Apostel Paulus kirjutas Rooma kogudusele: „Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb! Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.“ (Rm 8:33–34)
Pauluse retooriline küsimus: kes võib süüdistada Jumala valituid? eeldab vastust: mitte keegi! Jumala valituid, kelle Jumal on õigeks teinud, ei või mitte keegi süüdistada.
Ilmselt huvitab meid esmalt, kes on need Jumala valitud. Kas ka meie võime kuuluda nende hulka, keda keegi ei või süüdistada? Mulle käepärast olevatest piiblitõlgetest räägib õigeks tegemisest ainult saksakeelne Martin Lutheri piiblitõlge ja eestikeelsed piiblitõlked, välja arvatud Uue Maailma tõlge. Teised piiblitõlked räägivad õigeks mõistmisest. Sisuliselt on õiged mõlemad variandid – patused on kõik inimesed, aga Jumalalt andestust otsides ja andestust saades mõistab Jumal nad õigeks. See tähendab ka õigeks tegemist. Selliselt võime me kõik nende hulka kuuluda. Paulus kirjutas ju: „Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.“
Nüüd aga, kas keegi võib loota, et teda mitte keegi mitte kunagi mitte milleski ei süüdista? Kindlasti mitte! Esiteks, Paulus küsib: kes võib...? Oi kui palju tehakse maailmas seda, mida ei või! Teiseks ei pea Paulus siin silmas suvalisi süüdistamisi suvalistes asjades, vaid milleski, mis jätab välja igavesest elust Jumala riigis, ehk pattudes. Muus aga süüdistatakse ka Jumala valituid küll. Eriti just Jumalale ustavuses, kui mõne meelest tundub just see ebaõige olevat. Ilmekaks näiteks on Taanieli ja tema kaaslaste lood. Kuningas Nebukadnetsarile süüdistati Taanieli kaaslasi: „On olemas juuda mehed, keda sa oled pannud valitsema Paabeli maakonna üle: Sadrak, Meesak ja Abednego. Need mehed ei hooli sinust, kuningas, nad ei teeni sinu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.“ (Tn 3:12) Süüdistus oli ainult osaliselt õige – need mehed tõesti ei teeninud kuninga ebajumalaid ega kummardanud tema püstitatud kuldkuju. Kuninga korraldusele kuldkuju kummardada mittekuuletumist võis ju tõlgendada ka kuningast mitte hoolimisena, aga see, et nad tegelikult kuningast ei hoolinud, oli kindlasti vale. Palju aastaid hiljem hoopis teise valitsuse ajal otsisid Taanieli vaenlased Taanieli kõrvaldamise võimalust ning tulid õigele järeldusele: „Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.“ (Tn 6:6) Nii nad mõtlesid välja seaduse, et keegi ei tohi selles riigis 30 päeva jooksul midagi paluda kelleltki teiselt kui ainult kuningalt. Loomulikult ei saanud Taaniel loobuda 30 päeva palvetamast. Nii ta „teolt“ tabatigi ja teda süüdistati kuninga ees: „Taaniel, kes on Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust, mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma palvet.“ (Tn 6:14) Ka selles süüdistuses oli tõtt niipalju, et keelust hoolimata Taaniel ikka palvetas. Mis puutub kuningast mitte hoolimisse, siis see oli lausvale. Ka kuningas teadis seda ega soovinud Taanielile halba. Nagu Koguja ütleb (Kg 1:9), ei ole midagi uut päikese all. Nii on Jumala rahvast süüdistatud läbi aegade ja süüdistatakse selle maailma lõpuni ning see ei peaks meid ehmatama ega üllatama, kui meidki Jumalale ustavuse pärast süüdistatakse.
Mis puutub süüdistamisse pattudes, siis võimalusi selleks leidub piisavalt, kuna „kõik on pattu teinud“ (Rm 3:23). Süüdistamisi võib olla nii õigustatuid kui ka õigustamatuid. Iiobi sõbrad ainult oletasid, et Iiob on süüdi milleski, mille eest Jumal on lubanud talle kannatusi tulla, aga eksisid rängalt. Ka Jeesust, kes ainsa inimesena pole ainsatki pattu teinud, süüdistati näiteks hingamispäevakäsust üleastumises. „Siis ütlesid mõned variseridest: „See inimene ei ole Jumala juurest, sest ta ei pea hingamispäeva.““ (Jh 9:16) Tegelikult ei teadnud Tema süüdistajad, milline on hingamispäeva õige pidamine, ja et Jeesus käitus õigesti, pidas hingamispäeva õigesti. Samas, nagu juba kirjutasin, mis puutub süüdistamisse tegelikult tehtud pattudes, siis võimalusi selleks leidub piisavalt, kuna „kõik on pattu teinud“ (Rm 3:23). Ilmutusraamatus kirjutatakse: „Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga. Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat: „Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.““ (Ilm 12:9–10) Jumala ees on võimalik süüdistada mitte oletatavates, vaid tegelikult tehtud pattudes. Saatan ei soovi, et Jumal kellelegi armu annaks ja igavesse ellu viiks, aga kui Jumal on andestanud, õigeks mõistnud ja õigeks teinud, siis ei maksa kellegi süüdistused mitte midagi! Tulgu need siis kelle poolt tahes. Kui aga kahetsust, andeks palumist ja andestamist pole olnud, siis on süüdistused õigustatud. „Vendade süüdistaja“ ei piirdu inimeste süüdistamisega Jumala ees. Ta kipub patustanud inimesele aeg-ajalt tema tehtud patte meelde tuletama. Kindlasti mitte selleks, et ta kahetseks ja meelt parandaks, vaid vastupidi, et ta ei loodaks Jumala armule ka siis, kui ta on juba kahetsenud, andestust palunud ja andeks saanud. Justkui Jumal ei saaks „sellisele“ patusele andestada. Piibel aga tunnistab: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9)
Ka meil on võimalik osutuda „vendade süüdistajateks“. Me oleme inimeste tehtut näinud ja öeldut kuulnud, aga inimese patukahetsus on tema ja Jumala vaheline asi. Jeesus õpetab: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut.“ (Mt 7:1) Meisse puutub kellegi patt vaid sedavõrd, kui eksitud on meie vastu. Kui meie käest on andeks palutud ja võimalusel tehtud halb hüvitatud, pole meil enam mingit õigust süüdistaja olla. Tegelikult peame meile halba teinud inimesele andestama ka siis, kui ta pole meilt andestust palunud. Selline on Jeesuse meelsus, mis peab meilgi olema. Palus ju Jeesus ristil olles oma ristilööjate eest, ilma et nemad oleksid tehtut kahetsenud ja andeks palunud. „Aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!““ (Lk 23:34) Jeesus õpetas Jumalalt paluma: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ (Mt 6:12) ja lisas „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ (Mt 6:14-15) Nagu juba öeldud, on patukahetsus Jumala ees inimese ja Jumala vaheline asi. Meil pole õigust kahelda, kas Jumal on talle andestanud. Jumala armust on ka meil võimalik teiste inimeste suhtes olla Jeesuse, mitte saatana moodi, ja teha ainult seda, mida peab, aga mitte teha seda, mida ei või! See, missugune on keegi kunagi olnud, ei loe.
Tulen alguse juurde tagasi. „Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb! Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.“ (Rm 8:33-34) Tänu Jumalale selle eest!
