„Te olete näinud, mida Ma olen teinud egiptlastele, kuidas Ma olen teid kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma olen teid toonud enese juurde“. 2Ms 19:4
„Mamma,“ lugesin tassilt, mille hiljuti endale emadepäevaks sain. Nõustusin. Ma olen ju mamma (norra keeles lastepäraselt emme). Lugesin edasi: „tingimusteta armastus… superkangelane..“ „Oi, Jumal, see pole mina. See oled ju täpselt Sina!“ laususin Talle, kes teab kõik ja suudab kõik.
Mõni aeg hiljem parasjagu õppetükist Jeesuse risti kohta õppides liigutas miski mu südant – Kolgata. Vaatasin aknalaual mamma-kirjaga küünalt ja mõtlesin sealsele kirjeldusele. „Jumal, Sina oledki minu mamma. Sa oled pappa (norra keeles lastepäraselt issi) ka!“
Olin vaevalt jõudnud oma viimase sõna välja öelda, kui tõstsin silmad ja sealt, akna tagant lendas mööda suur must kogu. Kas tõesti? Jooksin teisele aknale vaatama ja seal see oli – kaunis kotkalend, otse meie akna tagant suunaga eemale mägede poole! Kotkas kadus silmapiirilt ning istusin taas laua taha. Vaatasin taas heldinult mamma-küünalt: „Jumal, Sa oled täiega armas. Minu emme ja minu issi.“ Jõudsin vaevu taas pilgu tõsta, ja vaata, seal lendas veel üks kotkas. Jooksin uuesti akna juurde. „Oo, Jumal, teine kotkas! Kolmas kotkas!“ hüüatasin, silmad veekalkvel. „Sa päriselt kinnitasid mulle just kolm korda, et Sa oled minu emme ja issi?“ heldisin õppetüki, kotkaste ja küünla vahel.
Mõtlesin kõigele sellele, mida tähendab emme ja issi. Kui see tähendab nii palju armastust ja turvalist kaisutust neile, kes on lapsepõlves seda praktiliselt kogenud, kui palju enam on sellel sügavust ja rahusadamat neile, kes seda alles Jumala kaisutuses kogevad. Neile, kes alles õpivad ja kogevad, et on keegi, kes neid üle ladva armastab. Keegi, kes on neile turvaliseks varjupaigaks keset torme ja tuuli.
Keegi, kes on alati olemas. Keegi, kes hoolib. Keegi, kes on kohal. Kohe päriselt kohal! Keegi, kes täidab iga oma lapse vajaduse: nii taevase kui maise, sest Ta armastab oma lapsi – igaüht neist! Kohe päriselt armastab. Keegi, kes lohutab meid, kui oma vaimulikud või füüsilised põlved siniseks kukume. Keegi, kes paneb nii meie vaimulikele kui füüsilistele haavadele plaastri. Keegi, kes maksis üüratu hinna, et seda plaastrit sinna panna! Keegi, kes pakub meile sooja ja turvalist kaisutust. Keegi, kellel on meie jaoks plaan eesmärgiga meid ära päästa. Keegi, kes tahab meid rohkem ära päästa kui me ise! Keegi, kes on valmis lapse eest ohverdama kõik, mis Tal on!
Mõtlesin Kolgatale ja Jeesusele, kes ei suutnud meie patukoorma all ägades enam hauast kaugemale näha, ent ometi jäi ristile. Jeesusele, kes loobus Talle kuulunud taevasest aust ja alandas ennast ristisurmani. Ja ometi valis Ta surra! Milline ennastsalgav armastus! Elada miljardeid aastaid, luua kord kedagi ja anda selle loodu eest kõik, riskides lakata eksisteerimast igaveseks!
Samal päeval pisut hiljem kõndisime pojaga parasjagu koolist kodu poole, kui jutustasin talle kolme kotka ja mamma-kogemusest. „Vaata, kotkas!“ hüüdis poeg seepeale näpuga ettepoole osutades. Pisut hiljem saatis meie silm veel ühe kotka lendu. Panin käed pojale ümber ja osutasin tollele kotkale: „Kallis poeg, Jumal tahab sulle öelda, et Ta armastab sind väga. Tema on sinu emme ja sinu issi. Sa oled Tema oma ja Tema peab hoolt sinu eest! Kui juhtub, et ühel päeval mind või issit enam ei ole, siis Tema on sinuga. Kogu aeg!“
Olime juba kodus, kui poeg hüüatas: „Vaata, veel üks kotkas!“ ja „Veel üks kotkas! Ja „Veel üks kotkas!“
„Emme, Jumal kinkis meile täna kaheksa kotkast!“ naeratas poeg peas matemaatikat tehes. Meie senise elu kotkaste rekord! Aga lugu ei olnud veel läbi. Jumal soovis selle õppetundi punase markeriga alla joonida.
