Kas keegi on kunagi teie murule parkinud – teie lahkel loal või siis hoopistükkis küsimata? Kuna elame saare südames, poe, kohviku, tankla ja parkla vahele sätituna, avastasime suvisel turismi tipphooajal üsna kiiresti ühe siinse probleemi: koduaia murule parkijad! Erinevalt mõnest sõbrast ei küsinud neist keegi luba. Nad lihtsalt ilmusid välja ning kadusid sama ootamatult. Vahel parkis meie elutoa akna alla viis autot korraga. Vahel pargiti meid ühtpidi ja teinekord jälle teistpidi kinni. Nii saabusid meie murule erisugused inimesed ja sõiduvahendid.
Esimene suvi oli raske. Kohe päriselt raske. Koos parkimistega hakkasime proovima erinevaid lahendusi. Alustasime autojuhtide saatmisest kodu kõrval asuvasse parklasse. Aga see oli nagu plaastri asetamine haavale. Vaevalt oli üks minema saadetud, kui uued platsis. Vahepeal naersime, siis kurtsime ja lõpuks lasime pahameeele hinge närima. Miski neist ei andnud aga loodetud hingerahu. Hakkasime paluma, et Jumal saadaks parkijad ise minema või veel parem, et nad ei tulekski. Ent midagi ei muutunud.
Seejärel juhtus midagi. Ei, parkijad toimetasid ikka veel usinasti. See toimus meie sees.
„Jumal, ma tean, et Sinu käes on võim(e) olukordi muuta. Miks siis inimesed jätkuvalt meie murule pargivad? Olgu, ma küsin teistmoodi. Mida Sa meile õpetada tahad? Mille sisse me veel kasvama peame?“
Äkitselt tabas mind vastus. „Olen kõigest jälle valesti aru saanud!“ pahvatasin endamisi. „Kas Sa saatsid need konkreetsed inimesed selleks, et ma just nende eest palvetaksin?“ Korraga käis klõps ja silt sissetungijad asendus abivajajatega.
Niisiis võtsime abikaasaga vastu väljakutse edaspidi iga murule parkija ja tema lähedaste eest palvetada. Esialgu oli tööd oli palju, ent peagi avastasime, et parkijate vool meie murule kuivas tasapisi kokku. Tol suvel neid sellisel kujul enam ei tulnudki. Kord oli üks naine küll otse köögiakna alla parkimas, ent äkitselt see tagurdas ja lahkus. „Ei, ei!“ hüüdsin ma omaette. „Tule tagasi!“ Seejärel põlvitasin. „Pole lugu, ma palvetan su eest ikkagi.“ Veidi aja pärast tuli välja, et too autojuht lahkus sealt vaid selleks, et mu abikaasa soovituse peale küll meie murule, aga lihtsalt teise kohta parkida. Ja meie kodus oli jälle rahu. Oli ilus suvi!
Sellel aastal, enne suvehooaja algust, palusin Jumalat juba eos, et Ta saadaks igaühe, kes palvet vajab, taas meie murule. Eriliselt meeldis see mõte meie noorimale pojale, kes iga parkija üle siiralt rõõmustas ning kohe palvetama asus. Jumal oli ustav. Neid tuli! Kuid mitte kordagi enam nii palju kui enne palvetöö avastamist. Tundsime abikaasaga juba heameelt, et Jumal meid selle teemaga kasvatanud on, kuniks Jumal, südamete läbikatsuja, meid taas vaimulikku kasvuhoonesse asetas.
Septembrikuu viimasel varahommikul elutuppa astudes pahvatasin naerma. Suur autoparkla oli tühi, ent ainus matkaauto, mis tsentrumis leidus, oli parkinud end meie murule nii, et selle aknad vaatasid otse meie elutuppa ja kööki. „Mismoodi see võimalik on?“ küsisin endamisi muiates, ent seejärel hakkas endalegi märkamatult vana, eelmise suve algusest tuttav pahameelejuurikas pead tõstma.
Ka meie väike poeg märkas elutuppa tekkinud külalist. „Kallis Jumal,“ palus ta rõõmsalt. „Palun õnnista neid inimesi ja tee, et nad saaksid päästetud. Palun tee nii, et isa ei ajaks neid minema ja et neil oleks rõõmus päev!“ Mul oli piinlik. Erinevalt meie pojast oli minus veel pahameelejuurikat alles, ükskõik kui hästi ma seda väliselt ka ei varjanud.
