Karmeli mägi. Rahva pilgud on mehel, kes asetab kaksteist kivi üksteise järel oma kohale, kuniks nendest moodustub altar. Ta laob sellele puud ja raiub värsi tükkideks.
„Siis ta ütles: „Täitke neli kruusi veega ja valage põletusohvri ja puude peale!“ Siis ta ütles: „Tehke seda teist korda!“ Ja nad tegid teist korda. Siis ta ütles: „Tehke kolmat korda!“ Ja nad tegid kolmat korda. Vesi aga voolas ümber altari ja kraavgi täitus veega. Ja kui siis roaohvrit pidi ohverdatama, astus prohvet Eelija ette ja ütles: „Jehoova! Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal! Saagu täna teatavaks, et Sina oled Jumal Iisraelis ja mina olen Sinu sulane ja et mina olen kõike seda teinud Sinu sõna peale! Vasta mulle, Jehoova! Vasta mulle, et see rahvas saaks teada, et Sina Jehoova oled Jumal ja et Sina pöörad tagasi nende südamed!“ Siis Jehoova tuli langes alla ja sõi ära põletusohvri ja, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis!“ Kui kogu rahvas seda nägi, siis heitsid nad silmili maha ja ütlesid: „Jehoova on Jumal! Jehoova on Jumal!““ (1Kn 18:34–39) Vahva lugu, kas pole! Jumal näitab, et Ta suudab saata taevast tule Tema valitud kohta, Tema valitud ajal, Tema valitud rahva ees. Näen silme ees juba rahvast juubeldamas, pöördumas tagasi Jumala plaani, ent siis vaatan enda sisse ja jään vaikseks.
Olen nimelt viimasel ajal sageli mõtisklenud tagalate kindlustamisele. Olen oma elus selles üsnagi osav olnud. Kui midagi ikka väga tahtsin, hakkasin toimetama – lahendus vajas ju minu tarmukat sekkumist. Ja nagu ikka, toimetasin usus, et ajan õiget asja.
Kuniks paar aastat tagasi lisandus minu valemisse Jumal ja algne tehe läks sassi. Äkitselt oli minu elus veel keegi, kelle arvamuse ja lahenduskäiguga pidin arvestama. Oli see siis pisem või suurem mure, soov, unistus – sinnamaani arvasin end teadvat teed lahenduskäiguni – pidin lihtsalt tubli, kärme ja usin olema.
Ja siis põmaki, langes püramiid rusuhunnikuks. Seisin kuhja juppide ees, olles valmis neid kibekiiresti oma kohale asetama, kui tundsin koputust südameuksele. Oli veel keegi, kes teadis, kuidas neid õigele kohale panna – ja erinevalt minust, teadis kohe hästi. Hetkest, kui hakkasin samm-sammult oma olukordi Jumala kätte andma, hakkasin tasapisi aimama, et vastabki tõele – inimene arvab, Jumal teab.
Piltlikult öeldes oleks vanas valemis olev mina hüüdnud Eelijale: „No ma ei tea, neli kruusi vett? Vahest piisaks kahest kruusist? Äkki jätaks selle vee üldse sinna kruusi?“ Kolm korda neli kruusi, see teeb ju kaksteist kruusi!? Ei, ei, Eelija, seda on liiga palju!“
Oleksin kindlustanud oma tagalad ja teinud kõik endast oleneva, et saada soovitud lahenduskäik ja unistuste tulemus – tuli altaril. Päris kindlasti oleks minu poolt see vesi sinna kruusi jäänudki. Aga kas see oli Jumala plaan? Kas minu tahte võidukäik on Jumala plaan?
Kas ütlen vahel sügaval südames Jumalale: „Sa oled suur ja tugev, aga näen, et praeguse minu selle ja tolle probleemi lahenduskäiguga või unistuse täitmisega jääd Sa suuremal või vähemal määral hätta. Luba, ma aitan Sind pisut. Luba, ma aitan Sind (loe: ennast) sellest olukorrast välja. Luba, ma teen kõik ettevalmistused ise, et kindel olla, et see ülesanne Sulle ehk üle jõu ei käi.“
Aga Jumala silmis pidi seal, selles Eelija väljakutses olema justnimelt kraav, mis oli täitunud veega. Seal pididki olema puud, ja värsitükid, mis olid märjad. Seal pididki olema just need kaksteist kruusi vett! Need olid seal selleks, et rahvale näidata – Jumal saab hakkama ning Talle ei ole miski võimatu.
