Kiri Fileemonile

Mäletan, et kui ma ammustel aegadel tubli rajaleidja olin ja mõõgadrilli (Piibli raamatute leidmist aja peale) tõsiselt võtsin, siis tuli kahe piibliraamatu asukoht täpselt, lehekülje pealt meelde jätta. Üks neist oli ühepeatükiline Obadja raamat Vanas Testamendis, mis on teiste väikeste prohvetite vahele nii ära peidetud, et ilma lehekülge teadmata ei oleks olnud võimalik seda raamatut kümne sekundiga üles leida. Ja teine raamat oli kiri Fileemonile, mis on samuti nii lühike – vähem kui poole lehekülje pikkune –, et selle koht teiste Uue Testamendi raamatute keskel oli vaja pähe õppida. Miks mu mälu on selle infokillu nii täpselt säilitanud, ma ei tea, aga tänase päevani on mul meeles, et Fileemoni raamatu leiab 1968. aasta piiblitõlke 1164. leheküljelt. 

Milleks meile Piiblis see kirjake (kokku 335 kreekakeelset sõna), mis on justkui postkaardile kirjutatud ja mis tegeleb personaalse ning võrdlemisi triviaalse küsimusega? Me ei näe selles kirjas Pauluse geniaalset teoloogiat ega koguduseelu tõsist korraldamist, me ei leia siit lugu Jeesuse surmast ega ülestõusmisest (seda isegi ei mainita) ega ka apokalüptilisi tulevikupilte võitlusest headuse ja kurjuse vahel. Päris kindlasti ei ole tegu teosega, mille kirjapaneku ajal oleks Paulus mõelnud: „Oo, ma loodan südamest, et seda kirjakest loevad kõigi aegade kristlased ja et see kõnetab inimesi veel aastatuhandetegi pärast!“ Ma julgen arvata, et selle kirjakese kanoniseerimine oleks pannud Paulust tõsiselt kulmu kergitama, seda enam, et võib-olla jõudis ta oma toimeka elu jooksul kümnete kaupa selliseid väikeseid isiklikke läkitusi saata. Nii et milleks on siis meie Piiblis kiri Fileemonile?

Ma arvan, et üks põhjus, miks see kiri Pühakirjas on, peitub just nimelt selles, mida me sellest kirjast ei leia. Mingis mõttes on Fileemonile adresseeritud kiri eriline just sellepärast, et me ei näe siin suurt teoloogiat ega vägevaid prohvetikuulutusi. Sest see, mida me siit leiame, on tänu sellele sama oluline – me leiame siit praktilise ja argiellu rakendatava kristluse, mille juurde ei käi suured sõnad, aga mis näitab meile usu sügavust ja radikaalsust. Selle kirja pealkirjaks võiks panna „Argipäeva evangeelium“. Üks asi on teha suuri ja olulisi sõnu – ja õnneks Paulus teadis, kuidas ka neid teha – ja kuulutada: „Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ (Gl 3:26–28) Aga hoopis teine asi on seista silmitsi küsimusega, mida teha siis, kui üks ori ja vaba mees koguduse kontekstis vastakuti on ja nende vahel tõsine lahkheli valitseb. Kuidas saaksid Jumala arm, pääste ja Kristusega rõivastumine päriselt vaba mehe ja orja suhteid muuta või taastada? Kuidas selles olukorras see ilus põhimõte ellu rakendada? Kui me Fileemoni ja Oneesimose olukorrale sellest vaatepunktist otsa vaatame, muutub küsimus vägagi tuttavaks. Kuidas on meil lugu teoloogia ellurakendamisega? Kuidas näiteks avaldub meie igapäevases elus sügavalt teoloogiline õpetus selle kohta, et kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu (2Kr 5:17)? Kuidas muudab meie koguduse elu dünaamikat Jeesuse põhimõte, et kes tahab saada suureks, olgu teiste teenija (Mk 10:43)? Kuidas panevad Jaakobuse hoiatused rikaste eelistamisest meid käituma maailmas, mis on sisse võetud edukuse ja rahateenimisedetabelite pingeridadest? Kuidas muudab kõik see, mida me teame, seda, kuidas me käitume? 

