Sel suvel juhtus meie pojaga üks lugu, mis mind sügavalt puudutas. See avas Jumala armu ja ligiolu uue nurga alt ning kraapis selle pinda taas pisut sügavamale.
Potsatasime abikaasaga parasjagu ühes toidukohas õe ja meie laste juurde maha. Neile toodi toidud ja koos toiduga lastele ka väikesed mänguasjad. Poeg krabas kärmete liigutustega pakist lelu, kui äkitselt lendas sealt kaarega välja oranž pall, kukkus põrandale ning veeres teisel pool aeda asuvale sissesõiduteele. Poeg lippas pallile kärmelt järele, ent hetk enne eesmärgini jõudmist möödus tema eest sõiduauto. Prõks. „Sorri!“ hõiskas meesterahvas autost ja jätkas sõitu. Pahvatasime naerma. Saabus veel üks auto ja taaskord käis prõks. Korraga oli meie poega vaevu rõõmustada jõudnud pallist saanud hunnik pisikesi plastikjuppe.
Asja naljaks pöörates jäi meile märkamatuks, et kaasa naernud poeg oma sisemuses tegelikult palli kaotuse üle kurvastas. Samuti ei märganud me, et me ei olnud üksinda. Oli keegi, kes meie pojaga tema kaotusvalus kaasa elas. Oli keegi, kes läks ja maksis hinna, et osta meie pojale kaotatu asemele uus. Oli keegi, kes kulutas järjekorras seistes oma lõunapausi arvelt nii väärtuslikku aega. Oli keegi, kes märkas. Oli keegi, kes hoolis.
„Palun,“ ütles meie laua juurde astunud taksojuhiriietes mees lahkel häälel, ise samal ajal meie pojale karbikest pihku ulatades. Poja silmad lõid särama. Ta avas paki ja seal sees oli uus – täiesti terve oranž pall! Alandasin südamliku võõra poole tänulikult pea. Taksojuht naeratas vastuseks ning lahkus.
„Mis sa arvad, kes sulle selle palli kinkis?“ küsisin pojalt. Poeg mõtles hetkeks: „Taksojuht?“ „Jaa, aga kes selle palli sulle tegelikult kinkis?“ uurisin uuesti. Poeg hakkas taipama. „Jumal?!“ hüüdis ta naerulsui. „Sul on õigus. Jumal oli kohal – Ta nägi ja kuulis, kuidas oma kadunud palli üle kurvastasid. Ta tahtis seda palli sulle nii väga tagasi kinkida, et pani selle tolle võõra, taksojuhi südamele. Kassas olid pikad järjekorrad, nii et tõenäoliselt pidi ta selleks kulutama oma kallihinnalist aega ja sama suure tõenäosusega ka raha.“ Jälgisin vaikselt, kuidas meie poja silmad taas särama lõid – oli keegi, kes ei olnud tema murest mööda läinud. Oli keegi, kes tema pallikese pärast midagi isetult ohverdas. Oli keegi, kes nägi. Oli keegi, kes kuulis. Oli keegi, kes hoolis. Kohe päriselt hoolis!
Jäin mõttesse. Olin seda mustrit kusagil näinud. Jumala juures! Olen kordi kogenud, et kui meie elu oranžid pallid (meile kallis inimene, suhted, majanduslik olukord, tervis, unistused) lootusetult kildudeks lendavad ning tunneme, et oleme selles kurvastuses ja kaotuses üksinda, siis on alati keegi, kes näeb. Keegi, kes kuuleb. Keegi, kes hoolib. Keegi, kes ei lähe meie mure(de)st mööda! On keegi, kes ohverdas meist mitte mööda minemiseks koguni oma hinnalisima aarde – kalli poja! Seesama armuline ja halastaja Jumal kingib meile igal hommikul uue alguse, uue võimaluse.
Armas lugeja, mul on südamel sind julgustada: kui tunned, et mõni sinu jaoks nii oluline pall on elu hammasrataste vahel tuhandeks killuks lennanud ja oled mõne lahendamatuna näiva olukorra või hoopistükkis lähedase inimese kaotanuna sügavas leinas, mures või kurb (või kõike seda korraga!), siis tea, et Jumal on sinu kõrval – siin ja praegu! Võib-olla on sinu kaotatud palliks mõni teiste jaoks nii tühine ja väike probleem, ent sinu Taevane Isa näeb kõik, kuuleb kõik, hoolib kõik. Ta ei lähe sinu murest mööda – selle suurusest või väiksusest hoolimata! Ta istub su kõrval ja ootab vaid, et anda sulle tagasi su kaotatud ja igatsetud pall – osad neist siin, osad uuel maal!
Jumal maksis üle mõistuse kalli hinna, et kinkida sulle tagasi nii kaotatud Eedeni aed, tervis kui lähedane inimene. Ta ei ole unustanud sinu homset ega ülehomset leiba, peaasemest rääkimata! Ta igatseb nii väga anda sulle ja su lähedastele uue elu, uued võimalused, uue tänase ja homse!
Milline imeline tõotus kurbadele: „Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse.“ (Mt 5:4) Jumal hoolitseb iga meie elu oranži pallikese eest! Õigupoolest on tal lahendused (uued terved pallid!) olemas nii meie minevikus kaotatud kui alles tulevikus kaotatavatele pallidele juba enne meie sündi! „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas!“ (L 139:16)
Anname siis kõik oma pallikesed julgelt Jumala ette. Tema peab hoolt nende eest! Sellele loole tagasi mõeldes imetlen siiani: milline imeline taksojuht! See tähendab, milline imeline Jumal meil on!
