Oled sa oma elus kokku puutunud ärevushäirega? Kui ei, siis õnnitlen! Ent võib-olla on see puudutanud mõnda sinu lähedast, kolleegi või tuttavat? Mida siis teha, kui ärevus võtab võimust ja hakkab kontrollima sinu või kellegi teise elu?
Soovin sinuga jagada oma lugu. See on lugu sellest, kuidas Jumal armastab meid, pisikesi, isegi siis, kui me pole võimelised Tema väge ja armu nägema. Lugu Jumalast, kes kinnitab igaühele, kes parasjagu ärevusega maadleb ja madistab – Tema teab, Tema hoolib. Veelgi rohkem – me pole eales üksinda, sest Tema on meiega. Alati meiega!
Aasta aega tagasi hakkasin rohkete epilepsialaadsete hoogude ja neid tunnistama pidanud rahva tõttu inimesi pelgama. Pelgasin tähelepanu, mis sellega kaasnes – keegi läks paanikasse, keegi hakkas nutma või helistas kiirabisse. Kiirabiga kaasnes loomulikult veelgi suurem tähelepanu. Nii leidsin end ühel hetkel olukorras, kus enne, kui seda endale teadvustadagi jõudsin, olin rinda pistmas ärevusega.
Ja nagu ärevusega ikka, tekib surnud ring: mida rohkem ärevust tekitavat olukorda väldid, seda rohkem see võimust võtab. Teisisõnu, iga kord mingile kindlale hirmule alludes jääb meie maailm aina kitsamaks.
Aga Jumal ei jäta meid üksi. Ta armastab meid selleks liiga palju. Ja nii saabus aeg, kui Ta soovis minu elu köied vale mäe ümbert õrnalt lahti siduda ja taas Tema peopesale usaldada.
Oli ilus hommik. Õues oli soe. Astusin vaikselt jalg jala ette ja imetlesin patsiente, kes läksid nende jaoks lihtsalt ühele järjekordsele jalutuskäigule. Minu jaoks olid juba esimesed kümme meetrit tõeline tiigrihüpe. Olin nõrk ja senine jalutusrekord oli olnud vaid paarsada meetrit. Kui teatati, et meie jalutuskäik viib siit tunduvalt kaugematele linnatänavatele kui senised rahvatühjad paarsada meetrit, tundsin, kuidas mu sees miskit keerama hakkas. Iga rakk minust soovis tagasi minna. „Jumal, ma ei saa hakkama. Viimane asi, mida soovin, on keset linna hoogu saada. Ja ma tunnen, kuidas praegune ärevus sellele kuidagi kaasa ei aita. Palun aita, ma vajan Sind!“
Peale palvet jäin rahulikumaks. „Jeesus, palun hoia mul nüüd käest kinni. Teeme selle ära, aga teeme seda koos!“ Hakkasin Jeesusega juttu ajama ja tundsin, kuidas ärevus asendus vaikselt rahuga. Jeesus pööras mu pilgu võrratutele kuldkollastele lehistele, mis alleed ääristasid, kaunilt vulisevale ojale ja värvilisele sügisele, mis sellelt peegeldus.
Jõudsime suure tee äärde. Seisatasin korraks ja hingasin sügavalt sisse: „Jeesus, teeme selle ära, käsikäes, Sina minuga ja mina Sinuga!“ ning astusin lõputuna näivale rahvarohkele tänavale – enda jaoks otse lõvikoopasse.
Hetkel kui astusin usus suure tee äärde, möödus mu eest massiivseim kallur, mida eales olen näinud. Lugesin sellel ilutsevat suurt, punaste tähtedega lööklauset, mis teatas: „You'll never walk alone!“ (Sa ei kõnni eales üksinda!“).
„You'll never walk alone!“ tsiteeris minu kõrvalt haiglatöötaja, mille peale kogu punt naerma puhkes. Jaa, me ei kõndinud tõepoolest üksinda, meid oli ju oma kümme inimest! Pahvatasin ka naerma, ent seejärel jäin mõtlikuks. „Jeesus, anna andeks, et Sinus kahtlesin. Anna andeks, et arvasin, et pean oma elu eest ise vastutama ja tagalaid kindlustama. Kuidas võisin Sind mitte usaldada! Kuidas võisin arvata, et kõnnin oma elu väljakutsetes üksinda! Kuidas võisin Sinus korrakski kahelda!“ Vaikselt pisarat pühkides kõndisin edasi ja nägin silme ees Jeesust, kes oli mulle andestanud. Jeesust, kes armastas mind isegi siis, kui mina ei saanud hakkama. Veelgi rohkem – see Jeesus soovis mulle nii väga kinnitada: mina ei peagi hakkama saama, Tema saab! Ta ei kaotanud siin maailmas elades ühtegi võitlust. Ainult mina ei olnud sel hetkel veel Tema väge ja tahet mind päästa tundma õppinud. Vaatasin mõttes Jeesuse piiritut armastust täis silmadesse ja minu südame täitis sügav rahu ning kirjeldamatu rõõm.
Jeesus täitis oma tõotuse: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailmaajastu otsani!“ (Mt 28:20) ning sellel päeval kõndisin Jeesusega käsikäes üle kahe kilomeetri ega saanud ühtegi hoogu!
Jumal on öelnud: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis mina olen sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind!“ (Js 43:1–3)
Armas lugeja, kui maadled ärevuse, kehva tervise, tumeda tuleviku, abituse, hüljatuse või kurbusega – julgustan sind tulema Jumala ette. Ta ei lase katsumustel meid uputada, vaid soovib anda meile hingerahu ja sisemist jõudu.
Armas lugeja, Jumal igatseb sind kaitsta, sinu kõhklevaid, nõrkevaid samme tugevamaks treenida ja sind julgustada. Tema tahab anda sulle sellesama jõu, mida sul võib-olla hetkel pole. Tema tahab anda sulle lootuse paremaks homseks, julgemaks tänaseks ja andestatud eilseks. Temas on olemas kõik see, mida sa just hetkel vajad. Ta tahab seda sulle anda rohkem, kui sa aimatagi suudad! Sa oled Tema jaoks väärtuslik. Sa oled Tema jaoks eriline. Sa oled Tema jaoks kallim kui miski muu! Jookse Tema rüppe, sest ainult seal ootab sind sügav rahu, piiritu armastus ja helge rõõm!
Minu palve on, et Jumala Sõnasse kootud tõotus saaks sinu jaoks reaalseks kogemuseks ning kinnitaks sind julgustavalt: „Heitke kõik oma mure Tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7)
