Tere, armas Meie Aja lugeja! Tänan Karin Millerit eelmise aasta „Rohujuure” rubriigi eest! Jumala juhtimisel läks nii, et „Rohujuure” rubriigi alandliku sulepeana jätkan siitpeale mõtiskluste ja kogemustega, mida Jumal mulle kinkinud on. Kuna olen aeglane õppija, siis on enamus kogemusi tulnud läbi raskuste ja väljakutsete. Meenutan oma läbielusid heldimusega, sest iga uus raskus, iga uus kivi ja konarus teel on olnud õnnistuseks – isegi kui konkreetsel hetkel see esiti mitte alati nii pole tundunud!
Elame abikaasa ja meie kolme väikese lapsega Norras ühel pisikesel endisel kalurisaarel. Soovin, et võiksid näha seda ilu, mida Jumal on siia maailma servale sättinud, ja kohtuda meie armsa ning südamliku saarerahvaga!
Viimane poolaasta on olnud paljudele väljakutseks, sest aeg on olnud hea kasvulava erinevatele muredele ja hirmudele. Seepärast jagan teiega üht lugu sellest, kuidas Jumal muutis ühe hirmu võiduks ning kasvatas mu muidu nii pisukese usu taaskord pisut suuremaks.
Kas sinul on mingeid hirme? Kardad sa midagi? Kui ei, siis õnnitlen! Kahjuks ei kuulu mina nende hulka. Kui lapsena kartsin pimedust, süsti ja ämblikke (vaesed vanemad, kes neid õhtuti toas taga pidid ajama!), siis täiskasvanuna olen kartnud kõrgusi, metsa ja kõike, mis on seotud skalpellide, süstalde ning verega. „Kardad metsa?“ küsid ehk nüüd hämmelduses. „Mis on metsas hirmsat? Mets on ju koht, kus leiad rahu ja hingele hingamist!“ hüüaksid.
Lapsena olid mets ja raba seda ka mulle. Aga siis, teismelisena juhtus nii, et mul oli metsas võõraste meesterahvastega ebameeldivad kogemused (Jumala armu ja abi läbi õnneliku lõpuga lood), aga sellel ajal kaotasin oma kalli metsa ning soe ja heldimapanev turvatunne asendus hirmu ja ebakindlusega. Nii juhtus, et edaspidi üksinda metsa minnes pidin aeg-ajalt üle õla vaatama kontrollimaks, et kõik on rahulik, kuniks ma enam üksi metsa ei läinudki (posttraumaatiline stress). Hirm võitis ja Jumal kaotas, kuniks mitu kuud tagasi juhtus midagi.
Vaatasin aknast mäge – teadsin, et mööda seda kulgeb mitu rada. Tervise tõttu olen sel aastal palju lamanud, niisiis vajasid mu lihased midagi, mis annaks neile jõudu ja kasvataks minu pea olematut võhma.
Teadsin, et sellest tuleb minu mäekogemus, aga ma ei teadnud veel milline mäekogemus!
Minu ees oli kaks valikut: kas loobuda juba eos (põhjendades endale muidugi ilusasti ära!) või usaldada Jumalat, et Talle on kõik võimalik. „Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?“ (Rm 8:31) meenusid mulle Pauluse sõnad. „Mis ma siis ütlen selle kohta?“ küsisin eelnevat mõtet korrates. Ohkasin.
Seisin mäe all – tee läks otsejoones üles sellise nurga alt, et teadsin endamisi: kui selle mäe vallutan, olen saavutanud võidu. „Teeme ära!“ ütlesin seejärel Jumalale. Peale mõningasi aeglaseid meetreid oli hing kinni. Teadsin, et pidin puhkama ja et esimeseks korraks oli rohkem kui küll. Vaatasin ees laiuvat pisikest linnakest ja selle teises servas kõrguvat hiiglaslikku mäge ning ahmisin õhku – seal mäe otsas, otse minu vastas, oli kolm suurt telemasti, mis olid asetatud sinna justkui Kolgatal seisvad ristid. Kuigi mägi laiub pikalt mööda linna serva, langes valgus ainult neile kolmele mastile tumehalli pilvemassi kiuste suured võimsad valgusvihud! Just need kolm masti! „Oh, Jumal,“ ütlesin vaikselt Talle, kes oli päriselt seal, kus Kolgata lugu ajalooks sai. „Sul on õigus, ma pean vaatama ainult Sinule ja Kolgatale! Sul on õigus, et on ainult üks hea valik ja ma valin selle – ma valin Sinu!“
Järgmisel päeval seisin taas sellesama mäe ees. „Teeme ära!“ kordasin taas oma kallile Isale. Samas kohas, kus eelmine päev, oli jälle hing kinni. Puhkasin ning vaatlesin kolme masti. Täna ei langenud neile ühtki valgusvihku, aga minu jaoks laius seal miniatuurne Kolgata. Kolgata, mis heitis mu sisemisele võitlusareenile väljakutse – hoida oma pilk alaliselt Kolgatal, ükskõik mis mu ümber ka ei toimu.