Peale seda päeva juhtus, et pojale tekkis ootamatult igemele suur punn ning hambaarst teatas, et see tuleb kiiremas korras välja tõmmata. Teadsin meie poega, loomult pelglikku. Seekord ei olnud talle tuttav hambaarst parasjagu saarel, nii et ta pidi minema mandrile võõra inimese juurde. Tunnen meie poega piisavalt, et teada: ilma Jumala sekkumiseta tuleb sellest suur probleem! Lisaks valmistati meid ette, et talle tehakse harjumuspärasest teistmoodi tuimestus. „Kallis Jumal, palun aita Sina see olukord ära lahendada,“ palusin Taevast Isa.
Nägin, kuidas poja ilmet varjutas mureloor. Läksime jalutama. „Kas kardad, et sul on homme valus?“ uurisin temalt. Ta oli vastuseks vaevalt oma sõnad üle huulte lasknud, kui taevas lendas meie lähedal suur kotkas. „Vaata, Jumal ütleb sulle, et Tema on sinuga ja et kõik läheb hästi,“ julgustasin poega.
Jõudsime randa. Istusime maha ja vaatasime päikeses sillerdavat merd. Kuigi märtsikuu algus oli talvejope aeg, oli seal kaljuserval nii haruldaselt soe, et poisid ajasid kombekad maha ja olid särgiväel. Nad olid silmanähtavalt rahulolevad. Seejärel silmasime veel üht kotkast. „Jumal armastab sind väga. Ta kinnitab juba teist korda, et Ta kannab su eest hoolt!“ julgustasin taas poega. Äkitselt haaras miski mu pilgu. „Vaadake, poisid!“ hüüatasin kolmandalt kotkalt pilku tõstmata. Seal see oli – ta lendas vastaskaldalt ja madalalt otse meie poole! Vaatasin oma mantlit. Kas sellel oli miski, mis oli kotka pilgu köitnud? Poisid vaatasid, suu lahti, kuidas kotkas madalalt, vaid mõne meetri kõrguselt justkui aegluubis otse meie pea kohale liugles ja sealt edasi lendas!“ „Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud!“ ahmis poeg õhku.
„Sul tuleb väga ilus päev! Jumal on sinuga!“ naersin heleda häälega, üdini rahuga hinges. „Täna on mu elu kõige ilusam päev!“ märkis teine poeg laia naeratusega. Jaa, ka temast ei olnud need kotkad mööda läinud.
Järgmisel päeval tegime pojaga ühispalve. „Sa ei pea kartma, sest Jeesus on ise sinuga ja hoiab sul käest kinni!“ julgustasin teda talle eelneva päeva kotkaid meenutades.
„Emme, mul oli täna nii ilus päev!“ õhkas poeg õnnelikuna linnast koju jõudnuna. „Ainult Jumalaga saab hamba väljatõmbamise päev olla nii ilus!“ arutlesin isekeskis. Võidukalt asetas poeg lauale kolm hambaarsti käest saadud varandust: põrkepalli, väljatõmmatud hambaga aardekirstu ning sinise liblikaga patsikummi. Vaatasin poega ja heldisin. Ei, mitte ainult patsikummi pärast, mille ta mulle mõeldes valinud oli, vaid sellepärast, et ta oli saanud neljanda aarde. Aarde, mis ei roosteta ega lagune. Aarde, mille ta saab kaasa võtta igal ajal ja igale poole – kogemuse, et Jumal on talle sama lähedal nagu tema emme ja tema issi. Veelgi rohkem: Jumal ongi kogu universumi parim versioon emmest ja issist. Ta sai kaasa teadmise, et erinevalt minu ja abikaasa piiratusest (me ei saa olla igal ajal, igal pool laste juures) saab Jumal olla temaga igal ajal ja igal pool! Ka siis, kui meid abikaasaga kord puhkama kutsutakse. Ka siis, kui me ei saa enam valvata tema teid ja käike. Ka siis, kui me ei saa teda enam lohutada ega talle plaastrit põlvele panna. Jumal on tema mamma, nii nagu Ta on seda iga inimlapsega üle ilma. Ole sa suur või väike. Leitud või kadunud. Terve või haige. Suure pere liige või orb. Perekonnaga lähedane või üksildane. Vahet ei ole! Jumal igatseb kogu aeg sinu, minu ja meie lähedastega olla. Igal ajal ja igal pool!
„Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk?... Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!“ Rm 8:35, 38–39
Milline imeline Mamma! Milline imeline varjupaik! Millist imelist Jumalat me teenime!
