Mõtlesin, et kogun seekord Rohujuurde kokku killukesed 2020. aasta suvest. See oli ju üks väga isemoodi suvi.
Kevadel tundus, et suvi võib sel aastal hoopiski ära jääda, kuid Jumal oli väga armuline, kinkides sooja päikeselist ilma ja palju õnnistatud kontakte armsate inimestega. Ausalt öeldes ei ole mul vist iial olnud suve, kus saanuks nii vähe puhata kui käesoleval aastal, aga ometigi oli selles töises ja tegusas ajas kuidagi eriliselt palju kosutavat.
Võtan 2020. aasta suvest edasiseks kaasa neli väga erilist sündmust: rajaleidjate laagri, viie noore inimese ristimise noortelaagris, Keila hoovilood ja laste laulupäeva Viljandis.
Igaühele neist mõeldes tõuseb südamest siiras tänu, et Jumal lubas meil neist sündmustest osa saada mitte videosilla teel, vaid päriselt koos, külg külje kõrval, koos palvetades ja lauldes, jagades nii toitu, mõtteid kui kallistusi. Kõik see, mis oli veel eelmisel suvel nii enesestmõistetav – võimalus päriselt osaduses olla – kandis sel aastal erilist tänulikkuse pitserit.
Tegelikult algas see suvi ühe väikese imega. Nimelt osalesin ma kevadest alates üleilmsel sajapäevasel palveajal, mil ülemaailmne kogudus igapäevaselt erinevate teemade pärast palvetas. Ühel hommikul olin unustanud oma e-postkastis palveid vaadata ja asusin juba Tallinna poole sõitma, kui tuli meelde, et ma ei ole ju ühinenud üleilmse palvega. Keerasin auto Vääna-
Jõesuus üksikule metsateele, et leida koht segamatuks palvetamiseks. Juunihommikune metsaalune oli niiske ja kohati lausa märg, mina aga juba nn linnariietes. Palusin siis Jumalalt auto kõrvale märjale maapinnale põlvitades, et kui see on Tema tahtmine, võiksid minu püksipõlved kuivaks jääda, et nendega viisakalt kohtumistele jõuda. Ja seejärel toimus midagi seletamatut. Põlvitasin niiskel mulla ja okastega kaetud maapinnal auto kõrval ning tundsin, kuidas minu põlvede alt hakkas hoovama soojust. Tunne oli, nagu oleks keegi autos istmesoojenduse sisse lülitanud. Ainult et seda sooja ja kohati lausa kuuma õhkus maapinnast vaid minu põlvede all. Nii et kui ma palvetamise lõpetasin, olid mu püksipõlved soojad ja kuivad. Jumalale ei ole üksi asi võimatu. Nii paljutõotavalt algas see imeline suvi.
Üheks tähtsündmuseks oli kahtlemata rajaleidjate laager Samlikul. Minu jaoks teine rajaleidjate laager elus ja minu tütre Marie jaoks esimene. Ma ilmselt ei oskagi edasi anda kõike seda tänu, mida tunnen Jumala ja inimeste vastu, kes selle laagri võimalikuks tegid. Aitäh iga vaimuliku mõtte, laste piiblitunni, töötoa, õhtuse etenduse eest! Aitäh iga maitsva toidukorra, hommikuse äratuse, iga laulusaatja ja eestlaulmise, aitäh iga vestluse eest! Aitäh, et panustasite oma aega, jõudu ja oskusi selleks, et teisi rõõmsaks teha. Aitäh iga inimese eest. Ja Jumalale kiitus ka minu Marie eest, sest tänu tema olemasolule (mis iseenesestki on ime) sain ma ulatada käe üheksa-aastasele Karinile aastakümnete taha, tundes kogu südamega, et Jumal on taastanud selle, mille ma pikalt ja põhjalikult olin vussi keeranud. Oma esimesest rajaleidjate laagrist Piusal (aastal 1994 või 1995) on jäänud mulle alatiseks meelde sookure huik, mida mind seal kuulama õpetati. Imeline oli äratundmine, kui ühel varasel laagrihommikul ärkasin Samlikul tuttava huikamise peale. Sookurg. Nii hea on teada, et mitte vaid mina üksi ei mäleta –Tema teab.
