Hiljuti kinkis Jumal meie perele kaks lugu. Need kinnitasid: Jumal kannab meie eest hoolt ja Ta teeb seda hästi!
„Seisan õues ja mõtlen, et huvitav, kumb esimesena tuleb, prügiauto või sahk?“ arutles isa lõuna ajal murelikult telefonis. „Kui prügiauto tuleb esimesena, vaatab autojuht lahti ajamata teed ja pöörab otsa ümber.“ Kuna vanemate prügikasti tühjendatakse vaid kord kuus, oli isale oluline, et just sahk saabuks esimesena. Reeglina saabus prügiauto hiljemalt kella kolmeks. Mis siis, kui prügiauto oli hommikul juba ära käinud ja tühjendamata lahkunud?
„Palvetame!“ pakkusin talle. „Kallis Jumal,“ alustas isa, „Sa näed meie olukorda. Palun korralda ise kõik oma parima äranägemise järgi. Palun õnnista sahameest, prügiautojuhti ja nende perekondi. Aitäh Sulle Isa!“ „Kallis Jumal,“ lisasin, „palun tee kõik, mis võimalik, et võiksime kord nii autojuhtide kui nende peredega elupuu all kohtuda.“ „Nüüd on see asi Jumala käes ning Tema vastutada,“ kinnitasin isale.
Järgmisel hommikul helistas rõõmsameelne isa: „Mäletad, palvetasime eile? Õhtul kella viie paiku tuli traktor ja ajas tee lahti. Veelgi enam – ta puhastas isegi meie ümberkeeramisplatsi lumest puhtaks.“ Isa tunnistas, et käis õhtul uuesti prügikasti kontrollimas – see oli ikka veel tühjendamata! Ta palvetas peale seda veel korra ning koges sügavat rahu. Järgmisel hommikul oli prügikast tühjendatud! Prügiauto oli seal käinud alles südaöösel! Millise ajalise puhvri oli Jumal vanematele kinkinud!
Teine lugu juhtus meie pojaga, kes kaotas ära talle nii armsa mudelauto. „Ma ei leia oma Lamborghinit, seda sinist,“ kurtis ta õnnetult, „aita mul otsida!“ „Palveta,“ pakkusin talle. „Ma juba palvetasin,“ vastas ta ja kurtis edasi. „Palveta veel üks kord,“ panin talle ette, ent poja silmis oli vaid pettumus ja käega löömine. Igatsesin nii väga, et ta saaks omale enda palvekogemuse. Soovisin, et ta ei toetuks eluraskustes esiti minule kui inimesele. Soovisin, et ta toetuks Jumalale. Teadsin, et kui ta siiralt, kogu südamest palub, näitab Jumal talle tema armsa lelu asupaiga. Tundsin, et ma ei peaks palve pakkumisega alla andma. „Aga ta pole koostööks valmis,“ punnisin mõttes Jumalale vastu.
Vaatasin poega, kes palvetamise ja auto otsimise asemel kurtis, kui õnnetu ta on, kui korraga tundsin temas ära iseenda. Ka mina olin palvetamise asemel läbi elu kurtnud ja muretsenud. Lausa ennast haigeks muretsenud. Aga muretsemise ja õnnetuks olemise ajal oli üks asi, mida ma ei teinud. Ma ei andnud oma muresid ja olukordi täielikult Jumalale üle. Kui esialgu mõned neist näiliselt palves Temale ka andsin, tõusin püsti endised koormad õlgadel! Olin peale palvet mure enda õlgadele tagasi vinnanud. Või polnud neist koormatest kunagi loobunudki. Ja niimoodi, mure mure haaval kogunedes sai neist miski, mis varjutas elurõõmu. Miski, mis kurnas. Miski, mis torkis. Miski, mis ei lasknud elada nii nagu Jumal seda tegelikkuses ette oli näinud – helguse ja rahuga hinges!
Kuna poeg polnud endiselt palvetamiseks valmis, hakkasin üksinda palvetama ja autot otsima. Otsisin päevi – tulutult. Hakkasin aduma, et kui pojal puuduvad eluks veel vastavad tööriistad (loe: täielik usaldus Jumala vastu), saab Jumal need talle anda vaid läbi palvekogemuste! Mõistsin, et Lamborghini ei olnud mõeldud olema minu palvekogemus. See oli mõeldud olema poja palvekogemus! Tema Jumalale alistumise kogemus!
Me ei tea midagi! Me ei suuda midagi! Ise punnides jõuame välja vaid ühe tegevuseni – muretsemiseni! Jeesus on öelnud: „Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, miks te siis olete mures muu pärast?“ Lk. 12:26 Kas Jeesus ütleb siin, et suudame palju? Pisut? Ei, ta ütleb mitte „kõige vähematki“!
