„Sest Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust.“ 1Jh 1:5
Kas oled teinekord tundnud, et mõni patt on ületamatu? Võib-olla kusagil sügaval haavapuu juurestikus veel elus olev ärritumine (loe: vihaprobleemid)? Pahameel valuga ühestükkis? Sest kuidas on siis nii, et soovid üht, aga välja tuleb teisiti? Just siis kui selle teemaga Jumala ees seisin, meenutas Ta mulle mõnda aega tagasi üht lastega juhtunud lugu.
„Emme, vaata! Nii kahju!“ Poeg ulatas peopesa, millel puhkas kolm surnud kärbest. Vaesekesed olid laelampi lõksu jäänud ja otsa saanud.
„Kärbsed lendavad alati valguse suunas!“ teatas teine poeg järgmisel hommikul kooli jalutades. „Jaa, nii on!“ vastasin ja mõtlesin abituna klaasi taga sipleva kärbse peale, kui korraga läks see teema mu ees lahti.
„Kui oled venna pärast õnnetu või pahane ning tahad teda võib-olla lüüa või talle halvasti öelda – kas saad ise andestamisega hakkama? Kas saad muuta oma paha tuju või valu millekski ilusaks enne, kui talle haiget teed?“ küsisin pojalt. „Ei,“ jäi ta endamisi mõtisklema.
„Mida peaksime siis tegema?“ uurisin edasi. „Palvetama,“ vastas poeg. „Õige, kui palud, et Jumal tuleks sinu südamesse, siis astub Temaga ühes ka valgus sisse. Ainult Jumal on see, kes annab sulle head mõtted ja aitab sul vennale andestada.“
„Kas kärbes saab kinnise akna tagant ise õue?“ küsisin poegadelt edasi. „Ei!“ tuli kiire vastus. „Aga kui ta rohkem pingutab? Kui kärbes kogu jõust proovib?“ „Ei,“ jäi poeg endale kindlaks.
„See kärbes oleme meie sinuga ja see klaas on patt.“ seletasin. „Kas saame oma jõuga teisele poole patuklaasi? Ärritumiseklaasi? Valuklaasi? Kibeduseklaasi? Isegi kui me kogu jõust punnitame? Ei! Pole võimalik!“
„Kes suudab ainsana patuakent avada?“ uurisin edasi. „Jumal!“ hüüdis poeg rõõmsalt. „Mis juhtub kärbsega, kes liiga kauaks tuppa jääb ning teisele poole akent ei pääse?“ küsisin taas. „Ta sureb ära?“ küsis poeg. „Jaa. meiega on sama!“ vastasin talle.
„Kas mäletad, kui paar päeva tagasi kuurist su lumelauda otsides raginasse läksime? Mida oleksime pidanud kohe alguses tegema?“ „Palvetama!“ hüüdis poeg. „Just! See pahameel ja kibedus oli meie patuaken. Meie olime kärbsed selle taga. Kui oleksime palvetanud, oleks Jumal saanud akna meile lahti teha! Meie päev oleks hoopis teistmoodi alanud!“
„Kallis poeg, iga kord kui oled õnnetu või pahane. Iga kord kui tunned, et pahameel, ärritumine, kibedus või valu hiilib südamesse, palveta, et Jumal tuleks sinu südamesse. Tema võidab sinu lahingud, mida sina eales ise võita ei saa. Nii nagu kärbes pole võimeline avama seda suurt ja rasket akent.“
Olin pojaga vestluse eest Jumalale südamepõhjani tänulik, sest mõistsin selgemalt kui eales varem, et Jeesus ei kaotanud siin maa peal elades ühtki lahingut ja Ta ei kaota neid ka täna – kui vaid palume Tal iga kord end patuakna tagant siplemas leides meie akent avama tulla! Sest ise, Jumalata, seda akent avada proovida – pole võimalik! Pole kellelgi läbi ajaloo seda kunagi olnudki!
Millist imelist Jumalat me teenime! Jumalat, kes maksis Poja kaudu kalleima nõutud hinna, et avada akna suurusest ja raskusest olenemata igaüks neist(!) ning päästa meid „õue“ – elu ja valguse rüppe! Tema südamliku ja soojaandva armastuse rüppe!
Sest Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust (1Jh 1:5). Kui Jumala valgus saab meie sisse, ei pea meie ise pimedusega maadlema – me ei suudakski! Pimedus põgeneb valguse saabudes ise. Meie osa on vaid paluda igas hetkes ja igas olukorras, et Jumal meie südames elaks ja et Tema meie lahingud võidaks. Ja Ta võidab! Iga lahingu! Veelgi enam, Tal on olemas lahendus igale meie olukorrale ja igale patuprobleemile juba enne meie sündi! Meie osa on alistuda vaid oma lahenduskäigule ja paluda oma ellu Tema lahenduskäiku.
Armas lugeja, soovin sulle ilusaid kogemusi Jumalaga nende patuakende avamisel! Et ükski klaas ei võtaks sinult elujõudu. Et Jumal elaks sinu südames! Iga päev ja iga hetk! Et alistuksid Temale täielikult ja et Temast saaks sinu Elu Jumal. Jaa, ka selles haavapuu juurestikus!
