Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes Tema nime asjata suhu võtab! (2Ms 20:7).
Et seda käsku õigesti mõista, peame esmalt selgeks saama, mida mõeldakse Jumala nime all ja mida tähendab selle asjata suhu võtmine? Arvan, et just viimase küsimuse mittemõistmine on tinginud selle, et me õigupoolest ei teagi oma Jumala nime. Võib-olla keegi kipub mulle kohe vastu vaidlema, aga vaadakem seda küsimust lähemalt.
Esmalt tuletagem meelde, et ei Issand ega Jumal ole pärisnimed. Jumal on olevuse nimetus nii nagu ka inimene on olevuse nimetus. Kuna inimesi on palju, siis mõnest konkreetsest inimesest rääkides on selguse mõttes vaja nimetada ka tema nime. Kuna Jumal on üks, siis Tema nime nimetamine pole vajalik ja reeglina seda ei tehtagi, piisab sellest, kui öeldakse lihtsalt Jumal. Jumala nime, kas pärisnime või millegi Teda teistest eristava nimetamine osutub vajalikuks vaid maades või inimeste seas, kus usutakse paljude jumalate olemasolu. Issand on tiitel – isand või härra. Saksakeelses Piiblis on Ta Herr, soomekeelses Herra, inglisekeelses Lord. Need on iseenesest ka inimeste kohta kasutatavad tiitlid. Vaid eesti keeles kasutatakse Jumala kohta tiitlit Issand, inimeste kohta aga isand. See pärineb ajast, mil eesti keeles kirjutati paljud sõnad topelt kaashäälikutega, aga mida loeti nagu oleks kirjutatud ühega. Kirjakeele reformimisel jäeti topelt kaashäälik ainult sõnadesse, milles need tähistasid hääliku teist või kolmandat väldet. Nii hakati inimese tiitlit isand kirjutama ühe s-iga, Jumala tiitlisse aga jäeti teine s alles ning seda hakatigi hääldama pikalt.
Jumala nimega on mõningaid probleeme. Neid kohti Piiblis, kus on Jumala nime nimetatud, ola nimes olevatele kaashäälikutele on lisatud täishäälikumärgid. Kui Juisega. Näiteks, kui kellelgi Reinul on laps, kes veel ei oska r tähte, aga kelle käest küsitakse, kuidas tema isa nimi on ja ta siis ütleb: Lein. Kindlasti ei saa ta isa selle peale pahaseks, vaid mõistab, et laps lihtsalt ei oska tema nime õigesti öelda.
Nüüd Jumala nime asjatust või asjakohasest suhu võtmisest. Piiblit lugedes leiame, et nime all ei mõelda alati mitte nime selle sõna otseses tähenduses, pärisnime, vaid isikut, kellele see nimi kuulub. Piiblis on palju kohti, kus öeldakse, et see või teine hüüdis appi Jumala nime. Loeme näiteks Aabramist: „Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Jehoovale ning hüüdis appi Jehoova nime“ (1Ms 12:8, 1968. a tõlge). Meie ütleksime, et ta hüüdis appi Jehoovat (või Jahvet), mitte Tema nime, aga selline on Piibli väljendusviis. Nime all mõeldakse isikut. Me võiksime veel mõelda, et ta hüüdis vast Jumalat appi nimepidi. Huvitav aga, mis nime all ta Jumalat tundis? Jumal rääkis Moosesele: „Mina olen ennast ilmutanud Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile Kõigeväelise Jumalana, aga oma nime Jahve ei ole ma neile teatavaks teinud“ (2Ms 6:3). Ilmselt oli Mooses esimene, kellele Jumal end selle nimega tutvustas. Võib-olla nimetas Aabraham Teda lihtsalt Kõigeväeliseks Jumalaks. Taolisi Jumala nimesid, millest ükski pole pärisnimi, leiame Piiblis palju. Lõppude lõpuks polegi see tähtis, kui teatakse, kellest räägitakse ja kelle poole pöördutakse, eriti veel teades, et muid jumalaid polegi tegelikult olemas. Sellest võime järeldada, et tegelikult keelatakse mitte ainult Jumala nime (sõna otseses mõttes, pärisnime) asjatut suhu võtmist, vaid üldse Jumala ja kõigi sõnade, mille all Jumalat mõeldakse, asjatut, aupakkumatut nimetamist. Mõnel on Jumal või Issand või mõni muu Jumala kohta käiv sõna muutunud parasiitsõnaks, vandesõnaks. Selline Jumala nimetamine on kindlasti asjatu ja ebaõige. Jumala nimel vale vandumine ei tule aga hoopiski kõne alla. Käsk ütleb: „Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes Tema nime asjata suhu võtab!“ Asjakohane nimetamine on igati õige ja omal kohal. „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse“ (Rm 10:13).