„Kallis Jumal, ma olen selle inimese peale pahane ja ma ei oska seda ise muuta. Palun anna minu irratsionaalsete mõtete asemele Sinu armastavad ja ratsionaalsed mõtted. Aita mul näha seda inimest Sinu silmadega. Palun tule, ela minu südames ja anna mulle Jeesuse armastus selle inimese vastu. Ma ei tõuse siit enne, kui mu sees on sama kogus armastust selle inimese vastu. Palun, ära lase sellel mehel enne siit ära sõita!“
Äkitselt meenus ühe naise kogemus, kes koges pidevalt isa äratõukamist ja kriitikat. Ühel päeval otsustas ta, et käitub isaga nii, nagu oleks too maailma parim isa! Ta kiitis isa iga pisimagi asja eest, mida too tegi, ning kallistas teda alati lahkudes soojalt. Aastaid ei kallistanud isa teda kordagi vastu. Ent viimasel korral, enne surma, sai tütar omale kallihinnalise kingituse – isa vastukallistuse. Too tütar leidis isaga rahu juba enne, kui isa muutus – tütar ise muutus.
„Jumal, ka mina saan seda teha!“ avastasin rõõmsalt. „Olen nii õnnelik, et see mees parkis siia! See on mu selle päeva kõige ilusam asi! Jumal, ma olen nii õnnelik ja rõõmus, et just see mees parkis oma matkaautoga just siia! Jumal, palun õnnista seda meest selle eest kogu südamest!“ Kui olin külalise üle juubeldamise lõpetanud, läksin kööki, vaatasin matkaautot ja tundsin, kuidas mu sees olid soojad ja armastavad tunded. „Nii armas, Jumal, et Sa ta siia saatsid!“ ütlesin seekord juba üdini siiralt ning alistunult.
„Ma võin talle ju hommikuks meie poe suussulava šokolaadi-croissant’i viia. See teeks tal kindlasti hommiku rõõmsaks,“ mõtlesin seejärel. Läksin raamaturiiuli juurde. „Jumal, kas ta vajab ka mõnda raamatut? Millist?“ Korraga jäin ainiti käes oleva raamatu pealkirja vaatama: „Ainus, mida ma vajasin, oli Kristus.“
„Ainus, mida vajasin, oli Kristus,“ kordasin endamisi ja miski murdus mu sees. Korraga tegi Jumal mulle puust ja punaseks selgeks, et tõesti, me ei vaja norme ega õpetusi – me vajame isiklikku lähedast suhet Jeesusega! Mitte vaid üks kord elus ristimisele minnes, vaid iga päev, iga hommik, iga õhtu, iga hetk!
Mis kasu on minust kristlasena, kui ma oma elu murule parkijate peale pahandan? Mis kasu on lambist, mis katkiselt vilgub või hoopistükkis kustus on? Mis kasu on minu õigusest, kui see seob nii minu kui kaasinimeste rahu seitsme luku taha? Mis kasu on mul ükskõik millisest kümnest käsust, kui mu sees ei ela Jeesus ja Temaga kaasnev armastus? Ma ei saa võidelda pimedusega – see lihtsalt pole võimalik! Aga saan alati paluda Jeesusel elada minu sees! Jeesuse saabumisel meie ellu on veel üks imeilus kingitus – valguse saabudes pimedus põgeneb ise.
„Jumal, kui Sa soovid, et kingiksin selle raamatu tollele mehele, siis palun, et ta pargiks veel pisut. Kui Sa näed, et see pole tema jaoks praegu õige hetk ega aeg, siis tee nii, et ta lahkuks enne, kui jõuan selle talle anda.“ Olin vaevalt lause lõpetanud, kui matkaauto akna alt lahkus.
„Aitäh, Jumal! Palun tee kõik mis vajalik ja võimalik, et võiksime selle mehega kord elupuu all kohtuda!“ Tänasin Isa, kes teab rohkem, kui me eales mõistame. Sest korraga teadsin, et seda raamatut oli vaja hoopis mulle endale – meenutamaks, et reeglid on head – on! Hingamispäeva pidamine on hea – on! Aga on midagi, milleta kõik eelnev muutub tühiseks – sest ilma lähedase sügava isikliku sõbrasuhteta Temaga, Jeesusega, oleme suures hädas! Mitte ainult meie, vaid ka meie elu murule parkijad! Sest kes siis nende pärast palvetab? Kes nende eest palub ja neid armastab! Kes aitab neid inimesi meie ümber, kes pahameele asemel vajavad hoopis šokolaadi-croissant’i ja sooja, südamest tulevat armastust hetkel, kui nad meie murule parkimas on! „Aga teile, kes kuulete, ütlen ma: armastage oma vaenlasi ja tehke head neile, kes teid vihkavad; õnnistage neid, kes teid neavad; paluge nende eest, kes teid siunavad.“ Lk 6:27,28
Meie parkimiste lugu õpetas, et õnnis on hing ja kodu, kus elab Jeesus, sest seal on rahu – parkijatest hoolimata. Ning et Jeesusega sõprus pole ühekordne sündmus vaid elukestev protsess ja kokkukasvamine.
Armas sõber, soovin sulle ühe mõnusalt suure posu hingerahu (loe: ilusat ja elukestvat sõprust Jeesusega)!
