Olen kaks korda elus olnud rikas. Enne 33. eluaastat sellepärast, et ma ei teadnud, mis on peavalu, ja hiljem seetõttu, et kui see kord tuli, siis lausa kuueks kuuks! Ja ma ei mõtle peavalu, mis tuleb ja läheb – ei. See peavalu kestiski sõna otseses mõttes kuus kuud, hetkekski lakkamata.
Kogu selle rikkusega lülitus minu ellu väljakutse lahendada peavalu kui probleem. Proovisin palvete ja rohtudega – ei midagi. Kulutasin arstide, neuroloogi ja füsioterapeutide uksi – ei midagi. Käisin MRI-s – (kiitus Jumalale) ei midagi. Lohutasin end kurtmise ja nurisemisega – ei midagi. Peavalu oli alles ja möllas täies hoos. Esialgsed rahulikud palved asendusid peagi põlvili pisarais meeleheitlike anumistega – endiselt ei midagi.
Olin vaevatud, kurnatud ja tundsin end abituna. Miks Jumal ei vasta? Miks Ta ei võta mu peavalu ära? Miks Ta ei lahenda probleemi, mis mind maha murrab? Kas Ta kuuleb mind? Veelgi enam – kas Ta kuulab mind? Kas Ta hoolib? Miks hoolimata kõigest mitte midagi ei muutu?
Lõpuks, kuue kuu möödudes, hakkasin soovima, et oleksin teadvuseta. Et ei peaks tundma oma lõputut ängistavat valu. Kuni päevani, mil Jumal hakkas mu palvele vastama. Pakud nüüd ehk, et Ta võttis mu peavalu ära? Ei, Tema plaan oli veel parem! Lisaks peavalule hakkasin kokku kukkuma! Mitte korra või kaks – hakkasin kohe sageli kokku kukkuma. Kuna esimene kord kokku vajudes kukkusin peadpidi jääle, lisandusid juba olemasolevale peavalule lakkamatu kuklavalu, iiveldus ja valguse talumatus. Olukord eskaleerus intensiivraviosakonnas ja lõpuks juba suurema haigla EMO-s, kus parem pool mu kehast oli enamuses halvatud. Kõige krooniks elasin sealsamas haiglas läbi infarktikogemuse. Kokku kukkusin juba lugematud korrad ja iga päev. Kuna olin kogu see aeg teadvusel, nn kohal, ei pääsenud ma neilgi hetkedel peavaludest. Olin saanud lihtsalt ühe probleemi teise järel lisaks.
Kas see kõlab nagu Jumala plaan? Imeline vastus? Kuid nüüd ma löön su pahviks – see oligi seda!
Miks siis nii? Miks peab meil vahel minema hullemaks, enne kui läheb paremaks? Miks peame vahepeal olema näoli mudas, et saaksime vaadelda taevast? Miks peame kaotama midagi, et leida midagi? Miks peame surema selleks, et võiksime elada?
Tollel raskel ajal, sisemiste tormide ja marude keskel, kirjutas üks usuõde mulle järgneva mõtte: „Ma arvasin, et mind maeti, aga tegelikult mind istutati.“ Puhas kuld! Jeesus ütleb: „Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“ Mt 10:39. Jumala plaanid on äraspidised. Me ei arva neid ära! Need on üle meie ladva, üle meie loogika ja üle meie igasuguse mõistmise. Need on täiuslikud ja need peavad!
Mis juhtus seal haiglas, kus olin üksinda? Mis toimus haiglas, kuhu distantsi ja tühja rahakoti tõttu isegi abikaasa ei saanud tulla? Mis juhtus olukorras, kus mu elu turvatunne ja selle alused mühinal kokku kukkusid?
Juhtus ime – hakkasin elus esimest korda elama! Hakkasin tundma rõõmu väikestest asjadest. Hakkasin nägema Jumala väge ja armu. Hakkasin nägema Jeesust isiklikumalt kui eales varem! Hakkasin oma elu köisi Tema kätte usaldama alistunumana kui eales varem! Hakkasin Teda armastama rohkem kui eales varem! Me olime nüüd Jumalaga koos – päriselt koos. Kui magasin öösel, valvas Tema minu voodiserval. Kui sõin, jutustasin Temaga. Kui nutsin, siis Temaga ja Temale. Kui rõõmustasin, siis Temaga ja Talle! Selles väikeses hämaras palatis (silmad ei talunud veel valgust) paistis minu elu suurim valgus! „Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!“ Lk 19:10.
Kas oli kõik see siis parim variant kõikvõimalikest palvevastustest? „Ojaa!“ hüüan täna rõõmustades. Sest valiksin nüüd kõigele sellele tagasi vaadates täpselt sama palvevastuse! Miks? Sest see kõrge seedripuu kukkus Jumala käte vahele! Sest sellest kõrgest seedripuust sai parem ema ja abikaasa.
Jumal tahtis seda kõrget seedripuud nii väga ära päästa, et Ta pidigi panema kirve selle tüve juurde. Miks? Sest Jumale ei taha anda meile vähe – oo ei! Ta tahab anda meile palju! Ja seetõttu võttis Ta minu selle vähese, mis mul oli – minu rahutus, mineviku traumad, sisemised irratsionaalsed mõtted ja uskumused, minu abitus ja kõikuv usk, minu kurbus ja kibedus – ainult selleks, et muuta need millekski ilusaks – rahusadamas ja elujõeks! Et muuta liiga sageli üksinda oma elu probleemidele lahendusi otsiva hinge konarlik teerada tasaseks, kosutavaks jalutuskäiguks – käsikäes Isaga. Alati koos Isaga!
Jumal on Jesaja kaudu kinnitanud meile imeliselt, et kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivab janust, siis Jehoova kuuleb neid ja Tema, Iisraeli Jumal ei jäta neid maha! Tema paneb jõed voolama tallermaal ja allikad orgude põhjas. Tema muudab kõrbe järveks ja põudse maa veelätteiks. Tema istutab kõrbesse seedreid, akaatsiaid, mürte ja õlipuid. Tema paneb lagendikele küpresse ühes plataanide ja piiniatega. „Et nad nad näeksid ja teaksid, tähele paneksid ja ühtlasi mõistaksid, et seda on teinud Jehoova käsi ja selle on loonud Iisraeli Püha!“ Js 41:17–20
Meie õnneks „Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti!“ He 13:8. See tähendab, et need Jumala antud tõotused peavad ka täna, siin ja praegu – minule ja sinule, meile kõigile!