Järgmisel päeval mäest üles rühkides seisin äkitselt pimeda, sünge ja mulle nii tundmatu kuusemetsa ees. Mäletate ehk, mida ma eelnevalt metsa kohta kirjutasin? Kl 3:2, 3: „Mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal! Sest teie olete surnud ja teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas.“ „Kui oleme varjul Kristuses, siis tuleb kõik, mis meile juhtub, läbi Kristuse. See tähendab, et Jeesuse allkiri seisab igal asjal, mis meie ellu on lubatud,“ meenutasin endamisi. Meenutasin heldimusega, kui palju seesama Jumal mind armastab, ning mu sees oli äkitselt teadmine, et kõik on Tema kontrolli all ning et juhuseid pole olemas.
„Kui minuga midagi juhtub, siis Sina vastutad!“ ütlesin Jumalale ja astusin metsa. Teadsin, et kardan metsa, aga ei mäletanud, et kardan metsa nii palju! Hoolimata mõtteid halvavast hirmust astusin edasi ja ajasin Jumalaga juttu. Mets läks aina pimedamaks ja rada ukerdas üle vuliseva oja ning kõverate ja libedate puujuurte. Ühelt maalt muutus jutuajamine Jumalat kiitvaks lauluks ja pime mets muutus imeilusaks värviliseks sügiseste kaskede alleeks. Olin õnnelik. Olin saavutanud Jumalaga võidu hirmu üle!
Mitu päeva hiljem olin taas teel mäele. Teadsin, et parempoolsed mägirajad olid edukalt läbitud. Kuna olin seadnud eesmärgiks iga kord uue raja kasuks otsustada, seisin nüüd teeraja ees, mis mind sugugi ei ahvatlenud. Nimelt alustas vasakpoolne mägirada oma teekonda otse pagulaskeskuse vahetus läheduses tagasihoidlike kortermajade tagant. Vaatasin seda teekonda ja kaalutlesin oma peas, kui turvaline see on. Lisan siinkohal, et olen kohanud paljusid südamlikke ja lahkeid pagulasi, kes on mind oma avatusega sügavalt liigutanud. Seekord ei puutunud asi pagulastesse, asi puudutas minu hirmu, mis oli ajaga süvenenud, kuniks emotsioonid võitsid kaine mõtlemise.
Pean sulle, armas lugeja, siinkohal tunnistama oma hirmu ehk probleemiseina ja Jumala piiritu kõikvõimsuse vahelist lahingut. Ei, Jumal on alaliselt sama, aga need, mis aeg-ajalt Tema vägevusega tasa kasvavad, on minu hirmud.
Meenutasin Taaveti sõnu „Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale! See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu!“ ning alistusin Jumalale. Vaatasin tagasi üle õla vanale heale parempoolsele, nende päevadega nii koduseks saanud rajale ja ohkasin. „Minu elu on Sinu käes,“ laususin kinnitavalt ja astusin rajale.
Astusin otse barakkide akende all üksildasse mäkke, kuni jäin seisma ja midagigi hingata proovisin. Olin end ilmselgelt taas üle hinnanud. Kortermajad olid jäänud kuusemetsa varju ja vaatepilt mägisele kuusesalule oli ühteaegu nii ürgne kui kuninglik. Seal niisama seistes ja endale pisut armu andes hakkasin Jumalaga juttu ajama.
„Anna andeks, et ma pole Sind usaldanud. Anna andeks, et mu anaklased on olnud nii suured ja linnamüürid taevani kindlustatud. Anna andeks, et olen keskendunud oma hirmudele ja mitte Sinu vägevusele. Et olen fokusseerinud oma pilgu probleemidele, mis on omakorda Sinu suuruse nii pisukeseks kahandanud.“ Pisarad silmis, palusin andeks ja kogesin seejärel hingerahu, kalli Isa andeksandmist ning ärakuulamist – mõlemat oli mulle nii vaja.
