Artikkel sarjast Uue testamendi kaanon
Kujutame ette apostel Johannest, kes ligineb oma 90. sünnipäevale. Keiser Domitianuse tagakiusamise tangide haare, mis on aastaid kristlasi rängalt pitsitanud, hakkab lõdvenema ja nagu Stalini surma järel, lastakse nüüdki „poliitiliselt ohtlikku elementi“ pagendusest koju. Kristlased, kes Domitianuse ajal olid kuulutatud keiserliku impeeriumi rängimaks vaenlaseks, saavad veidi vabamalt hingata. Ka Patmose saarele küüditatud Johannes on oma oma aja „ära istunud“ ja tal lubatakse tagasi omade juurde pöörduda. Ja Johannes ei tule Patmoselt koju tühjade kätega – tal on kaasas kirjad Jeesuselt eneselt ümbruskonna seitsmele kogudusele ning vägevad prohvetlikud pildid maailma ajaloo lõpupeatükkidest. Küllap külastab vana Johannes jõudumööda neid kogudusi, ja nähes enda ümber kõiki neid värskeid ja innukaid või ka kannatavaid ning väsivaid kristlasi, mõistab Johannes ühtäkki, et tema ongi nende inimeste viimseks elavaks sidemeks aastakümneid tagasi elanud Jeesusega. Viimane elus apostel. Viimane jünger, kelle jalgu Jeesus ülemises toas pesi ja oma ülekuuega kuivatas. Viimane sellest segaduses salkkonnast, kes nägi Jeesust Õlimäel taevasse minevat. Last man standing. Ja võib-olla just siit leiame impulsi viimase Piibli raamatu – Johannese evangeeliumi – kirjapanekuks (Johannese evangeelium on ajalises mõttes kõige hiljem kirja pandud Uue Testamendi raamat). Johannese evangeelium on ennekõike elu lõpule läheneva apostli viimane pilguheit tahapoole ja tema südamest tõusev soov kinnitada oma nooremaid kaasteelisi teel taevasesse Jeruusalemma (mille alusmüürile on graveeritud tema enda nimi – seda pilti Johannes ei unusta!).
Samas ei ole Johannese evangeelium lihtsalt ühe vana mehe minevikuheietus. Tegemist on väga hoolikalt struktureeritud ja meisterlikult kirja pandud kirjandusteosega. Kui me võrdleme seda teost kolme sünoptilise evangeeliumiga, näeme, et Johannes ei kasuta sama ajajoont – sündmused leiavad aset teistsuguses järjekorras ning ta ei korda kõiki neid võtmetähtsusega lugusid, mille varasemad evangeeliumikirjutajad on juba üles tähendanud. Näiteks jätab Johannes mainimata Jeesuse ristimise ning asetab templi puhastamise loo Jeesuse teenistuse algusesse (sünoptilistel evangelistidel on see lugu Jeesuse elu lõpus) – ja sellised pisiasjad ei valmista Johannesele mingit muret. Pigem maitseb tema evangeelium sümbolistlikult ja selle struktuur on hoolega voolitud, et see täidaks eesmärki, mida Johannes näeb oma kirjatööl olevat.
Milline on Johannese evangeeliumi ülesehitus? Kõige üldisemalt võttes võib raamatu kaheks jagada: sündmused, mis on seotud Jeesuse eluga, ja sündmused, mis on seotud Tema surma ning ülestõusmisega (Jeesuse kannatuse lugu võtab enda alla peagu poole kogu evangeeliumist). Aga veel enne, kui Johannes Jeesuse elule keskendub, vormib ta oma evangeeliumi sissejuhatuse ehk proloogi. Kui kasutada võrdlust muusikamaailmast, on selle raamatu proloog nagu sümfoonia algustaktid, kus orkester kõlab täisvõimsusel ja kuulda on kõiki teose peamisi motiive, mis hiljem erinevates osades ükshaaval ja variatsioonidega kordamisele tulevad. Johannese evangeeliumi alguses on nendeks peateemadeks Jeesuse igavikuline eksistents ja Tema lihakssaamine Jumala igavese Sõnana, kes näitab inimestele Isa olemust ja palet. Need on teemad, mille juurde evangeelium hiljem ikka ja jälle tagasi tuleb, avades neid erinevate külgede alt. Küllap on need kõige olulisemad õpetused, mida Johannes saab oma lugejatele jätta. Esimese sajandi lõpukümnendite ajaks on juba pead tõstnud mitmed valeõpetused, millest suur osa käib just Jeesuse olemuse pihta. Johannes teab, et tema sõnal on suur kaal, ja nii kasutab ta oma viimase kirjutise lehekülgi selleks, et teise põlvkonna kristlasi õigel rajal hoida.
