Olemegi kuidagi märkamatult rohujuurega aastaringi läbi rännanud ning mina olen jõudnud oma viimase rohujuureni. Kuigi ma nüüd mõnda aega teile enam tindi ja sulega ei kirjuta, igatsen seda enam teid kohata silmast silma. Sel erakordsel aastal ei olegi see nii enesestmõistetav, kui seni harjunud olime.
Mind on alati hämmastanud, kuidas maailm meie ümber muutub päev-päevalt piisakese ja maailmaga kaasa pööreldes enamasti ei märkagi, kuidas väikestest muutustest saavad suured ja veel suuremad, mis kujundavad ümber rahvaste elu ja maailma ajalugu. Õpime ajalootunnis, kuidas üks pealtnäha tühine episood võib tuua kaasa sündmuste jada, mis raputab kogu maailma. Ja vaid harva mõistame ise sündmuste keskel olles, et see on nüüd SEE. Väikesest nükkest on saanud alguse uus trajektoor. Võnge on muutunud, pendel ei jõua enam kunagi samasse asendisse.
Käesoleval aastal on teisiti. Ei ole väikseid nügijaid ja võnkeamplituudi vaevumärgatavat muutust. On selge ja üheselt arusaadav kõigile, et maailm on äkitselt muutunud. Ja see on pannud mind mõtlema muutustele minu enda sees. Kuidas need õigupoolest toimuvad? Kas vaevumärgatavalt sammhaaval, kuni ühel hetkel adun, et miski minus on jäädavalt muutunud, aga kuidas see juhtus, ma päriselt ei teagi. Või toimub see pigem äkiliste raputustena, mis ühelt rajalt teisele paiskavad, nii et on kohe näha – ma ei ole täna enam see, kes olin eile.
Hiljuti juhtus minuga midagi ootamatut. Ajavoosse mu Facebooki seinal ilmusid fotod, mille olemasolu olin juba pool elu tagasi unustanud. Esimese hooga ei saanud ma aru, mis toimub. Kuidas said fotod minust kellegi teise kaudu minu ajavoogu sattuda? Asja uurima hakates selgus, et minu esimese ühikatoa kapi alt oli selle praegune elanik leidnud fotod, mis olid sinna aastal 2003 sattunud, seal 17 aastat lebanud ning leidja otsis nüüd noort naist pildil, et fotod tagastada. Kui avaneb ootamatu võimalus vaadata otsa sellele, kes olin pool elu tagasi, tekitab see palju emotsioone. Kuigi need fotod kuuluvad minule, ei ole ma enam ammu see, kes pildil. Minu välimus on kardinaalselt muutunud (harva toimub selline totaalne muutumine nagu minu puhul), aga on muutunud ka seesmine inimene. Kui need fotod lõpuks füüsilisel kujul mu lauale jõudsid, otsustasin minna tagasi sinna aega pool elu tagasi, tüdruku juurde pildil, et siis samm-sammult käia läbi tee naiseni, kes ma täna olen, ning leida vastus küsimusele: mis mind muutis?
Mida kaugemale ma aastast 2003 astusin, seda selgemalt hakkas joonistuma muster. Tüdruk teeb oma äranägemise järgi valiku, mida ta sel hetkel eriti oluliseks valikuks ei pea, väike asi, vaatame, kuidas läheb, saan alati teisiti teha. Võnge muutub vaevumärgatavalt, trajektoor nihkub. See toob kaasa uued olukorrad, inimesed, valikud. Järgmine valik. See ei ole ju elu ja surma küsimus, eks? Vaatan, mis saab. Ei ole suur asi – kui tahan, teen teisiti. Ja niimoodi ühest „väikesest valikust“ teise nihkub see trajektoor. Kuni ühel hetkel vaatad ennast, vaatad enda ümber ja vaatad tagasi ja mõistad, et kuidagi, mingil seletamatul moel on KÕIK muutunud. Miks keegi ei hoiatanud, et ma tegelikult ei saa ühtegi valikut ümber teha? Et päevadest saavad märkamatult aastad ja valikud lukustuvad seotud ahelateks. Ning kui tahakski minna tagasi mõne lüli juurde, veelkord kaaluda, asja veidi tõsisemalt võtta, siis ei olegi see enam võimalik. Kett on tihedalt seotud, lülisid, mida selleks peaks lõhkuma, on liiga palju kogunenud. Pole jõudu. Ei oska. Ei näe võimalust.
