Kas oled võidelnud oma elus häbiga? Mina olen. Nimelt hakkas meie vanima poja sünnist saati minu varem harva „ujunud“ silm sagedasti „ujuma“. Peale kolmanda lapse sündi, kui peeglisse vaadates ka parima pingutuse peale kõõrdis silma enam tagasi fikseerida ei õnnestunud, pahvatasin lahinal nutma. Sealtmaalt haarasin endaga kaasa mingisuguse alateadlikuma ja vahel ka päris teadliku häbi. Proovisin oma uut mina maskeerida end meigiga lohutades või hoidsin inimestega suheldes paremat silma kinni. Esiti seetõttu, et silma ujudes on pilt topelt, teisalt aga soovist oma defekti peita. Igatsesin nii väga taga seda vana Kristit, kelle silmad vaatasid otse, aga ükski minu palve, lausa anumine tervenemise suunas ei toonud muudatust. Kuniks Jumal mu koormat kergendas ja mind tervendas. Ei, mitte silma – midagi tunduvalt olulisemat kui see ajutine apsakas. Ta tervendas minu suhte Temaga!
Oli varahommikune palveaeg Jumalaga. „Jumal, miks ma oma silma häbenen?“ uurisin Temalt, kes teab kõike. „Olen korduvalt proovinud sellest koormast vabaneda, aga tulemusteta. Palun näita mulle mu irratsionaalne mõte. Asenda see hea ja väärtuslikuga.“
„Mida sa kardad?“ uuris seejärel Jumal. Jäin mõttesse. Mida ma kardan? Sain aru, et pean enda ja Jumalaga aus olema. „Ma kardan inimeste arvamusi, kui nad mind sellise silmaga näevad. Pelgan, et olen vähem väärt. Et olen inetu.“
„Mida sa kardad?“ küsis Jumal uuesti. Jumal soovis näidata, et selle pinna all oli veel miskit. Miskit, mis oli tegelikult tunduvalt suurem probleem kui kõõritav silm. „Jumal,“ alustasin arglikult, „ma tahan inimestele meeldida.“
„Ahaa!“ kostis seejärel mu huulilt. Äkitselt mõistsin, et silm ei puutunud asjasse, probleemi teravik oli kogu aeg olnud mujal. Mitte ainult selle teemaga. Läbi elu. Miks me reageerime teatud olukordades nii või naa? Miks me ütleme midagi? Miks me vahel mingeid asju teeme ja samas ka tegemata jätame?
Seejärel tundsin tugevat soovi Piiblit lugeda. Avanes 2Aj. 20:20: „Ja järgmisel hommikul nad tõusid vara ja läksid Tekoa kõrbe. Nende välja minnes astus Joosafat ette ja ütles: „Kuulge mind, Juuda ja Jeruusalema elanikud. Uskuge Jehoovasse, oma Jumalasse, siis te jääte püsima! Uskuge Tema prohveteid, siis teil õnnestub!“ Ja Ta pidas rahvaga nõu ja seadis Jehoovale lauljad ja kiitjad, kes pühas ehtes pidid minema relvastatute ees ja ütlema: „Tänage Jehoovat, sest Tema heldus kestab igavesti!““
Seejärel lugesin seda teksti uuesti nii, nagu olin seda tegelikkuses praktiseerinud: „Kuulge mind, Juuda ja Jeruusalema elanikud. Uskuge inimestesse, oma jumalatesse, siis te langete! Uskuge inimeste prohveteid, siis teil läheb nurja!“ Olin oma elu ehitanud ümber vale(de) isiku(te)! Olin kuulanud läbi elu hingevaenlase valesid minu kui isiku väärtusetuse kohta. Nüüd oli aeg hakata kuulama Jumala tõdesid minu väärtuslikkuse kohta! Oli aeg hakata kuulama seda, et minu eest anti ristil rippuv Jumala Poeg. Seesama Jumala Poeg, kes kaotas minu pärast oma taevase kuju, saades sellega taevases, universumi mõistes samuti füüsilise defektiga isikuks – aastatuhandete jooksul rikutud geenidega inimeseks. Hakkasin aimama, et ma ei teagi, kui paljust Ta tegelikult minu pärast loobus!
Mõistsin, et Jeesus oli minuga samas paadis! Ka Tema on taevaste, pühade olevustega võrreldes defektiga! Ainult selle vahega, et kui mina võin ülestõusmise hommikul kogeda enda oma(de)st vabanemist, siis Tema jääbki selliseks – igavesti! Minu pärast!
