„Tibeeriasest tuli veel teisi paate selle paiga lähedale, kus nad olid söönud Issanda õnnistatud leiba. Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma. Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: „Rabi, millal sa siia said?” Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.” Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?” Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.” Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.” Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.” Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!” Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.““
Jh 6:23–35
Kui ma olin veel päris väike poiss, juurdlesin mingi aja jooksul endamisi selle üle, miks pannakse kartul kevadel maha ja võetakse sügisel jälle üles. Esialgu arvasin, et see on kartuli suvine hoiustamisviis; mulla sees. Kui vanemate inimeste käest ükskord asja kohta küsida taipasin, seletati mulle, et maha pandud kartulist kasvab suve jooksul mulla sees uus kartul. Hea küll, niiviisi saab siis vahetada vana kartuli uue vastu, arutlesin endamisi edasi. Kohe ei küsinud ka rohkem. Alles kunagi hiljem sain teada, et kevadel mulda pandud kartulile kasvab suve jooksul mugulaid alla tunduvalt rohkem kui üks.
Igal sügisel tähistatakse kirikutes-kogudustes lõikustänupüha, kuigi enamjaolt on inimesed juba ammu põllumajandusest kaugenenud. Traditsioon on aga vähemalt kirikuringis säilinud ja seetõttu tähistatakse meil Eestis lõikustänupüha tavaliselt oktoobri teisel pühapäeval. Sellest johtuvalt olen valinud oktoobrikuisesse Meie Aega vastavateemalise piibliteksti, mille üle arutleda.
Käesoleva artikli aluskirjakohale eelnes lugu, kuidas Jeesus toitis viie leiva ja kahe kalaga viit tuhandet meest. Kõhu täis söönud rahvas tahtis seepeale Jeesust kuningaks tõsta, aga Jeesus läks esialgu mägedesse varjule. Õhtul läksid jüngrid ja Jeesus üle järve. Sellega kaasnes omakorda paar imelist vahejuhtumit, aga nende juures ma siin ei peatu. Sündmused, mis teisel pool järve toimusid, olid rahva toitmise imele järgnenud päeval.
Rahvas hakkas taas kogunema sinna, kus eelmisel päeval viibinud inimesed olid söönud Issanda õnnistatud leiba. Kokkutulnud olid võtnud endale kindla eesmärgi leida Jeesus üles. Nad teadsid, et jüngrid olid paadiga ära läinud, aga ilma Jeesuseta. Kuid kuna Jeesust polnud ka koha peal, mindi Teda otsima Kapernaumast, Jeesuse põhilisest peatuspaigast. Otsingute põhjused olid läbinähtavad, vahepeal oli vist kõht jõudnud tühjaks minna. Jeesus juhtis Teda leidnud rahva tähelepanu seetõttu söömisele.
Tõmban siinkohal paralleeli Jeesuse ja Vana-Rooma riigi vahele enne keisrivõimu. Oled vast kuulnud fraasi „leiba ja tsirkust!“. Väidetavalt oli see väljend olnud antiikaegse Rooma vabariigi hääleõiguslike kodanike nõudmine valimistel kandideerijatele. Siia vahele võib torgata, et tänase seisuga pole midagi muutunud, ajalugu kordab ennast. Vana-Rooma kodanike unistus oli vaadata täis kõhuga staadionil toimuvat, oli see siis tsirkus, teatrietendus või võistlus.
Jh 6:2 on kirja pandud rahva kokku tulemise põhjus eelmisel päeval, kui Jeesus neid toitis: „Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi.” Lisades sellele aspektile veel toitmise, olemegi saanud kokku enam kui need soovid, mida esitati Rooma valimistel kandideerijatele. Jeesus oli rahvast toitnud, oli tervendanud. Kokku sai leib, tervis ja nauditav etendus kõige selle tunnistajatele.
Jeesus aga ei otsinud rahvale leiba jagades ja haigeid tervendades poolehoidjaid. Need käisid Jeesuse tööga kaasas, kuid rahva hüvanguks tehtud imed polnud Tema töö eesmärk. Jeesus ütles Ta Kapernaumast leidnud rahvahulgale: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.“ (Jh 6:26)
Miks mina Jeesust otsin? Mis eesmärgil soovin ma Jumalaga kohtuda? Jeesus heitis Teda otsinud inimestele ette, et nad teevad seda kõhutäie pärast. Ning Ta soovitab kõhutäie asemel nõutada enda käest rooga, mis püsib igaveseks eluks.
