Taanieli raamatu õppimine käesoleval veerandaastal tuletas mulle meelde lõigu raamatust „Viimaste päevade sündmused“. Ellen White kirjeldab seal vestlust vennaga, kellelt ta küsis, kas too elaks teisiti, kui teaks, et Jumal tuleb järgmise kümne aasta jooksul. Vend vastas, et muidugi elaks ta teisiti. Ta müüks oma vara, uuriks rohkem Jumala Sõna ja püüaks teisigi hoiatada, palvetaks rohkem. Kui õde White temalt seejärel küsis, kas ta elaks teisiti siis, kui ta teaks, et Jeesus järgmise 20 aasta jooksul ei tule, vastas vend, et siis elaks ta teistmoodi.
Me ei tea täpset aega, millal Kristus tuleb. Olen kuulnud õdede-vendade suust hinnanguid paarist aastast paari tuhande aastani. Sõltumata sellest, kuhu suunda keegi kaldub, peavad arvajad aga tunnistama, et praegusel ajal kogu loodu justkui ägab. Austraalia põleb (või on üleujutuste all), Hiinas möllab uus surmav viirus, millele ei ole ravi, ookeanid soojenevad sama kiirusega kui viis Hiroshimat tabanud tuumapommi visataks vette igal sekundil (CNN, 13.01.2020), miljonid merelinnud surevad, aina kriitilisemaks muutub magevee kättesaadavus jne. Maailma poliitilisest olukorrast ei maksa rääkidagi, sest savi ja raua murenemist (Taanieli 2: 41–43) näeme lausa oma silme all. Loodu ägab üle kogu maa, ükski koht ei ole jäänud sest ärevusest puutumata.
„Me elame lõpuajas. Kiirelt tõeks saavad ajamärgid näitavad, et Kristuse tulek on käeulatuses. /.../ Katk ja kohtuotsused juba langevad Jumala armu põlgajate peale. Õnnetused maal ja merel, ühiskonna ebakindel olukord ja sõjateated on kurjakuulutavad. Need kuulutavad ette kõige ulatuslikumaid lähenevaid sündmusi.“ (Ellen G. White; Nõuandeid kogudusele, lk 12)
Sellest lähtuvalt teeme nüüd koos ühe praktilise mõtteeksperimendi. Adventistidena teame lõpuajast, et sel ajal ei saa osta ega müüa ning ei tohi pühitseda laupäeva hingamispäevana (Ilm 13:17).
Ostmise ja müümise võimatuks tegemine ei ole praegusel, elektroonse raha ajastul, mingi kunsttükk. Seda on aidanud ette valmistada korruptiivse raha vood, nii et riigivõimul on kõik vajalikud hoovad vajadusel meie pangakonto arestimiseks. Oletagem, et see juhtub homme Karin Milleriga, kes kuulub riigivõimu poolt (lõpuajal) ebasoovitavasse ühendusse nimega adventkogudus, mis ei tunnista pühapäeva hingamispäevana.
Kapis oleva toidukraamiga peaksime vastu ehk nädala. Kui ette valmistada ja kohe homme hommikul varusid osta, siis kindlasti kauem. Kui elekter ja vesi välja lülitatakse, saaksime vett lähedal asuvast ojast ning ahi hoiab talvel soojas. Küünlaid on ka kogunenud. Toidu soojendamisega oleks probleem, aga sellisel pöördelisel ajal ma sooja toidu puudumist oluliseks ei peakski. Niisiis elaks ehk vajadusel isegi talve üle, kui ei oleks mind pool elu vaevanud kroonilist haigust. Ilma igahommikuse ravimita (mida ma siis enam osta ei saaks) muutun ma umbes kahe nädala kuni kuu ajaga kasutuks koguks, kes ei jaksa voodistki tõusta. Nii et minu väljavaated lõpuajal vastu pidada, et koos teiega Jeesust vastu võtta, ei ole just eriti head ka parima varustatuse korral. Digiretsepti toimimisele ma ilmselt lõpuajal loota niikuinii ei saaks.
Saite vist isegi aru, et eelnev groteskne mõttelend oli eelkõige mõeldud illustreerimaks seda, kui üdini tühised on inimese jõuetud katsed end ise kindlustada. Isegi kompotti täis maakelder ja korduvretseptivaru ei kindlustaks mulle esirea kohta väikese pilve lähenemise vaatlemisele. Kuidas mõjutab see teadmine – nii see, et Jeesuse tulek on lähedal, kui ka see, kui võimetu olen ma sest ajast läbi minema – minu igapäevast elu?