Jumalaga koos võime loobuda tagalate kindlustamisest. Jumalaga koos ei pea muretsema ega kartma, mis saab täna või homme. Ta saab hakkama kõikide, justnimelt kõikide (!) probleemide lahendamisega, mis parasjagu meie elus on.
Kogemus kogemuse järel on Jumal tõestanud, et Ta saab hakkama. Lugu loo järel on Ta näidanud, et Ta suudab. Mälestus mälestuse järel tuletab Jumal meelde, et hoolimata kaheteistkümnest kruusist veest saab Ta saata taevast tule, mis põletab ohvri, puud, kivid, põrmu ja lakub ära needsamad kaksteist kruusi vett!
Mis on siis valesti neil hetkedel, kui hakkan pabistama, rabistama, meeleheitlikult lahendusi otsima, ja mis veel hullem – omapäi tegutsema? Mulle tundub, et minu valemist on puudu Jumala Sõna rakendamine isiklikku ellu: „Läki siis julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.“ (Hb 4:16)
Samuti on minu valemist puudu aeg Jumalale, kus alandun Tema, Piiritu Armastuse, Kõiketeadja, Suure Koordinaatori palge ette ja tunnistan, et isegi kui arvan, et tean lahendust – ei tea ma seda tegelikult üldse mitte! Sest vaid juhul, kui alandun Jumala ette, sünnib midagi – sünnib lahendus Taevase Isa allkirjaga. Sünnib uus lugu, sünnib uus kogemus.
Mis juhtus neil kordadel, kui ma ei alandunud Jumala palge ette? Mis juhtus kordadel, kui jätsin valemist välja Jumalalt Tema lahenduskäigu palumise ja selle ära ootamise (mis vahel on võtnud kauem kui lihtsalt kaua)? Vastan, et ma ei tea. Tean vaid üht – need olid korrad, kui leppisin nii palju vähemaga kui see plaan, mida Jumal mulle ette oli näinud!
Paulus on meid julgustanud: „Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb, neile, kes Tema kavatsuse järele on kutsutud!“ (Rm 8:28) Mida see tähendab? See tähendab, et kui meie altaril, puudel, ohvril ja kraavis on kaksteist kruusi vett ning Jumal on tõotanud saata taevast tule, siis Ta saab sellega hakkama! Jumal ei tee ega luba meile midagi halva pärast, isegi raskustes on Tema meie poolel ja võitlemas vastu vaenlase katsetele meid nõrgestada. Küll aga sõltub meie hoiakutest ja valikutest see, kuhu me suure võitluse keskel satume. Kui me liidame oma valemisse Jumala ja lahutame sealt iseenda, lahendab Ta ise need kruusid veega – Ta on seda meile nii paljusid kordi tõotanud!
Paulus on kirjutanud: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Issandale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fi 4:6, 7) Jumal on näidanud lugematutel kordadel, et kui usaldan mure, unistuse ja hirmud lapseliku usuga Tema hoolde, saab minu keerulisest olukorrast järjekordne seikluslik lugu, õnnetusest õnnistus ja rahutusest sügav rahu.
Jumalal on meile igaühele varuks lahendused – lood, mis jätavad endast maha jumalikud jäljeread. Need on lood, mis julgustavad ja panevad tuhmunud silmad taas särama. Lood, mis kinnitavad, et Jumal on minuga, ja ka Sinuga, armas lugeja. Ta on meiega kogu aeg – juba siin ja praegu! Need meenutavad, et Tema jaoks pole lahendamatuid olukordi, ning et Ta ongi päriselt kõikvõimas ja võibki lahendada KÕIK minu ja Sinu olukorrad! Isegi, kui Su elus on põud või vastupidi – Sinu kraav on täitunud pea kaheteist kruusi veega!