Kui analüüsin nüüd enda lapsepõlve arusaama kartuli kevadise mahapaneku kohta, siis minu jaoks oli selle tegevuse eesmärk ülearuse kartuli hoiustamine üle suve. Umbes nii, et talvel keldris, suvel põllul, mullas. Aga kui kõht oli tühi, tuli minu toonase käsitluse kohaselt kartul põske pista, mitte maha, mulla sisse panna.
Olen aeg-ajalt kuulnud igasugustest imetervendamis- ja tervenemisüritustest. Selleks reklaamitakse kõikvõimalikke meetodeid, aga välja reklaamitud eesmärk on sellistel ettevõtmistel olnud reeglina heaolu nüüd ja praegu. Ega hetkeheaolus pole iseenesest midagi paha, kuid Jeesus juhib oma kuulajate tähelepanu mõttele „tänase päeva heaolu ei tohi võtta igavese tuleviku arvelt“.
Inimese elu keskseks eesmärgiks peab nii vaimulikust kui ka igapäevasest aspektist võetuna olema Jumala arm ja pattude andeksandmine Kristuse läbi, Püha Vaimu vägi ning elu parandamine. Kõik muu on kõrvaline. Kõrvalised asjad on mitmel puhul väga olulised, võibolla isegi eluliselt vajalikud, aga need kõik peavad olema rakendatud keskse osa teenistusse.
Jeesuse kuulajad ehmatasid justkui ära, kui Jeesus rääkis neile elu igavestest eesmärkidest. Nad küsisid seepeale: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?“ (Jh 6:28)
Oma vastuses räägib Jeesus usust Jumalasse kui Jumala enda teost inimesele. Jh 6:29: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.” Jeesuse vestluspartneriks olnud rahvas aga otsis taga tegu, mida saaks kas ise teha või mida Jeesus teeks neile, Jh 6:30 küsiti Jeesuselt otse „et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?“ Rahvahulk otsis füüsilist tegu, mida saaks käega katsuda, eelistatavalt ehk sööki, sest nad juhtisid jutu mannale, mis tuli taevast ja mida Israeli rahvas kõrberännaku ajal sõi. Nad nimetasid mannat ja selle imelist saamist usu aluse nähtavaks märgiks, müsteeriumiks ehk jumalikuks saladuseks, millele võiks oma usku toetada.
Kuigi Jeesuse vestluskaaslased ei maininud Moosest, juhtis Jeesus nende pilgu asjaolule, et manna tuli Jumalalt, mitte Mooseselt. Siin on vaja panna tähele, et Jeesus oli kõneluse ajal inimesena Juuda rahva keskel ja seetõttu oli minu arusaamise järgi kohatu nõuda Jeesuselt imetähte, mis võiks kinnitada inimese usku Jumalasse.
Edasi suunab Jeesus tähelepanu sellele, et Tema ei ole andja, vaid Teda jagatakse inimestele: „Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“ Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!” Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib.“ (Jh 6:33–35)
Lõplikult sõnastas Jeesus enda eluleivaks olemise mõtte, kui Ta koos jüngritega püha-õhtusöömaaja lauas istudes leiba murdis ja karikat jagas: „Sööge, see on minu ihu... Jooge... see on minu lepinguveri.“ (Mt 26:26–28)
Jeesuse sõnum oli, et kõik, mis tuleb, on Isa käest, Poja kaudu. Isegi alguses mainitud kartulil on Jumal lasknud kasvada. Seda mitte uskudes ei saagi inimene aru, kuidas ühest võib tulla mitu. Kasvuprotsessi kui sellise võivad loodusteadlased lahti seletada, aga algpõhjus pole inimesele teada, sellesse saab ainult uskuda.
Kuigi see oli Jeesuse eesmärgi seisukohalt kõrvaline tegevus, toitis Ta inimesi, parandas nende haigused. Tänapäevaks on kõik need aidatud inimesed saanud mullaks. Jumala arm Jeesuses Kristuses, usk Temasse elab aga edasi. See on igaühte elustav leib ja jook. Selle eluleiva peale on igaüks, kes usub, pannud oma lootuse igavesele osadusele kõikväelise Jumalaga. Eluleivas on lootus igavesele elule, kuigi inimene küll sureb.
Inimene sööb päevast päeva oma igapäevast leiba, kuni surmani. Ta teeb seda, ükskõik, kas ta usub leiva andjasse või mitte. Püha-õhtusöömaaja õnnistatud leivas ja karikas saab iga usklik inimene osa eluleivast, Issandast Jeesusest Kristusest, Temast, kellel on võim patu ja surma üle.
Toivo Kaasik on Rakvere ja Jõgeva adventkoguduse pastor