On olemas ainult üks olukord, kus isegi Jumal ei suuda meie päästmiseks midagi teha: „Jumal ei saa inimese päästmiseks teha mitte midagi seni, kuni inimene ei anna end täielikult Jumala juhtimise alla. Alles siis võib ta saada anni, mida Jumal soovib anda. Inimene, kes tunneb oma vajadust, saab kõik; ta jõuab Temani, kelles elab kogu täius.“ (Ajastuste igatsus, lk 300) Mida tähendab “tunneb vajadust“? See tähendab mõistmist, et Jeesuseta ei või me midagi teha! (Vt Jh 15:5)
Meie pojale ja tema murele mõeldes tuulasin poiste legokastides. See oli piisavalt ebamugav tegevus, nii et olin selle viimaseks jätnud. „Mida sa teed?“ tulid pojad uurima. „Otsin sinu sinist Lamborghinit,“ vastasin. „Kas palvetasid?“ uuris poeg. „Palvetasin. Meie majas seda autot lihtsalt pole,“ teatasin neile. Äkitselt tuli poeg vaikselt minu juurde: „Palvetame koos!“ pakkus ta. Mu silm lõi särama. Kas tõesti oli poeg valmis oma olukorda Jumalale üle andma?! „Muidugi palvetame!“ vastasin rõõmsalt. „Kallis Jumal,“ palus ta, „palun aita meil see sinine Lamborghini üles leida!“ „Nüüd Ta näitab meile, kus see on!“ teatasin talle täieliku rahuga südames.
Vaatasin oma poega – ta ei olnud veel autot näinud, see polnud veel tema peopesal, aga tema silmist paistis mure asemel samuti rahu!
„Seljakotid,“ tuli järgmiseks mõte. Läksime garderoobi ja hakkasin seljakotte läbi uurima. „Vaata minu jalka seljakotti,“ tegi poeg ettepaneku. Talveriiete alla mattunud seljakotti üles tõstes helises see nii, nagu seda võiks teha mitte ainult üks, vaid tosin mudelautot! Pöörasin seljakoti sisu põrandale. Ja seal see oli – sinine väike Lamborghini! Kuid mitte ainult! Seal oli veel mitu tema kadunud Lamborghinit ja muidki autosid! Poeg hüppas rõõmust õhku. „Kallis Jumal,“ lausus ta, „aitäh, et aitasid Lamborghini üles leida!“ Kui enne tema palvet kulus muretsemisele ja kurtmisele päevi, andis Jumal täieliku alistumise peale talle auto vähem kui mõne minutiga!
Istusime poegadega elutoas ja arutasime juhtunu üle. Jagasin nendega ka värsket isa lugu. Ka temal oli olnud mure. Ka isa oli andnud selle palves Jumalale üle. Ka isa oli Jumalale alistudes kogenud enne lahenduskäiku nägemata sügavat rahu.
„Mis sa arvad, kas Jumal andis sulle ja vanaisale natuke? Kas Ta andis teile just nii palju kui küsisite?“ uurisin pojalt. „Ei!“ vastas ta. „Ta andis meile rohkem!“ „Õigesti vastasid – isal aeti lisaks aiatagune plats lahti ja sina said omale lausa terve hunniku kadunud mudelautosid! Lapsed, Jumal ei taha anda meile ainult seda, mida palume. Ta tahab anda meile palju rohkem! Alati rohkem! Ta tahtis seda autot sulle nii väga anda aga ta igatses nii väga, et sa kogu südamest siiralt palvetaksid ja täielikult Temale alistuksid. Ja veel parem kui üks palvetab, on see, kui kaks või kolm Tema nimel palvetavad!“
Jeesus on öelnud: „Ärge olge mures oma hinge pärast, mida süüa ega oma ihu pärast, millega riietuda!...Teie Isa teab ju, et te seda vajate. Otsige vaid Tema riiki ja see kõik antakse teile pealegi!“ Lk 12:22, 30
„Poisid, kas on midagi, mida Jumal teha ei saa?“ uurisin. „Ta ei saa valetada,“ tuli tuttav vastus. „Kas see tähendab, et kõik, mida Jumal on öelnud, on tõsi?“ uurisin edasi. „Jaa!“ tuli taas vastuseks. „See tähendab, et iga lubadus, iga tõotus, mis Jumala raamatus, Piiblis kirjas, on tõsi! Meie õnneks on Jumal lubanud, et kui me anname oma mured Talle, siis Tema kannab meie eest hoolt!“ „Nüüdsest ma palvetan siiralt Jumala poole, mitte ei ütle lihtsalt sõnu,“ teatas poeg mõtlikuks jäädes. Rõõmustasin. Teadsin, et võime mõlemad veel kukkuda ja komistada, aga iga ülestõusmise ja kasvamisega, iga palvekogemusega, iga kord Kolgata alla minemisega, iga kord Jumalale alistumisega, iga kord Temale oma koormate ulatamisega süveneb meie armastus ja kasvab Jumala armust meie usk! Ning meie südamerahu kasvab ühes usuga!
Tõdesin taas, et pean Jumala lapsena julgemalt Isa käest küsima ning rohkem muresid Talle ulatama. Tema kannab hoolt meie eest - truult ja ustavalt!
„Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.“ Jk 1:5
„Nõnda ütleb Jehoova, kes teeb, Jehoova, kes valmistab ja kinnitab – Jehoova on tema nimi! – : Hüüa mind, siis ma vastan sulle ja ilmutan sulle suuri ja salajasi asju, mida sa ei tea!“ Jr 33:2, 3
„Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb Ta mind lebama, hingamise veele saadab Ta mind; Tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast! Kui ma ka kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind! Sa katad mu ette laua mu vastaste silme all; Sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis! Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!“ Ps 23
