1Kr 14:33, 34 on lugeda, mida apostel Paulus kirjutas omal ajal Korintose kogudusele: „Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes: olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb.“ Siit tekib kohe loogiline küsimus: kas see kehtib ka tänapäeval? Peab kohe ära märkima, et selles ei olda sugugi ühel meelel. Võru koguduse pastor Heino Lukk püüab öeldut analüüsida.
Tuletan esmalt meelde ajakirja eelmises numbris kirjutatut, et kõik Piiblis kirjutatud korraldused ei kehti igal ajal ja igas kohas. Piibel sisaldab universaalseid korraldusi, mis on igal ajal kehtivad, sõltumata ajast ja kohast. Samuti on seal korraldusi, mis kehtisid konkreetsetel juhtudel ning mida ei tule rakendada kõigile igal ajal. Mõnikord on konteksti järgi üsna lihtne otsustada, millist laadi korraldusega tegu, teinekord aga mitte. Nii jääbki võimalus eriarvamusteks. Ka mina ei pretendeeri Piiblit selgitades absoluutsele tõele.
Kas Paulus keelas naistel koguduses igasuguse rääkimise? 1Kr 14:34 mõistmise võti peitub 35. salmis: „Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.“ Paistab, et Korintose koguduse üheks probleemiks olid naised, kes ei saanud koosolekul kõneldust aru ja segasid oma küsimustega koosolekut. Vaevalt, et need, kes aru ei saanud, juudi rahvusest naised olid. Korintos on Kreeka linn ja arvatavasti olid selles noores koguduses enamuses kreeklased, kellel puudusid, nagu juutidel, põlvest põlve edasi antud teadmised Pühakirjast ja Jumalast. Arvata võib, et ka muidu olid kohalikud lihtsad naised harimatumad kui mehed ja pole ime, et neil oli palju küsimusi. Võib-olla olid ka paljud küsimused naiivsed. Paulus eeldas, et mehed said kõneldust aru ja olid võimelised seda ka kodus naistele edasi andma. Seetõttu ta kirjutaski, et kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Tollastes kultuurides oli kombeks, et naised olid üldse avalikus tegutsemises tagaplaanil. Selle kombe rikkumisele võidi vaadata kui sündsusetule käitumisele. Meie elame teisel ajal ja teises kultuuris, kus naiste osalemist avalikus tegevuses ei peeta sündsusetuks. Jutlusele vahelesegamine ei sobi ei meestele ega naistele, aga meil on piiblitunnid, kus igaüks võib vabalt diskuteerida, ilma et see sündsusetu oleks. Küsimuste esitamises tundub asi selge olevat. Aga kui mõnel naisel oli midagi öelda?
Kuidas on prohvetlikult kõnelemisega ehk Jumala Vaimu juhatusel tulevaste sündmuste ettekuulutamisega või käesoleva aja kohta Jumala tahte kuulutamisega? Veidi edasi, 1Kr 14:39 kirjutas Paulus: „Niisiis, mu vennad, taotlege innukalt prohvetlikult kõnelemist...“ Niisiis, mu vennad... Aga õed? Kas neil oli vaimuandide, sh prohvetlikult kõnelemise anni taotlemine taunitav või keelatud? Paulus võis sõna vennad kasutada ka tähenduses kaasusklikud. Eespool, 1Kr 14:1 kirjutas ta: „Taotlege armastust ja olge innukad nõudma vaimuande, eriti prohvetlikult kõnelemist.“ 1Kr 14:5: „Ma tahaksin, et teie kõik räägiksite keeli, aga veel enam, et te kõneleksite prohvetlikult...“ Teie kõik! Samas kirjas eespool, 12. peatükis kus ta käsitleb Püha Vaimu andide teemat, nimetades sealhulgas prohvetlikku kuulutamist, ütleb ta, 1Kr 12:11: „Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu Tema tahab.“ Millist andi kellelegi anda, otsustab mitte inimene, vaid Püha Vaim. Kas Ta annab prohvetlikult kuulutamise anni ainult meestele, kui naised peaksid (koguduses) vait olema? Ei. Jumal kuulutas prohvet Joeli läbi, Jl 3:1: „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama...“ Kui Paulus peatus Kaisareas evangelist Filippuse juures, siis temal „oli neli tütart, kes olid neitsid ja kõnelesid prohvetlikult“ (Ap 21:9). Muidugi võib mõelda, et nemad kõnelesid vast kodus ja mitte avalikul jumalateenistusel. Aga kellele nad siis kõnelesid? Pole öeldud, et Paulusele ja ta kaaslastele. Siis oleks ka öeldud, mida nad kõnelesid, nagu öeldi Agabose kohta. Tegelikult ei öelda seal üldse, kus ja kellele nad prohvetlikult kõnelesid, vaid et nad seda tegid. Minu meelest on üsna loogiline mõelda, et nad tegid seda avalikult.