Seejärel jäin äkitselt vait – „Kas see on lumi?“ olin üllatunud. „Minu esimene lumi!“ Vaatasin imetlusega, kuidas kuuskede taustal joonistus ilus tihe lumesadu.
„Oh, Isa!“ hüüdsin heldinult põskedelt pisaraid pühkides. Tundsin end nii armastatuna – ainult Jumal teab, kui väga ma lund olen igatsenud. „Aitäh, kallis Isa!“ sosistasin vaikselt lummatuna. „Oo, kui see oleks veel laperdava lestakala lumi!“ õhkasin peaaegu sosinal.
Laperdava lestakala lumi sai nime, kui lastena kord naabritüdrukuga peatuses bussi ootasime. Õues oli ilus roosakaslilla hämarus ja selle taustal hääletult alla langevad suured laiad lumeräitsakad. Need laperdavad lestakalad, nagu me neid hellitlevalt kutsusime, liuglesid vaikselt alla ja haarasid kogu maailma endasse. Sellest ajast alates algas igal talvel laperdava lestakala lume igatsus.
Kuna laperdava lestakala lumi seekord end ei ilmutanud ja jaks oli tagasi, sammusin edasi, kuni märkasin, et ma pole üksi. Teed mööda lähenes mulle üks barakkide poolt tulnud meesterahvas. „Vaata, mina olen Jehoova, kõige liha Jumal! Ons mulle mõni asi võimatu?“ meenutasin taas kirjakohta ja sammusin, pea püsti, edasi. Otsustasin, et minu elu on Jumala käes ja et võtan Temalt vastu kõik – nii hea kui halva. Mees lähenes mulle veelgi. „Kas ma võin koera rihma otsast lahti päästa?“ küsis ta. Koer jooksis minu juurde, lakkus mind rõõmsalt tervituseks ja jooksis edasi. „Palun vabandust,“ ütles mees, ise samal ajal minu käist puhastada proovides.
Vaatasin eemalduvat meesterahvast ja rõõmsalt karglevat koera, kui jäin korraga mõttesse: „Jumal, Sa oled nutikas!“ muigasin taeva poole vaadates. „See Sinu kognitiivne käitumisteraapia on andekas! Mulle tundub, et Sul on ka sellel alal vähemalt doktorikraad!“
Jalutasin edasi, kuni jõudsin teelahkmele. „Kumma valin?“ küsisin taeva poole vaadates. Parem teerada kulges keset avarat lagendikku, samal ajal kui vasak tee näis viivat pimedasse ja süngesse metsa. Iga rakk minust soovis valida lagendiku, aga sisemuses teadsin, et kui minu Jumal on suur ja Teda usaldan, võib ka pimedusest ja teadmatusest sündida midagi ilusat. Olin seda ju eelnevad kaks nädalat nii imeliselt kogenud.
Valisin vasaku tee. See rada oli kitsas ja imelik ning läks aina kitsamaks ja hämaramaks. Äkitselt leidsin end loomade poolt äramagatud pisikeses „pesas“. „Põdrad,“ muigasin endamisi ja pöörasin ümber, kui äkitselt algas selline tihe lumesadu, millist polnud raja alguseski. Kuna koht, kuhu jõudsin, oli erkkollaste lehiste ja roheliste kuuskedega kaunilt pikitud, oli see lumesadu nagu muinasjutus. See ürgne värviline taust – ma soovin, armas lugeja, et Sa oleksid seal olnud! Vaatasin seda ja jõudsin mõttes vaid laperdava lestakala lumest mõelda, kui hakkas sadama... laperdava lestakala lund! Olin sõnatu. Mu suu vajus lahti. „Kuidas, kuidas Sa seda tegid?“ kogelesin vaevu üle huulte. Suured laiad lumeräitsakad langesid kuldkollaste lehiste taustal mu punastele kinnastele ja sulasid seal vaikselt. „Jumal, see on ebaaus! Ma ei ole neid ära teeninud!“ langesin pisarais õhukesele lumekihile põlvili.
„Jumal, miks Sa mind armastad? Anna andeks, et ma pole Sind usaldanud. Et olen kartnud ja muretsenud sagedamini kui Sind jäägitult usaldanud. Anna andeks, et olen hirmudele allunud ja pole Sinu vägevat kätt usaldanud. Anna andeks, et olen ise oma elu juhtinud.“ Seejärel kirjutasin läbi tiheda ja ikka veel hääletu lumesaju sõrmega õhku sõnad, millega uuendasin Jumalaga lepingu kuuluda Talle – üleni, ka hirmudega.