„Kallis Jumal, ma müün Sulle oma häbi territooriumi. Müün Sulle oma inimestele meeldimise territooriumi. Müün Sulle oma kõik. Võtan köie, millega olen sidunud oma elu ümber inimeste, ja seon selle ümber Sinu, ainult ümber Sinu!“
Siiski tundsin, et häbi, väärtusetuse territoorium, oli Jumalale veel täielikult müümata. Teadsin, mida pidin tegema. Ainult et see oli raske. Pisarateni raske. „Jumal, tean, et tõenäoliselt ei saa Sa sellele palvele vastata, aga pean seda tegema – vabaks saamise pärast. Palun, kas võin taevas olla ainus defektiga, oma kõõrdis silmaga – igavesti, ainult et Jeesus võiks taas oma kunagise taevase olemuse tagasi saada?!“
Mõte oli ilus, aga see ei olnud usutav. Sõnad ja süda ei olnud veel ühel meelel. Kusagil sügaval hingesopis tahtsin ikka veel vähemalt igavikuski terveks saada. Kordasin palvet ja äkitselt, peale kolmandat korda, oli minus sügav rahu. Äkitselt avanes pilt, kus Jumala Poeg oli minu pärast ära andnud kogu oma välise väärikuse, mingil uuel tasandil. Ta andis ära kogu oma välise ilu ja au. Ta võttis füüsiliselt vastu puuduliku olemuse, et meie, patused, saaksime ülestõusmise hommikul Temale kuuluva ilu ja au! Tema oligi see vanem poeg, kes läks ja tõi tagasi noorema poja. Aga see läks Talle maksma!
Timothy Keller on kirjutanud: „Andestamine käib alati andestaja kulul... nooremale pojale ei läinud isa andestus midagi maksma. Noorem poeg sai oma õigused tasuta tagasi, kuid vanemale pojale läks see väga kulukaks. Isa ei saanud nooremale pojale lihtsalt niisama andestada, keegi pidi selle eest maksma. Isa ei saanud teda tagasi võtta muidu kui vaid vanema poja kulul. Teist võimalust pole... Halba vanemat venda kirjeldades ärgitab Jeesus meid tõelist venda ette kujutama ja teda igatsema. Ta on meil olemas. Isa ei saanud meid muidu sisse kutsuda kui vaid vanema venna arvel.“
Jäin imetlusega mõttesse: milline vend mul on! Milline võimas armastus!
„Armas Jumal, palun ütle oma Pojale aitäh, et Ta seda kõike tegi. Et Ta oli nõus maksma nõutud hinna. Palun ütle Talle edasi, et Ta on ilus! Ja et ma kannan siitmaalt oma kõõritavat silma uhkusega – Jeesuse auks! Saagu sellest Jeesuse tunnistus!“
Ning äkitselt mõistsin, et oleme Jeesusega samas paadis. Mina oma silmaga ja poolteist aastat tagasi välja löönud haigusega. Tema oma inimliku ja puuduliku välimusega. Me oleme parimad sõbrad ja me oleme selles paadis koos! Ja meid seob miskit erilist, miskit sügavat – Tema üle mõistuse võimas armastus iga puuduliku inimese vastu! Tema üle mõistuse suur ohver iga puuduliku inimese eest! Sest mis on meie füüsiline keha? See ei määra meie olemust! Meie olemuse määrab fakt, et oleme loodud Jumala näo järele, igatsemaks Temaga lähedust, Tema sõprust, Tema käepigistust ja Tema võimast, üle meie latvade armastust!
Armas lugeja, julgustan sindki minema palves Jumala palge ette. Ükskõik milline mure sul parasjagu on. On see häbi, on see mure, on see hirm, on see abitus. On see sinu eluköis, mis ümber inimeste seotult leiab end vesiliivast (ja see langemine juhtub varem või hiljem!).
Ära pelga. Keegi ei võta neid köisi vale mäe ümbert ära õrnemalt kui Tema. Tema, kes teab sinu koormaid ja raskusi. Tema, kes armastas sind sinnamaani, et oli nõus vaatama, kuidas Tema ainus Poeg kaotas oma taevaliku kuju ja sai puudulikuks inimeseks – sinu pärast! Tema, kes on taevas ainus, kellel on defektid (ja seda igavesti!), sinu pärast! Seda kõike selleks, et sina saaksid olla defektideta! Et Jeesus saaks sind oma auklike peopesadega päriselt, füüsiliselt(!) kallistada ja öelda: „Armas noorem vend/õde ja sõber, ma olen seda hetke terve igaviku oodanud ja mul on nii hea meel, et see on lõpuks käes!“