Just selles kontekstis on Pauluse kiri Fileemonile hindamatu allikas ja näide selle kohta, kuidas suur apostel kristlikke põhimõtteid oma ellu rakendas. Paulus oli leidnud end ühel hetkel olukorrast, kus tal oli vaja langetada mitu otsust ja juhinduda mitmest erinevast põhimõttest. Tema juures oli ori Oneesimos, kes oli ära põgenenud oma isanda Fileemoni juurest. Mõned piibliuurijad arvavad, et kuna Paulus mainib 18.–19. salmis Oneesimose võlga ja näitab üles valmidust see võlg kinni maksta, tähendab see, et Oneesimos oli oma isanda juurest Kolossast suurema rahasummaga plehku pannud. Igal juhul kohtus Oneesimos Paulusega (võib-olla läks ise tema juurest abi otsima, olles oma kristliku isanda juures Paulusest kuulnud) ning selle tulemusena sai temast usklik ja kahe mehe vahel arenes sügav sõprus. Oneesimosest sai Paulusele asendamatu kaaslane, kes teda vangla päevil aitas. See oli seda enam tänuväärne, et tihtipeale jätsid Pauluse sõbrad ta vangi sattudes maha, põhjustades talle palju südamevalu ja ka praktilisi muresid. Ja nüüd on siin järsku mees, kelle peale võib Paulus kindel olla. Ja ometi tiksub Pauluse kuklas kogu aeg teadmine, et Oneesimose viibimine tema juures on ebaseaduslik ja ebaeetiline. Mida ta peaks selles olukorras tegema? Kas Oneesimose tugi ja kasulikkus kaaluvad üles selle tõsiasja, et ta kuulub tegelikult teisele omanikule? Kas Paulus ei võiks teda oma mõttes vabaks meheks kuulutada, visates ebakristlikud ja barbaarsed sotsiaalsed normid (orjuse!) kõrge kaarega aknast välja? Kas Paulus ei võiks oma sõbrale kirjutada ja apostli autoriteeti kasutades Oneesimost endale kaaslaseks paluda/nõuda? Mida teha? Just sellises olukorras näeme Pauluse otsust käituda õigesti hoolimata sellest, et see raskendab tema enda olukorda ja vähendab heaolu, mis vangla kontekstis ei saanud niikuinii eriti kvaliteetne olla. Ta veenab oma uut sõpra tagasi koju pöörduma ning saadab oma vanale sõbrale vabandus- ja palvepostkaardi. Ta ei esitle ennast kui apostlit, vaid kui lihtsat vangi; ta ei kirjuta autoriteetselt positsioonilt oma „jüngrile“, vaid hoopis võrdselt positsioonilt oma armsale kaastöölisele (salm 1); ta ei nõua midagi, ta palub (salmid 8, 9). Miks Paulus kirja alguses Fileemoni juures kogunevat kogudust mainib, on ebaselge. Tavaliselt loeti Pauluse kirjad avalikult kogudustes ette, kuid selle kirja avaliku lugemise kohta on J. B. Lightfoot kenasti öelnud: „Apostli taktitunne ja delikaatsus, millega ta Oneesimose eest palub, saaks kirja avalikustamise nõudega hoobilt ära nullitud.“ Tundub, et Paulus ei püüa kasutada mitte ühtegi survestamise vahendit, et oma sõpra õigesti käituma panna, ainus argument, mis tal on, on see, et Fileemoni andestav meelsus tooks tema südamele rõõmu ja hingamist (salm 20). 

Ja ma mõtlen – ilma selle intiimse sissevaateta Pauluse argipäeva oleks Uus Testament tõepoolest vaesem. Ilma selle kirjata ei näeks me üldse nii selgelt Pauluse sügavat inimlikkust ja samas tema pühendumist teha seda, mis on õige, hoolimata sellest, et see võib muuta tema enda elu raskemaks. Samamoodi nagu on aeg vägevateks apostellikeks manitsuskirjadeks, samamoodi on aeg ka vaikseteks isiklikeks palveteks. Samamoodi nagu on koht tõsisele teoloogiale, samamoodi on koht ka selle ellurakendamisele oma argipäevas.