Markuse evangeelium

Räägime tihti sünoptilistest evangeeliumitest – Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumist – kui raamatutest, mis on omavahel väga sarnased. Ja see on tõsi, nad on tõepoolest sarnased, neis on palju samu jutustusi ja on üsna kindel, et Matteus ja Luukas kasutasid Markuse evangeeliumi teksti oma raamatu koostamisel algtekstina. Aga nende evangeeliumite sarnasuste rõhutamisel võib teinekord meelest minna, et tegemist on siiski ka unikaalsete teostega, millest igaüks on kirjutatud erineva ajal ja erinevates oludes ning erinevaid eesmärke silmas pidades. Kui Matteus ja Johannes panid kirja omaenda mälestused (neid võiks nimetada autobiograafilisteks evangeeliumiteks) ja kui Luukas tegi oma evangeeliumi kirjutamise eel teaduslikku uurimistööd (ehk võiksime seda nimetada akadeemiliseks evangeeliumiks?), siis Markuse evangeelium ei mahu kumbagi kategooriasse. Ta ei olnud ise Jeesuse elu tunnistaja, samuti ei käinud ta süstemaatiliselt jutustusi kogumas. Tema raamatu peamiseks allikaks on kristliku pärimuse järgi apostel Peetrus. Nii et see on raamat Peetruse memuaaridest (memuaarevangeelium?). Ja tõepoolest, kui seda raamatut hoolikalt lugeda, siis näeme siin ja seal Peetrust esile kerkimas, küll mitte alati positiivses valguses, aga tema kohalolek ja detailitunnetus läbivad kogu evangeeliumi.

Kes oli Markus? Me teame tema kohta üllatavalt palju, kuigi ta ise jääb oma evangeeliumis täiesti varju. Esiteks teame seda, et ta oli kristliku liikumisega seotud päris algusest peale. Tema ema Maarja keskmisest suuremas majas käis koos kodukogudus ja huvitaval kombel oli see esimene koht, kuhu Peetrus jooksis, kui ingel oli ta imeliselt vangikongist vabastanud (Ap 12:12). Kriitilistel hetkedel otsime kõik oma sõprade ja lähedaste tuge, nii et see seik annab tunnistust sellest, et Peetrus tundis Markuse peret väga lähedalt ja nende vahel valitsesid usalduslikud suhted. Apostel oli selles majapidamises nagu oma inimene. Teiseks räägib Uus Testament sellest, et lisaks sellele, et tema ema oli Jeruusalemma koguduse hulgas teada-­tuntud kodukoguduse juht, oli Barnabas tema ema vend ehk onu (Kl 4:10). Onu Barnabas võttis oma noore sugulase misjonireisidele kaasa, nii et Markus nägi koguduse elu ja selle juhtide tööd väga lähedalt. Ja lõpuks viisid tema reisid ta kokku apostel Paulusega (Ap 12:25, 13:5, 13:13–14), kelle kõrvalt sai ta jälgida paganate misjonitöö edenemist. Kohati keerukatest suhetest hoolimata (Paulus ei tundunud olevat just eriti lihtsa iseloomuga mees) mainib Paulus Markust lausa kolme epistli lõpus oma kaastöölisena. Tundub, et need mehed jõudsid koos töötades puuda soola ära süüa küll. Nii võiksime öelda, et kristliku koguduse esimestel aastakümnetel ei olnudki koguduses teist inimest, kellel oleks olnud paremaid sidemeid kui Markus. Ta oli otse sündmuste keerises, otseses ühenduses apostelliku aja suurimate juhtidega. Milline elu!