Pöördugem veel tagasi korintlastele kirjutatu juurde. 1Kr 14:29-31 kirjutas Paulus: „Prohvetitest kõnelgu kaks või kolm ning teised hinnaku kõneldut. Aga kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi, siis esimene jäägu vait. Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja kõik saaksid virgutust.“ Kordan viimati tsiteeritud lauset: „Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja kõik saaksid virgutust.“ Kas kõik, välja arvatud naised, isegi kui Püha Vaim neile midagi prohvetlikult kõnelemiseks ilmutab? Usun, et mitte. Kui kõik, siis kõik, kellele Püha Vaim midagi ilmutab. Siin võib, muidugi, mõelda, et prohvetiamet on prohvetiamet ja sellega kaasnevad ka erandid. Naisprohveteid oli ka Vana Testamendi päevil ning neisse ja nende sõnadesse suhtuti nii nagu meesprohveteisse ja nende sõnadessegi. Siiski, kui Paulus innustab taotlema prohvetlikku kõnelemist, siis ilmselt ei mõtle ta sellega, et kõigil peaks olema soov saada prohveteiks selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Tähendab ju prohvetlikult kõnelemine mitte ainult Jumalalt saadud nägemuste edastamist, vaid ka Püha Vaimu juhtimisel Jumala tahte edastamist, kui see on saadud Pühakirja lugedes. Oli naiste rääkimise või vaikimisega Pauluse ajal, kuidas oli, aga nagu juba eespool öeldud, meie ajal ja meie kultuuris ei ole naistel häbiks avalikult rääkida. Kui vähemalt teatud puhkudel võisid naised vanastigi avalikult esineda, siis seda enam tänapäeval.
On veel kirjakoht, mis räägib selle vastu, et naine võiks (kedagi) õpetada. 1Tm 2:11-12: „Naine õppigu vaikselt täielikus alistumises; ma ei luba naisel õpetada ega mehe üle valitseda, vaid ta olgu vaikne.“ Kontekstist ei selgu päris täpselt, kus ja kelle õpetamisest siin räägitakse. Eespool, s 1-8 räägib Paulus palvetamisest, mis võib toimuda igal pool, nii avalikul jumalateenistusel kui pereringis või üksi olles. Enda kohta üles Paulus, et tema on pandud paganate õpetajaks (s 8). Mehe üle valitsemise keelamine käib, minu arvates, pereelu kohta, kuigi hea tahtmise korral võib seda rakendada ka koguduse ametite kohta, aga ma ei usu, et Paulus siin seda silmas pidas. Ametnikud koguduses pole seatud kellegi üle valitsemiseks. Peetrus kirjutas kogudusevanematele, 1Pt 5:2,3 (‘68. a tõlkes): „... hoidke teile hoida antud Jumala karja mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järgi, mitte alatu kasu tõttu, vaid innust, mitte isandaina valitsedes kogudusi kui liisuosi, vaid olles karjale eeskujuks...“ Küsimus on, kas õpetamise keeldu andes pidas Paulus silmas avalikku õpetamist, näiteks jumalateenistusel, või mehe õpetamist pereelus? Laste õpetamine on ikka emade ülesanne olnud, eriti veel siis, kui perele elatise teenimine oli meeste osa. Kindlasti on emadel ikka olnud häid õpetusi oma lastele ka siis, kui nad enam väiksed polnud. Õp 1:8 on kirjutatud: „Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust...“ Õp 31. peatükis on ema õpetussõnad kindlasti mitte liiga noorele pojale.
Ilmselt tuleb õpetamiskeeldu nagu naiste kõnelemist avalikel jumalateenistustelgi võtta Pauluse ajale kohase nõudena.
