Pauluse kiri Efesose kogudusele

Efesose kogudus paistab teiste Uue Testamendi aegsete koguduste hulgast silma omapärase tõsiasjaga – see on kogudus, millest või millele on kirjutanud lausa kolm erinevat Uue Testamendi autorit. Kõige pikemaks ja sisutihedamaks neist on loomulikult Pauluse kiri selle koguduse liikmetele. Hiljem kirjeldab Luukas Apostlite tegude raamatus Pauluse jõupingutusi Efesoses ja selle koguduse sünnilugu (Ap 19). Ta ei pea paljuks isegi üles tähendada jutlus, mida Paulus Efesose koguduse juhtidega viimast korda kohtudes pidas (Ap 20). Ning lõpuks, paar aastakümmet hiljem, saadab Jeesus ise oma vana sõbra Johannese kaudu Efesose kogudusele hoiatus- ja julgustussõnumi (Ilm 2:1–7). Kõik kolm autorit annavad meile selle linna ja koguduse kohta olulist, kallihinnalist teavet.

Milline paik see siis oli, mis oli ära teeninud nii olulise koha ja kohtlemise  varakristliku koguduse perioodil? Efesos oli esimesel sajandil suur ja tähtis linn – see paiknes Väike-Aasia rannikul oluliste Rooma teede ristumiskohas. Tänu vilkale kaubavahetusele ja strateegilisele paiknemisele Aasia ning Euroopa piiril oli Efesos koduks umbes 350 000 inimesele ehk teisisõnu oli see tolle aja mastaape arvestades tõeline metropol. See oli paik, kus idamaised luksuskaubad ja meele­lisus kohtusid Kreeka progressiivse kultuuri ja Rooma riigivalitsemise tõhususega. See oli linn, kus Rooma valitsusametnikud ja juudi kaup­mehed vennastusid idamaiste palveränduritega, kes tulid imetlema üht seitsmest antiiksest maailmaimest – jumalanna Artemise templit. See oli tempel, mis tõmbas ligi usklikke ligidalt ja kaugelt ning mille templiprostituutide kuulsus oli tuntud kogu maal. Ja ometi kogu selle virvarri keskel, mis meenutab meile tänapäevaseid suurlinnu, kus kultuurid segunevad kui sulatusahjus, oli see ka oluline pidepunkt kristliku koguduse jaoks. Efesos oli Pauluse kolmanda misjonireisi kodubaasiks. Ta jäi sellesse suurlinna umbes kolmeks aastaks ja asutas seal selle aja jooksul suure ja väga elujõulise koguduse. Tema kaastöölised ja äsja pöördunud kristlased läksid Efesosest välja ümberkaudsetesse piirkondadesse misjonitööd tegema. Nende misjonitöö pingutuste tulemusel rajati kogudused näites Smürnasse, Pergamoni, Sardesesse, Tüatiirasse, Laodikeasse ja Kolossasse. Varane kristlik pärimus annab Efesosele veelgi rohkem kaalu, kui võiks Luuka üleskirjutuste põhjal aimata. Efesos oli tõenäoliselt pikalt ka apostel Johannese elu- ja tööpaigaks (mõelgem, mis tunne võis olla koguduseliikmetel, kelle kogudust juhtisid selle algusaastail nii Paulus kui ka Johannes!). Lisaks sellele pajatab kristlik pärimus sellest, et Timoteos suri märtrina justnimelt Efesoses, pärast seda kui ta oli keeldunud osalemast Artemise kultuses ja teenimises.

Ei ole kahtlustki, et Paulus ja Johannes tegid selle koguduse juures suurepärast tööd. Üks neist oli paganate apostel, kelle südames põles igatsus jagada evangeeliumi mittejuutidega. Teine oli üks Jeesuse lähemaid sõpru, kes kuulutas igas koguduses, kuhu ta läks, armastuse sõnumit, nii et teda hakati lõpuks armastuse apostliks hüüdma. Ja armastuse teema on üks neist teemadest, mis Efesose koguduse loos ikka ja jälle esile tuleb. Teiseks läbivaks teemaks on ümbritsevale kultuurile ja valeõpetustele vastu panemine. Pinge nende kahe vahel – kuidas hoida elus armastust ja kuidas seista vastu valeõpetustele – on igikestev dilemma, kus ei ole lihtne keskteed leida. Efesose kogudus alustas olukorrast, mille kohta Paulus lausus: „Kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu, ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades.“ (Ef 1:15–16) Efesose koguduse armastus oli selline, et kuuldused sellest ulatusid ka eemal olevate inimeste kõrvu. See pidi tõepoolest olema üks lähedaste suhetega ja hooliv kogudus! Samas muretses Paulus koguduse õpetusliku puhtuse pärast, öeldes Efesose koguduse vanematele: „Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngrid eneste järele.“ (Ap 20:29–30) Paulus mõtleb hingevärinaga tulevikule, teades, et õpetuslikud tormid ja valedoktriinid ei jäta seda kogudust rappimata. Ja tõepoolest, keskteed ei suutnud seegi kogudus leida. Kuid kogudus ei langenud valeõpetuste küüsi, nagu Paulus oli kartnud. Küllap jäi see Pauluse hoiatus koguduse juhtidele väga selgelt meelde. Mõnikümmend aastat hiljem, kui Johannes Efesose usklikele Jeesuse pakilise sõnumi saadab, ei ole koguduse mure mitte seotud valeõpetuste sallimisega. Vastupidi, Jeesus ütleb Efesose koguduse kohta tunnustavalt: „Ma tean su tegusid ja vaeva­nägemist ja kannatlikkust ning et sa ei või sallida kurjasid, ning et sa oled läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud.“ (Ilm 2:2) Selle koguduse usklikud olid end hoolega ümbritsevate mõjutuste eest kaitsnud, nad olid kinni hoidnud evangeeliumist ja selle puhtusest, nad olid teinud kõik endast oleneva, et maailmalik lodevus ja kiusatused ei rööviks neilt nende usku ega määriks õpetust. Aga mis oli selle tänuväärse pingutuse juures valesti läinud? Jeesus ütleb neile: „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilm 2:4) Selle kõige juures oli nende armastus jahtunud. Nii et nad pidid taas oma koguduse kolikambrist üles otsima Pauluse tolmunud kirja, sellelt tolmu pealt pühkima ja taas enda ette seadma need imeilusad sõnad, millega Paulus oli neid kunagi kinnitanud: „Et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.“ (Ef 3:17–19) 