Valikud ilma Jumalata. Üks üleliigne sõna, üks telefonikõne, üks otsus minna ja järgmine minemata jätta, valik ettepanekuga nõustuda, valik see tagasi lükata. Pole suured asjad, ei ole ju ometi elu ja surma küsimus. Või on? On või?
„Vaata, ma panen täna teie ette õnnistuse ja needuse..“ 5Ms 11:26 Nojaa, aga need on ju need suured valikud, need olulised, mis elu muudavad, mille kohta see käib, onju? Aga need teised, pisikesed, need ju ei ole nii olulised. Miks kohe õnnistus või needus? Nii väikesed asjad. Mõni tühine sõna, otsus kuhugi minna, minemata jätta ja muud sellist. Kas see ei ole liialdus kohe õnnistusest või needusest rääkida?
„Ma kutsun täna tunnistajaks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse.“ 5Ms 30:19
Kangastub üks teine väike asi – üks puuvili ammu-ammu. No nii tühine. Mingi vili. Jah, noh, ma tean, et ei tohi, Ta ütles ju. Aga ikkagi nii väike asi, ehk ei tasu kohe liialdada selle elu ja surmaga. Ikkagi ju pelgalt üks vili, eks ole. Ma saan selle valikuga ise ka hakkama, mul on ju ometi mõistus peas, sellises asjas nüüd konsulteerima hakata vast pole mõtet? Kes jõuab kõike konsulteerida eks, mõnda valikut ma võin ju ISE ka langetada. Valik. Surm.
Mitte ükski otsus, mida me elus teeme, ei ole tühine. Meil on tegelikult alati vaid kaks valikut: elu või surm. Midagi vahepealset, midagi meie enda oma, mis ei puuduta Jumalat, ei ole olemas. Iga valik muudab meid. Muudab kas veel enam Jumala nägu või kannab märkamatult kaugemale Loojast. Elu või surm.
Kas see ei ole liiga suur koorem? Kõik need valikud – kuidas ma tean, mis on õige? Kes on õige, kus on õige ja kuidas?
„Ma teen su targaks, ma õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides“ Laul 32:8
Meid ei ole jäetud üksi neid valikuid tegema. Eedenis oli inimesel vaba juurdepääs Jumalale. Inimene otsustas teha valiku ise. Ja vaatamata sellele, et sest ajast peale on ilma Jumalata valikute tegemine saanud inimkonnale normiks, on meil endiselt Kristuses vaba ligipääs Jumala piiritule tarkusele, halastusele, armastusele igal päeval ja igal hetkel.
Pealtnäha tühiste valikute haaval kujunes tüdrukust naine. Iga päev palju väikseid otsuseid. Valdavalt ise, ilma Jumalata. Kuhu minna ja millal mida osta, mida vaadata ja kuulata, kellega ja kus. Mida öelda ja ütlemata jätta. Tundub tühine, aga ometi kujundas see mind vääramatult aastate jooksul kellekski, kelleks saamist ma poleks iial teadlikult valinud. Need samad väikesed valikud just täna. Iga päev. Õnnistus või needus, elu või surm.
Mina ise ei suuda lõhkuda seda valikute ketti, mida olen sepistanud ilma Jumalata. Vaadates tagasi, näen, kui väikesed olid ka need valikud, mis viisid tõeliste raputusteni mu elus. Raputusteni, mil Jumal on tulnud ja otsustavalt lõiganud läbi need ahelad, mis mind on hoidnud, mida ma ise usinalt pununud olen. Need tõeliste raputusteni viinud valikud on ehk veel väiksemadki inimlikult vaadates. Põlvitada maha, panna käed kokku, öelda lihtsad sõnad: Jumal ma ei tea. Jumal, ma ei oska, ma ei suuda, ei näe. Palun, aita. Sinu tahtmine sündigu.
Liiga väike asi, et see võiks midagi suurt muuta, ütled sa ehk?
Eksid, armas – see muudab kõik. KÕIK.
