Kord kuulsin tõestisündinud lugu, mis mind sügavalt puudutas. Jutustan selle nii hästi ümber, kui oskan.
Riigis, kus kristlikku usku oli rangelt keelatud jagada, elas üks noor mees Jumalaga truult käsikäes. Nii juhtus, et ta vangistati oma usu tõttu ja pandi rangesse kinnipidamishoonesse. Selles asutuses oli tavaks, et kui kinnipeetaval isikul pöeti pea paljaks, tähendas see vaid üht – ta jääb sinna vanglasse kauaks!
Kuna sel ustaval kristlasel olid juuksed alles, elas temas lootus, et ta varsti vabastatakse.
Siis saabus jõuluõhtu. Sel õhtul viidi noormees ühte vanglahoone kambrisse, kus tal pea kiilaks aeti. Jõuluõhtul! Ta vaatas põrandal olevaid juukseid ja ütles: „Jeesus, täna ei ole mul Sulle muud anda kui oma juuksed.“
Kord oli veel keegi vanglas – Peetrus. Ka tema ootas ja oli teadmatuses, mis saab edasi. Ka tema toetus Jumala tõotustele. Piibel kirjutab: „Aga sel ajal pistis kuningas Heroodes käe mõnede külge kogudusest, et neile paha teha. Ja ta tappis mõõgaga Jakoobuse, Johannese venna. Ja nähes, et see oli juutidele meelt mööda, võttis ta ette vangistada ka Peetruse...Ta võttis tema kinni ja heitis ta vangitorni ning andis tema nelja neljamehelise sõjameeste salga kätte hoida, kavatsedes teda pärast paasapüha tuua rahva ette. Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus tegi väsimata palvet Jumala poole tema eest. Aga kui Heroodes tahtis teda tuua kohtu ette, magas Peetrus sel ööl kahe sõjamehe vahel kahe ahelaga seotult, ja vahid ukse ees valvasid vangihoonet. Ja vaata, Issanda ingel seisis seal ja valgus paistis seal toas! Ja ingel tõukas Peetruse külge, äratas ta üles ning ütles: „Tõuse usinasti üles!“ Ja ta ahelad langesid käte ümbert maha. Ja ingel ütles talle: „Pane vöö vööle ja kingad jalga!“ Tema tegi nõnda. Veel ta ütles talle: „Pane kuub selga ja tule mu järele!“ Ja ta tuli välja ja läks ta järele ega teadnud, et on ilmsi see, mis sünnib ingli kaudu, vaid mõtles nägevat nägemust. Aga kui nad jõudsid mööda esimesest ja teisest vahist, tulid nad raudvärava ette, mis viis linna. See läks iseenesest neile lahti ja nad tulid välja ja läksid edasi üht uulitsat mööda. Ja ingel lahkus äkitselt temast. Kui siis Peetrus teadlikuks sai, ütles ta: „Nüüd ma tean tõesti, et Issand on läkitanud oma ingli ja on mind päästnud Heroodese käest ja kõigest, mida juuda rahvas ootas!“ Ap 12:1–11
Milline võidukas lugu! Jumalale truuks jäämise pärast vangistamine. Vanglaski magusa uneni alistumine, koguduse üksmeel, ühine palve ning kõige selle säravaks krooniks Jumala ingli abil vägev pääste, kus miski ega keski ei ole võimeline vabastamist tühjaks tegema!
Kui Jumal korraldas kord sellise vanglast vabastamise, suudab Ta seda teha iga vangiga, igas vanglas, igal ajahetkel läbi ajaloo! Kuid miks ei kõndinud siis juukseid kaotanud noormees poolunisena ingliga käsikäes võidukana vanglast välja? Kus on üldse inglid tema loos? Uste iseenesest avanemised? Ei, too noormees kõndis küll, aga vastupidi – kambrisse, kus kaotas vabaduse väga pikkadeks aastakümneteks!
Ka meie ootame oma eludes enamasti edulugusid. Minu küsimus sulle on täna armastuse test. Usalduse test. Alistumise test. Enesele suremise test: kas armastad Jumalat kogu oma südamega, tingimusteta? Kas armastad Jumalat ka hetkedel, kui sinu elu vanglauksed ei avane? Kas oled nõus oma elu tänases vanglas – mingis raskes olukorras, milles on piin olla, leppima asjaoluga, et Jumal on otsustanud mitte saata taevast inglit ust avama ning praegusest raskusest mööda ja läbi kõndima? Kas oled nõus alistuma Jumalale ja armastama Teda surmani nii tervises kui haiguses? Kas oled nõus andma Jumalale kõik oma päevad? Kogu oma elu?
Ka Jumal andis meile oma kõik: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Jh 3:16 „Oo, missugune armastus, missugune hämmastav armastus!... Olles enda peale võtnud hämmastava lunastustöö, otsustas Ta, et ei anna alla ega säästa midagi, ükskõik kui hinnalist, ei hoia tagasi midagi, ükskõik kui kallist, mis on oluline Tema plaani täideviimiseks anda inimesele and anni peale, kuni Ta on avanud kõik taevased varakambrid.“ (Ellen G. White)
Kui Jeesus ristil suremas oli, ütles Ta sellega: „Kallis (pane siia oma nimi), anna andeks, täna ei ole mul sulle muud anda kui oma vabadus, uhkus ja au. Anna andeks, täna pole mul sulle muud anda kui oma käed ja jalad, mida läbistavad need suured naelad. Anna andeks, täna pole mul sulle muud anda kui oma külg, kuhu nad peagi torkavad oda. Anna andeks, täna pole mul sulle muud anda kui oma süda, mis juba mõne hetke pärast rebenemas on. Anna andeks, täna pole mul sulle muud anda kui need verepiisad ja armid mu põskedel. Kallis laps, täna annan ma sulle oma kõik, mis mul on! Rohkem pole mul enam midagi anda! Võta see vastu ja hoia seda oma südames, et sa eales ei unustaks, et kui sul on talumatult raske, olen selles kõiges sinuga koos! Anna mulle vaid oma „juuksed“, oma valu, oma hirmud, oma soovid, oma uhkus, oma südamekangus, oma unistused. Anna kogu oma elu! Ma teen sellest kõigest sinu ilusaima pärli! Sinu rahusadama! Sinu võidupärja!“
Usus löövad mu silmad nende kolme noore mehe ja nende „vangla“ peale mõeldes särama: noor mees loo algusest, Peetrus ja Jeesus – Jumala Poeg! Milline usk! Milline usk võtta vastu Jumalalt kõik! Milline usk anda Jumalale oma kõik! Mitte ainult hea, vaid ka see, mille eest ja seest tahaksime põgeneda! Mõeldes Peetrusele, kelle tookordne vanglatriumf oli vaid üks pisuke ilus killuke teekonnast, kus ka tema andis ristil olles Jeesusele lõpuks „oma juuksed“, poeb hinge miskit helget ja sooja.
Kallis Jeesus, täna annan sulle ka oma juuksed! Annan Sulle kogu oma elu! Võta need ja tee nendega, mida iganes soovid! Sa võid neid tahuda, jahvatada, muljuda ja uuesti kokku voltida! Soovin vaid, et elaksid mu südames ja valitseksid seal koos rahu, armastuse ja lootusega! Koos valguse ja helgusega! Seda kõike teadmisega, et Sina kannad selles kõiges nii minu kui mu lähedaste eest meie viimase hingetõmbeni hoolt!
Millist imelist Jumalat me teenime!