See on mõttekoht ka meile. Kuidas balansseerime meie õpetusliku puhtuse ja siira armastuse vahel kõigi inimeste vastu koguduse sees ja selle ukse taga? Olen näinud oma lühikese elu jooksul kogudusi ja koguduseliikmeid, kes on skaala ühes või teises otsas, aga õnneks piisavalt palju ka neid, kes suudavad nende kahe äärmuse vahel tasakaalu hoida – kes hoiavad oma kanna Piibli õpetuste osas maas, ent kes suudavad ümberolijaisse suhtuda ometi leebelt ja armulikult. Iga kogudus ja iga siiras kristlane alates Efesose koguduse päevilt elab selles pingeväljas. Andku Jumal meile armu ja tarkust mõista, kus see tasakaalupunkt asub, et me võiksime maailmale anda õiget tunnistust Kristusest ja Tema evangeeliumist!

Efesose kirja neli osa

Vaatleme nüüd ülevaatlikult Pauluse kirja Efesose kogudusele. Selle kirja võiks struktuuri põhjal jagada nelja temaatilisse ossa:

1. Uus elu (1:3–2:10)
2. Uus kogukond (2:11–3:21) 
3. Uued standardid (4:1–5:21)
4. Uued suhted (5:21–6:24)

On oluline meeles pidada, et Paulus kirjutab ennekõike pagankristlastest lugejas- ja kuulajaskonnale. Nii alustab ta tõelise ja vägeva evangeeliumikuulutusega, kirjeldades neid õnnistusi ja eesõiguseid, mis kogudusel Jumala armu ja pääste kaudu on. See osa kirjast on väga emotsionaalne (salmid 3–14 on kreeka keeles tegelikult üksainus lause, meenutades rohkem jutlust kui kirjalikku teksti), kirjeldades elu, mis on kardinaalselt erinev paganate varasemast elust ja kogemusest – see on elu Jumala armuime ja armastuse sees. Kuid see elu ei ole vaid inimeste isiklik privileeg või kutsumus, see on tegelikult mõeldud olema kogukondlik elu. Nii laiendab Paulus selle ülirohke elu pagankristlaste kogudusele, kinnitades neile, et kõik vaheseinad, mis on kunagi nende ja iisraellaste vahel olnud, on nüüd tänu Jeesuse ristisurmale maha kistud. Ta julgustab pagankristlasi ja kinnitab nende rolli Jumala rahva seas. 

Keeleliselt on huvitav märkida, et esimeses kolmes peatükis kasutab Paulus kindlat kõneviisi – ta räägib asjadest, mis on juba toimunud ja mis on kindlad. Aga kui ta on loonud teoloogilise aluse Jumala lapseks ning koguduseliikmeks olemise kohta, siis muudab ta järsult teemat ning ka kõneviisi. Kristlaste suhete ja elustandardite juures saab valdavaks käskiv kõneviis. Nüüd pöördub Paulus praktilise elu valdkondade ja nõuannete juurde, tuletades inimestele meelde, mida tõeliselt tähendab olla uus loodu: „Olge alandlikud, tasase meelega ja kannatlikud, sallige üksteist armastuses; teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus; jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega; ärge andke maad kuradile; kes seni varastas, ärgu varastagu enam; ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu; olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele; ärge joovastuge veinist, vaid saage täis Vaimu…“ jne jne. Ja need nõuanded ei puuduta ainult koguduse ühist elu, vaid ka pereelu ja isiklikku moraali. 

Uus elu Kristuses jõuab iga viimase kui eluvaldkonnani. Aga siinjuures tasub silmas pidada teemade järjekorda ja seda, kuidas Paulus oma seisukohti üles ehitab. Kristlased peavad olema alandlikud, tasase meelega jne, sellepärast et Jumal on nad päästnud. Esimesed peatükid tulevad enne, teadmine Kristuse teenetest ja Jumala õnnistustest eelnevad praktilistele elukorralduslikele käskudele-keeldudele. Ehk teisisõnu – ei ole mingit mõtet muuta inimeste käitumist, rääkida neile sellest, mis on lubatud või mis keelatud, kui nad ei tunne Kristust ega ole tunnetanud Tema pääste kõrgust ja laiust ja sügavust. Kõigepealt tuleb inimestele tutvustada Jumala päästeplaani ja evangeeliumi rõõmusõnumit, alles siis võib loota, et nende elus ilmnevad tõelised ja kestvad muutused. Paulus teab seda. Teeme hästi, kui meiegi seda meeles peame.