
Jumal ravib terveks haavad,
määrib peale palsamit.
Kannab süles kui on raske,
annab juua eluvett.
Sinu käes on kõik mu ajad,
Sinult tuleb pääste, trööst.
Sinu silme ees mu rajad,
annad jõudu rännakuks.
Iga sammu minu tee peal tahad juhtida.
Anna mulle avar süda,
et ma võiksin otsida Sinu tahet oma elus, näha Sind ees minemas.
Palun, et mul oleks jõudu Sulle järgneda.
/Inga Tingas/