Evangeeliumi sissejuhatusele järgneb esimene peateema, „variatsioonide“ tsükkel Jeesuse elust ning tegudest. See tsükkel on üles ehitatud kahe „seitsme“ ümber: nimelt leiame Johannese evangeeliumist seitse imetegu ja seitse „Mina olen“ lauset, millega Jeesus end kirjeldab. Autor on need seitse imetegu hoolikalt valinud. Need ei ole kirja pandud vaid nende uudisväärtuse pärast, Johannest huvitab nende tegude sügavam tähendus ja ta selgitab neid erinevate refleksioonide ning jutustuste abil, osalt neid ka „Mina olen“ kuulutusega sidudes.
Esimeseks Jeesuse imeteoks on Kaana pulmas toimunu, kus Jeesus muutis vee imemaitsvaks pulmajoogiks (Jh 2:1–12). See ime illustreerib Jeesuse muutvat väge ja võimet luua. Sellele järgneb kuninga ametniku poja tervistamine distantsilt ja sõna abil (Jh 4:46–54), mis kriipsutab alla Jeesuse eluandvate sõnade väge. Üldse puudutab Jeesus Johannese evangeeliumis väga vähe, palju vähem kui teiste evangeeliumite tervistamiste juures – selles võime näha Johannese kinnitust teise põlvkonna kristlastele, et kuigi Jeesus ei ole enam nende keskel füüsilisel kujul, on Tema sõnade loov ning tervendav vägi sama võimas kui Tema puudutuski. Jeesus suudab teha distantsilt täpselt sedasama, mida Ta suutis oma kohalolus. See on Johannese evangeeliumi lugenud kristlaste kogemuseks kõigil ajastutel.
Kolmandaks imeteoks on jällegi tervendamine, sedakorda halvatu tervendamine tiigi ääres (Jh 5:1–18). Nii see lugu kui ka eelnevas peatükis leiduv lugu keerleb vee temaatika ümber. Kui Samaaria naisele pakkus Jeesus elavat vett, mis pidi ta vabastama janust maise armastuse järele, mida naine oli terve oma elu igatsenud ja erinevate partnerite juurest leida lootnud, siis siin asendab Jeesuse tervendav sõna seda vett, mis ei suutnud haigele füüsilist tervist ning leevendust pakkuda. Johannes tuletab meile meelde, et Jeesus ainsana on see, kellest voolab välja eluvesi, mis kõik hingejanud kustutab. Seejärel 6. peatükist leiame kaks kummalist imet – rahva toitmise (Jh 6:1–15) ja veel kõndimise ime (Jh 6:16–21). Neid võib näha kui kaja Iisraeli rahva Egiptuse kogemusest, viidates taevasele leivale ehk mannale ning Kõrkjamere läbimisele kuiva jalaga. Aga leiva motiiv, nagu veegi oma, kordub evangeeliumis veel – kõigepealt diskursuses Jeesusest kui eluleivast ning hiljem ka leivamurdmises Jeesuse surmale eelnenud ööl. „Mina olen eluleib,“ kuulutab Jeesus selle sündmustekogumiku keskel (Jh 6:35). Veidikese aja pärast näeme Jeesust juudi usujuhtidega vaidlemas, selle kulminatsiooniks on kuues imetegu ehk pimedana sündinud mehe tervistamine (Jh 9:1–41). Siin võime sümboolselt näha valguse võitu pimeduse üle, Jeesust ennast näeme siin tõelise valguse rollis. „Mina olen maailma valgus“ ongi sõnad, millega see teemaplokk algab (Jh 8:12). Sellele tervendamisele järgneb veel terveks saanud noore mehe ja variseride vastasseis, mis lõpeb tõdemusega viimaste vaimuliku pimeduse kohta. Vaid Jeesus on see, kes saab nii füüsiliselt kui ka vaimulikult inimeste silmi avada, tuletab Johannes meile meelde. Ning