Seisin seal ja imetlesin seda kaunist lumesadu. See tundus ikka veel uskumatuna. Seejärel muutus lumesadu taas harilikuks.
„Kallis Jumal, palun anna mulle tarkust, mida seekord mälestuseks kaasa võtta,“ palvetasin, ise samal ajal pilguga teed uurides. Seejärel avastasin, et tee peal, sealsamas kohas, kus oli olnud esimene lumesadu, peitis end muda all imeilus valge kivi. Võttis tükk aega, enne kui saapaga kivi sopa seest välja sain. Sopasena ei näinud see kivi just kõige kaunim välja. „See kivi on nagu mina,“ mõtisklesin. Minagi olin oma vaevuaimatava usuga rohke patuga sopa sees ja Jumal kaevas mu selle seest välja. Ainult et Tema nägi selleks tunduvalt rohkem vaeva!
Seejärel märkasin, et kivist pisut maad eemal oli samasugune kivi, aga mitukümmend korda suurem! Vaatasin seda imetlusega. „See on Taavet!“ hüüatasin siis Jumalale.„ Ja Mooses! Ja Eelija! Ja Taaniel!“ „Kallis Jumal,“ panin käed palveks kokku, „palun kasvata ka minu usukivi nii vägevaks!“ Vaatasin ainiti seda kivi ja miskit sooja valgus mu südamesse. Teadsin, et Jumal tahab nii suure ja vägeva usukivi ja -koguse panna iga oma lapse sisse. Peame laskma Tal lihtsalt teha seda, milles Ta osav on!
Olin juba peaaegu tagasi raja alguses, kui mu pilgu püüdis veel üks valge kivike. Erinevalt eelnevatest oli see nurgeline ja tilluke. Ausalt öeldes nägi see üsna äbarik välja, aga tundsin, et pean sellegi kaasa võtma. „Miks ma selle kivikese kaasa pidin võtma?“ küsisin koduteel Jumalalt. „Mis on sellel tillukesel kivikesel pistmist nende kahe eelneva suure kiviga?“ See küsimus ei andnud mulle rahu. Palvetasin veelkord ja äkitselt teadsin: minu usk oli raja alguses just niisama pisuke kui see tilluke kogus üht tahumata kivi! Minnes mööda elumägesid ja -radu, palvetades iga raja ees, minnes hirmudele usuga vastu ja võites need Jumalale toetudes ning lõpuks kogedes nende radade lõpus Tema imelist ja piiritut armu, kasvab meie usk gramm grammi haaval. Tunnetades ära, et Tema juures oleme nähtud, kuuldud ja armastatud ning et Tema käed kannavad meid läbi kõigest – jaa, justnimelt kõigest! Nii kasvabki meie usukivi, kuniks ühel päeval võib saada nii minust kui Sinust, armas lugeja ja kaasteeline, Taavet, Eelija, Mooses või Taaniel!
Jumal küsis kord Jeremijalt: “Vaata, mina olen Jehoova, kõige liha Jumal! On’s mulle mõni asi võimatu?“ (Jr 32:26) Me kõik teame vastust, seega julgustan, armas lugeja, ka sind andma kõik oma mured ja hirmud Jumalale. Ehk ei ole need seotud metsa, kõrguse, pimeduse ega hoopiski mitte ämblikega! Võib-olla kardad sa haigusi, surma, _______________(täida ise)?
Julgustan sind end Jumala peopesa alla alandama ja kõik oma hirmud Kolgata mäele jätma, sest Jumala armastus Sinu vastu, armas lugeja, on nii suur, et Ta oli nõus vaatama, kuidas Tema Poja süda rebenes – Sinu pärast! Ja kui sellel kõigel, mis meie ellu tuleb, on Tema, Piiritu Armastuse allkiri, siis ütleme Talle nagu õde Eha eelmisel aastal ühes jutluses lausus: „Aamen! Olgu nii!“
Üks armas usuõde ütles kord: „Õpi elama nii, et oled ise ka nagu laps, kel pole muresid. Küll kõik üleval ära lahendatakse.“ Olgem siis julged ja muretud Jumala lapsed!
Märkuseks niipalju, et lumesadu lõppes selsamal hetkel, kui mu kivi kaevamisest sopased jalanõud üle ukse sooja astusid!
