Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]. Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?” Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.” Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.” Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!” Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: Võta oma kanderaam ja kõnni!?”
Johannese 5:1–12
Viies peatükk on osa suuremast loost, sest see algab sõnadega „pärast seda“. Pärast seda läheb Jeesus Jeruusalemma ja tuleb tiigi juurde nimega Betsata, mis tõlkides tähendab „halastuse maja“. Ei tea, kas Johannes mainib selle koha nime teadlikult või mitte, aga selles on irooniat – mees oli pikalt halastuse majas abi oodanud, aga leidis halastuse Jeesuses. Mees oli haige 38 aastat.
Seda piiblilugu lugedes tundub, et inimesed, kes selle tiigi juurde kogunesid, ei saanud abi kuskilt mujalt. Salm 3 ütleb: „siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid“. Ja üsna veider oli juutide arusaam Jumala iseloomust, sest järgmine, neljas salm ütleb, et nad ootasid, kui „aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett“. Need salmid ütlevad meile, et nende inimeste arusaama järgi ei hoolinud Jumal nendest ja aeg-ajalt, kui Jumal muutis oma meelt, saatis ta ingli, aga halastust ja paranemist leidis kõige tugevam ja kiirem nendest, kes olid pimedad ja jalutud. Tulles selle tiigi juurde ja leides selle juurest raske haigusega mehe, Jeesus lausa hävitab selle arusaama, sest ta läheb isiklikult sinna ja pakub mehele tervenemist. Lugejat võib imestama panna Jeesuse küsimus, mille Ta esitab. Ta küsib selle 38 aastat haige olnud mehe käest: „Kas sa tahad terveks saada?“ Vaevalt oleks mees sellele eitavalt vastanud. Samas võib see küsimus olla esitatud meelega, sest see pöörab mehe tähelepanu Jeesuse võimete, aga mitte tiigivee raviomaduste peale.
Lugedes jääb arusaamatuks, kuidas võib mitte rõõmustada selle üle, et keegi on peale nii pikka perioodi terveks saanud. Just seda näeb 10. salmis, kui juudid pahandavad terveks saanud mehega kanderaami kandmise pärast. Selles loos toob Johannes välja kaks dialoogi: haige mehe ja Jeesuse dialoog; terveks saanud mehe ja juutide dialoog. Need kaks dialoogi on selle tiigi juures leitud mehe kaks elulõiku – enne ja pärast. Ma arvan, et tuues neid esile, teeb Johannes oma kokkuvõtte sellest loost ja esitab sellega lugejale küsimuse. Haige mees saab Jeesusega tuttavaks, ta leiab oma kauaoodatud halastuse Jumalas, tema tervis paraneb. Järgmisena näeme, et terveks saanud mees kohtab juute, ta saab kriitikat ja süüdistusi. Mulle tundub, et Johannes küsib sellega ka minu kui tänapäeva lugeja käest, millist sõnumit ma viin maailmale oma sõnade ja tegudega. Kas ma ikka viin maailmale Jumala armastust?
Teksti lugedes võib tähele panna juutide käitumist. Kuna nad ei saa mehele öelda, et hingamispäeval ei tohi terveks saada, ütlevad nad, et ei tohi kanderaami kanda (salmid 9, 10). Aga järgmises salmis näeb nende vaimuliku autoriteedi langemist, sest mees vastab neile, et kannab kanderaami, sest niimoodi ütles see, kes ta terveks tegi. Selles olukorras terveks saanud meest ei huvita, mida ütleb juutide Seadus või selle tõlgendus, tema kuulab Jeesuse sõnu, sest Jeesus näitas talle Jumala armastust õiges valguses. See muidugi tekitab pretsedendi, ja mitte juutide kasuks. Kuid oma võidu saavad nad ka, sest Johannes ütleb selgelt, et seal oli „suur hulk“ inimesi, aga piiblilugu piirdub ainult ühe mehe tervenemisega. Ilmselt ei lasknud juutide sekkumine Jeesusel jätkata ja teistele seal olevatele inimestele paranemist pakkuda.
Terveks saanud mees ei otsinud Jeesust, ta vaid ootas, et ükskord tal veab ja ta jõuab esimesena tiiki. Jeesus ise leidis ta üles. Kuid Piibel ütleb, et nüüd hakkavad juudid Jeesust otsima. Nad küsivad: „Kes on see inimene?“ Arvatavasti ei ole nende eesmärk leida Jumala halastust. Johannes ütleb, et sel päeval oli juutide püha. Sellel erilisel ajal nad ei leidnud aega ega võimalust selleks, et aidata kannatajaid: haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid. 38 aastat haige olnud mees ütles Jeesusele: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki.“ Seda on tõesti kurb lugeda, sest ma usun, et ka täna leidub maailmas inimesi, kes ütlevad kuskil omaette olles sarnaseid sõnu. Need juudid, just niimoodi neid nimetatakse piibliloos, ei leidnud sel erilisel päeval võimalust ega aega, et kellelegi tiigi juures abiks olla, aga küllap neil leidus aega, et kritiseerida terveks saanud meest ja tema peale halastanud Jeesust.
Tänapäeval võib minu meelest see lugu õpetada ka seda, et Jumala Seadus on antud Jumala enda ja Tema iseloomu mõistmiseks. Kuid Seadust võib ka kuritarvitada, pannes kellegi elu selle Seaduse või muude reeglite raamidesse. See võib juhtuda pereringis või suhetes koguduse vendade/õdedega. Püüdes inimese ehitatud raamides püsida, kaob elust Jumalaga igasugune rõõm. Ilmselt nii juhtuski juutidega, kui Seadus sai neile tähtsamaks kui inimeste tervis ja heaolu, isegi tähtsamaks kui maailma Päästja.