Markus on koos oma vana sõbra Peetrusega ja nad on jõudnud Rooma. Mitte turistina ja jäätist sööma, vaid nad on kristlaste tagakiusamise epitsentris, nähes ja tundes seda isiklikult. 1. Peetruse 5:13 annab meile teada Peetruse olukorrast: „Teid tervitab kogudus Paabelis [kristlaste koodnimetus Rooma kohta], valitud nagu teiegi, ja mu poeg Markus.“ Arvatavasti on käimas 60ndate aastate tagakiusamised ning Markus on ustavalt jäänud vangistatud Peetruse kõrvale. Seesama tagakiusamise laine nõuabki lõpuks nii Peetruse kui ka Pauluse elu. Aastal 64 AD oli Roomas toimunud suur põleng, mille osas on ajaloolased (nii antiikaja kui ka tänapäeva ajaloolased) ühel meelel selle osas, et selle põlengu põhjustas keiser Nero, kes tahtis oma tulevase paleelahmaka tarvis veidi maad puhastada. Aga kui roomlased põlengu järel teravalt oma keisri vastu pöördusid, oli Nerol ruttu vaja patuoinaid, kelle peale süü ja karistus ajada. Kristlased kui kummalised sektandid sobisid selleks suurepäraselt. Just selles kontekstis kirjutab Markus oma raamatu. See on kirjutatud rutuga ja selleks, et kinnitada tagakiusamise käes kannatavaid kristlasi. Tal ei ole aega pikkadeks filosoofilisteks mõtisklusteks nagu Johannesel, tema tõttab Jeesuse elust jooksujalu läbi, kasutades pidevalt sõna „kohe“. Ja kohe juhtus nii, kohe juhtus naa, ainuüksi 1. peatükis on seda kreekakeelset sõna 12 korda kasutatud. Markusel on pakiline sõnum kõigile kristlastele. Ja Markuse evangeeliumi algus on samamoodi pakiline. Ta alustab ilma igasuguse sissejuhatuseta, ilma eelloo või genealoogiata kõige olulisemast: „Jeesuse Kristuse [ehk Messia ehk Võitu ehk tõelise Kuninga] evangeeliumi [rõõmusõnumi] algus.“ (Mk 1:1) Ta ei lase oma lugejail tasapisi loo edenedes Jeesuse identiteedis veenduda, ta lõhkab selle identiteedi-pommi kohe esimeses lauses. Ülejäänu on justkui järellugu. Kõige tähtsam on, et Jeesus on Jumalast saadetud ja kauaoodatud Kuningas. On säilinud üks rooma tekstikatke 9. aastast e.m.a, niinimetatud Priene kalender, kus öeldakse: „Jumalik hoolitsus… oma täiuslikus tarkuses on andnud meil Augustuse… saates ta päästjaks nii meile kui ka meie järeltulijatele… jumal Augustuse sünnipäevast algab evangeelium kogu maailmale…“ Selles poliitiliselt laetud õhkkonnas teatab Markus otsustavalt, et Jeesus on tõeline Kuningas, kelle tulekuga saab alguse evangeelium, mis on risti vastupidine kõigile selle maailma kuningriikide „evangeeliumitele“. Jeesus on Päästja, kes vastandub teravalt kõigile teistele „päästjatele“. Jeesuse tulekuga on alanud uus ajastu ja kuigi selle algus on nõrk ja hädine (Jeesus rooma ristil, Paulus ja Peetrus Rooma vanglas), võidab see Nero ja kogu Rooma vääramatu jõuga. Mulle tuleb siinjuures meelde üks tore mõte John Ortbergilt, kes on öelnud, et tänapäeval pannakse oma lemmikloomadele nimeks Caesar ja Nero, samas kui oma lapsi nimetatakse ikka Johannesteks ja Markusteks ja Maarjateks. 

Võitmatuna näiv impeerium saab võidetud ja vägevad valitsejad varisevad põrmu, tuletab Markus meile meelde, aga väikese ning väetina alanud kristlik liikumine võidab ja kestab aegade lõpuni. Seda meeldetuletust oli kannatavatele kristlastele väga vaja. Haisvad vangikongid, kaaskodanike pilge, areenidel metsloomadega silmitsi seismine – see oli nende reaalsus ja neile kulus ära igasugune julgustus. Markuse evangeeliumis on üks huvitav koht, mis teistes evangeeliumites puudub. Kui Markus räägib Jeesuse kõrbekiusatusest, siis ta ei maini sõnagagi konkreetseid kiusatusi ega sõnasõda, mida Jeesus kuradiga pidas. Küll aga mainib ta, et Jeesust ümbritsesid kõrbes metsloomad ja inglid. Mõned piibliuurijad on seda meelt, et selle tekstiga püüab Markus oma elu ohverdavaid kristlasi julgustada: kui te seisate areenil metsikute loomade keskel, siis ärge unustage kaht asja. Esiteks seda, et Jeesus on enne teid kõigist nendest olukordadest ja raskustest läbi läinud, kuhu te iialgi võiksite sattuda. Temagi on pidanud oma kõige rängemad võitlused metsikute loomade keskel. Aga mis veelgi olulisem, te ei seisa nende loomade ees kunagi üksinda! Inglid on teiegi kõrval. Jumal ise on teie lähedal. 

Jeesus on Markuse evangeeliumis ühtaegu vägev ja õrn. Markus kasutab Jeesuse emotsioonide kirjeldamiseks kordades rohkem omadussõnu kui teised evangelistid. Kõik tunded on Jeesusele tuttavad. Ja ainult Markus mainib seda, et Jeesus võttis lapsi sülle. Jeesus on õrn ning tähelepanelik, hoolitsev ja tulvil jumalikku armastust. Samas näitab Ta oma vägevust, Ta jagab kõhklematult korraldusi nii inimestele kui ka loodusjõududele, Ta näitab oma ülemvõimu kurjade vaimude, haiguste, ja surma üle. Millist mõju avaldab Jeesuse nägemine inimestele, kes Tema ümber on? Markuse evangeeliumil on kaks kulminatsiooni. Üks neist on 8. peatükis ja võtab kokku evangeeliumi esimese poole. See on Peetruse tunnistus Kaisarea Filippi ebajumalakujude ja juutide spekulatsioonide keskel: „Sina oled Messias!“ (Mk 8:29) Ning teine kulminatsioon on raamatu lõpus, 15. peatükis, kui risti all seisev Rooma sõdur, kelle igapäevast elu täitsid julmus ja vägivald, tunnistas: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!“ (Mk 15:39) Jeesuse sõnade kuulmine ja tegude tunnistamine, Tema piinarikka surma nägemine viivad nii juudi kui pagana samasugusele järeldusele: Ta on tõepoolest Jumala Poeg! Markuse rutuga kirjutatud evangeeliumi eesmärgiks on aidata kõigil inimestel samale järeldusele jõuda. Ükskõik kui kaugel või lähedal keegi on Jeesusele olnud, ükskõik kas ajad on lihtsad või täis ränkasid tagakiusamisi, ükskõik kas tegemist on juudi või kreeklasega, vaba või orjaga, mehe või naisega, Markuse raamat tahab aidata kõigil mõista Jeesuse ning Tema kuningriigi olemus. Jeesus on Messias. Jeesus võidab.