viimaseks imeteoks on suurim kõigist võimalikest imetegudest – Laatsaruse ülesäratamine surnuist. Jeesus on siin ülestõusmine ja elu (Jh 11:25), kes annab kunagi kõigile uskuvatele inimestele uue elu kingi. See, mida me näeme selles loos ühekordse imena, toimub kunagi Jeesuse taastulekul globaalsena. Lisaks neile imetegudega seotud „Mina olen“ sõnadele kordab Jeesus veel: „Mina olen lammaste uks“ (Jh 10:7), „Mina olen hea karjane“ (Jh 10:11), „Mina olen tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6), „Mina olen viinapuu“ (Jh 15:5) ja lihtsalt „Mina olen“ (Jh 13:19). Need kõik viitasid juutide jaoks Vana Testamendi Jumalale, kes oli end Moosesele tutvustanud kui „Mina olen“ (2Ms 3:14). Lisaks olid need kõik elemendid, mis seostusid ühel või teisel moel templiga. Jeesuse kompromissitu ja radikaalne lause „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6) olid sõnad, millega Jeesus võttis endale templi funktsioonid (sest siiani oli ainus tee Isa juurde käinud templi ohvriteenistuse kaudu). Johannese lugejatele kostusid need sõnad muidugi teisiti kui Jeesuse kuulajatele, sest Johannese ajaks oli maine tempel ammugi hävinud. Aga kinnitust, et Jeesus on ainsaks teeks ja ainsaks vahelüliks maa ning taeva vahel oli neilegi tarvis. Kõigest sellest näeme, kuidas Johannes esitab Jeesust nii, et iga jutustus on üheks tükiks pusles, mis esitab Teda Jumalana, kes „elas meie keskel, ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde“ (Jh 1:14).
Kui seitsme imeteo ja pikkade poolpoeetiliste kõnede aeg saab läbi, on Jeesuse „tund“ kätte jõudnud. Johannese evangeelium on kui progresseeruv ilmutus Jumalast, mille kulminatsiooniks on kannatusnädal. Arm ja tõde, mis Jeesuses on, avalduvad kõige selgemalt ja säravamalt just Jeesuse elu viimastes päevades. Ja mingil kummalisel kombel saab nende sündmuste kaudu kõige selgemini avalikuks ka Jumala au. „Austa oma Poega“ on Jeesuse palve enne oma kinnivõtmist (Jh 17:1). Ja Jumal vastab sellele palvele, kuigi meie arusaamine sellest, milline näeb välja Jumala au avaldumine, on tavaliselt risti vastupidine võrreldes sellega, mis Jeesuse elu lõputundidel juhtus. Aga Johannes ütleb: see pilt, mida te mu evangeeliumi teises pooles näete, on kõige selgem pilt Jumala olemusest. Ja nii on Johannese enese teosedki tasakaalus: Ilmutusraamatus näeme Jeesust universumi õigusjärgse valitsejana, evangeeliumis aga inimliku, kannatava ja ometi austatud Jumalana. Johannese evangeelium on ood lihaks saanud Jumalale.
Kui ma mõtlen Johannesele kui Jeesuse elu viimasele tunnistajale, siis tahaks loomulikult olla tema asemel (või vähemalt tema kõrval) ja suhelda Jeesusega silmast silma. Kuid Johannese evangeelium kinnitab mulle, et ma ei ole millestki olulisest ilma jäänud selle pärast, et elan juhtumisi Jeesusest 2000 aastat hiljem. Jeesus, seesama Jumal, kes parandas ja abistas ja julgustas inimesena maa peal käies, on endiselt olemas ja sama vägev. Ja minugi elu võib olla elatud selle erakordse Jumala ilmutuse valguses, mis meil Jeesuse näol olemas on.