Teine õnnistav kogemus oli olla Pähklimäel tunnistajaks viie noore inimese otsusele anda oma elu Jumalale. Aitäh selle eest, et olete vastanud Jumala kutsele oma südames! Aitäh, et saime noortelaagris sel ilusal hingamispäeval teie tee algusest osa saada, et teie otsus mõjutas sügavalt minu väikese tütre meeli ja ilmselt ka tema elu. Olgu teiega alati see kindel teadmine, et Jumal on teid valinud, Ta on teid nimepidi kutsunud. Sa oled Tema oma.
Ja nii jõuamegi suvemälestustega augusti keskpaika Keila hoovilugude päevale, kus minu armas Keila kogudus oma hoovi, uksed ja südamed linnarahvale avas. Kui palju rõõmu mahtus sellesse päeva! Õpetussõnad 11:25 said eredalt meie kõigi meeltesse vajutatud: „Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.“ Uskumatult õnnistav oli kogeda seda, kuidas täiesti võõrad inimesed mitte ainult ei astu kiriku uksest sisse (mis isegi juba on ime), vaid nad lausa ei taha enam kirikust lahkuda. Nii palju naeru, sisukaid jutuajamisi ja õnnistatud kohtumisi sai meile kõigile sel päeval osaks. Liigutavaim oli kogeda meie kallist kogudust ühe ihuna tegutsemas: armas pea planeeris, et kõik oleks organiseeritud, armas kael aitas, kui peal mõni olukord märkamata jäi, kallid silmad leidsid üles inimesed, keda oli vaja märgata ja juhatada, armsad kõrvad istusid nii mõnegi inimese kõrvale, kes oli tulnud selleks, et vestelda, armas suu kõneles ning laulis Jumalast neile, kes olid tulnud pakutust osa saama, armsad käed tegutsesid usinalt köögis toitu valmis pannes, õues seda inimestele jagades ja kirikus lastega meisterdades. Meie kallid eakad käed kandsid meid õnnestumise eest palvetades, tugevad jalad tassisid, kõndisid sisse ja välja, et kõik vajaminev saaks õigesse kohta veetud ja paigutatud. Olen kogu südamest õnnelik, et saan olla osa Kristuse ihust, Tema kogudusest. Aitäh iga inimese eest, kes tuli ja kellele saime sel päeval rõõmu valmistada. Jumal õnnistagu iga seemne kasvamist, mis sai külvatud.
Tänuga lõpetan seekordse Rohujuure ka suve viimase tähtsündmuse eest, milleks oli laste laulupäev ja sellele eelnev noorteorkestri kontsert Viljandis. Armsad noored, lapsed, laulvad emad ja isad, armsad koorijuhid – Teile on Jumal kinkinud vaimustavad anded. Aitäh selle imeliselt ülestõstva kogemuse eest! Ainuke kahetsus, mille ma sellest päevast kaasa võtsin, oli, et see nii ruttu läbi sai.
Ja kui peakski juhtuma, et suvi viib kaasa soojad kallistused, õdusad jutuajamised ja õnnistavad ühislaulmised ning sügis toob sinised ekraanid, kaetud näod ja igatsuse, siis lepime kokku, et kui kunagi koos saame olla seal, kus pole enam viirushaigusi, mis kokkusaamist piiravad, ei ole pealetungivat töönädalat oma muredega, mis iga sündmuse kord lõpetab, kui saame koos olla nii, et lahku minema ei peagi, siis laulame jälle koos, kuidas „kõlabki rõõmulaul kõigi südames, lugu, mis nii võrratu ja uus ja Jeesus ise meiega on seal, ükskord taeva pilvedel“. Laulame, eks, ma väga ootan.
Aitäh, aitäh, aitäh kõige eest, mis on olnud ja tänu selle eest, mis meie jaoks valmis on pandud! Kohtumiseni!