Pean tunnistama, et on olnud aeg peale esmakordset „Viimaste päevade sündmused„ raamatu lugemist (õnneks oli see ammu), kui ma suurendasin oma tatra- ja küünlavaru ning ostsin välja terve kuu jagu rohtu. Küll aga ei suurenenud samavõrra palves ja Sõna uurides veedetud aeg. Oleks see juba toona suurenenud, siis oleks ma kiiremini mõistnud, et „kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani“ (Tn 12:1), ei ole kuivainevarudega üle elatav. Aga mida siis teha?
Peetrus, mees, kes elas palju läbi, oskab sellele küsimusele vastata: „Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks.Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „armastus katab kinni pattude hulga“.“ (1Pt 4:7, 8 ) Vaatleme seda retsepti lähemalt.
Peetrus soovitab lõpu lähenedes olla arukad. Tõlkides seda sõna algkeelest võiks seda edasi anda sõnaühendiga selge meelega, kuid ka sobib enesekontroll või mõõdukus. Teiseks soovitab ta olla kained ning seda selleks, et palvetada.
Seega peaksime omama selget meelt, enesekontrolli ja olema kained, et palvetada, ütleb Peetrus. Ma astun nüüd üle selle piiri, kust algab ebaturvaliste teemade ring ning jätan siia mõtte seekord pikemalt arutamata (luban seda teha tulevastes rohujuurtes): „Jumal soovib, et hoiaksime range mõõdukusega meele selge ja innuka, et oleksime võimelised eristama püha ja tavalist“ (Ellen White raamatus Mind, Character, and Personality 2kd peatükk 41, „Toitumine ja meel“)1 Ma ei pea teile ilmselt ütlema, kuidas sai kolme klassi haridusega naine, kes elas üle saja aasta tagasi, teada midagi, mida parimad meditsiiniteadlased John Hopkinsi ülikoolist avastasid alles hiljuti – et meie kõhu ja aju vahel on otseühendus 2. Meie sooltes on terve eraldi närvisüsteem (enteric nervous system), mida teadlased on hakanud nimetama meie teiseks ajuks. See, mida ja kui palju me oma kõhtu lisame, mõjutab otseselt meie meelt. Prohvet White teadis seda juba rohkem kui sajand tagasi. Kes ei usu, uurigu seda peatükki 41.
Niisiis peame me tegema omalt poolt kõik selleks, et meie meel ja mõistus oleks selge ja keskendunud palvele. Kuid Peetrus toob välja midagi veel. See on püsiv omavaheline armastus. Eesti keel on armastuse osas vaene. Meil on vaid üks sõna. Kuid Peetrus kasutab siin väga erilist terminit – agape. Armastus, millega Jumal armastab meid. Armastus, mille allikaks on Jumal. Peetrusel on asjad õiges järjekorras: me suudame armastada üksteist tõeliselt vaid siis, kui oleme palves ühenduses agape armastuse allikaga.
Prohvet White kinnitab Peetruse sõnu: „Kus iganes hing on ühendatud Kristusega, seal on armastus. Ükskõik mida muud iseloom võib omandada, ilma armastuseta on see väärtusetu; mitte pehme, nõrga, sentimentaalse armastuse, vaid Kristuse südames oleva armastuseta. Ilma armastuseta pole millelgi muul väärtust ja selleta ei saa esindada Kristust, kes on Armastus. (Signs of the Times, 28. dets 1891)
Mida siis sellest kõigest järeldada? Aeg on hiline ja lõpp on lähedal. Aga see ei tähenda, et me peaksime koguma tagavara, ehitama kaevu või ostma rohuvaru. See tähendab, et me peaksime tegema kõik selleks, et valgust, mida Jumal on andnud oma Sõna ja prohvetikuulutamise vaimu teoste kaudu, oma ellu rakendada. Et meie meeled oleksid selged palveks. Et me tahaksime suhelda Jumalaga ning laseksime Temal pühitseda meie iseloomu nii, et see peegeldaks Kristuse suhtumist inimestesse me ümber. Nii saame valmistuda lõpuajaks.
