„Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi! Ta toob esile su õiguse nagu valguse ja su õigluse nagu lõuna selguse. Ole vait Issanda ees ja oota teda; ära ärritu sellest, kelle tee õnnestub, ega mehest, kes teeb kavalusi! Hoidu meelepahast ja hülga viha, ära ärritu; sellest tuleb vaid paha! Sest kurjad hävitatakse; aga kes Issandat ootavad, need pärivad maa.” (Psalm 37:5–9)
Sellest tekstist kumab rahu, siin on rahulik usaldus Jumala vastu. Keskset sõnumit näen salmis 7: „Ole vait Issanda ees ja oota teda.” Kui lapsevanem ütleb lapsele: „Ole vait!” või „Ole tasa!” või lihtsalt „Oota!”, siis oodatakse lapselt kannatlikkust, suuremat tähelepanelikkust, kuulamist ja ka kuuletumist. Kuid mida tähendab olla vait Jumala ees ja oodata? Kas mitte sedasama – kannatlikkust, suuremat tähelepanelikkust, kuulamist ja kuuletumist? Vait olemine, kuulamine ja ootamine – need on tänapäeva elutempo juures erilise kaaluga sõnad ja mõisted.
Inimese tublidust hinnatakse ikka tema töökuse ja aktiivsuse põhjal. Sarnaseid hinnanguid anname ka kristlasele. Kristlase puhul peame silmas aktiivsust kogudusetöös, tahtlikkust abivajajaid toetada, minna välja evangeeliumitööle... Kuid kas saab olla aktiivne kristlane, kuulamata Jumala juhtimist ja tähele panemata Tema nõuandeid ja korraldusi? Milline suhe peab olema kuulamisel ja tegutsemisel?
Nopime mõned näited. Mõtleme usuisa Aabrahami elule. Jumal kutsus teda, Aabraham kuulas ja asus tegutsema, asudes teele vastavalt Jumala korraldusele. See on loogiline järjekord: Jumal ootab inimeselt esmalt kuulmist, seejärel kuulekust ning siis tegutsemist. Kui kuulame Jumala sõnumit, olgu see siis palvetades, lugedes või jutlust kuulates, ning seejärel sellele kuuletume, annab Jumal ka soovi ja energia töötamiseks. Selliselt tegutsedes kogeme erilisi Jumala õnnistusi.
Näite vastupidises järjekorras ehk tegutsemisest enne ja seejärel kuulamisest leiame, kui mõtleme Martin Lutheri elule. Johannes Hiiemets kirjeldab raamatus „Martin Luther”, kuidas Luther põlvitades ja palveid lugedes ronis trepiastmeist üles, et saavutada päästet. Kuuldes teiste inimeste palveid, kes samuti pääste ära teenimiseks treppidel roomasid, kuidas nende palvetesse segunesid ka vandesõnad, jäi Martin Luther mõttesse ja siis kõnetas teda Jumal Pühakirja kaudu. Luther kuulas, mõistis ning edaspidi sai tema tegutsemine hoopis uue suuna. Kuulamine ja tegutsemine õiges järjekorras annab positiivseid tulemusi. Ühendus Jumalaga annab ettevõtmistes õige sihi ja eesmärgi.
Inimesed on oma loomult erinevad, ühed tegutsevad ja on väga praktilised oma ettevõtmistes, teised kaaluvad, mõtlevad, uurivad, nad ongi pigem kuulajad. Oleme nagu Martad ja Maarjad, meil on igaühel oma lähenemisnurk, igal oma nõrgad ja tugevad küljed. Piiblist loeme Jk 1:22–25: „Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid. Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli. Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises.” Selle teksti põhjal võib väita, et kristlastena, olgu keegi rohkem tegudeinimene või kuulaja, tuleb meil praktiseerida mõlemat.
Riho Saard nimetab oma raamatus „Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani” Jeesuse apostleid „sõnumi kuulutamise praktikuteks”. Kuidas nad said praktikuteks? Enne kuulutamise perioodi eelnes apostlitel kuulamise ja õppimise periood Jeesuse juhendamisel.
Kuulamine ja tegutsemine käib kristlase puhul käsikäes, üks ei välista teist.
Kuulamise ja tegutsemise vahekorrast räägib Ellen G. White raamatus „Ajastute igatsus” lk 354. Ta kirjutab Marta vajadusest saavutada pühendunud meelsus ning jätta mured kaduvate asjade pärast. Kristus vajas Marta-sarnaseid hoolsaid ja tarmukaid töötegijaid, kuid nende tegutsejate agarus pidi rakenduse leidma vaimulikus töös. Esmalt peavad nad istuma koos Maarjaga Kristuse jalge ette ning saama pühitsetud hea töö jaoks.
Tänapäeva elutempo juures on vaikus ja kuulamine vaimulik harjumus, mis vääriks suuremat tähelepanu ja praktiseerimist. Kogu kultuur, milles elame, on täis sõnu ja hääli. Mõnikord need väsitavad. On inimesi, kes ei oska olla vaikuses. Nad panevad automaatselt raadio tööle, lülitavad sisse muusikakeskuse või teleri. Vahel on hirmutav jääda vaikuses üksi Jumalaga, tajuda elu igavikumõõdet. Sageli me väldime vaikust isegi kaasinimesega. Vaikus muudab meid elusamaks ja tähelepanelikumaks, aga ka tundlikumaks ja haavatavamaks. Me igatseme vaikust ja ometi kardame seda.
Kes aga võtab oma vaimulikku teekonda tõsiselt, loob vaikusele ruumi oma elus ega kiirusta seda kohe sõnadega täitma. Vaikuse võib täita hoopis igatsusega, järelemõtlemisega, sõnadeta palvega. Vaikuse võib täita kaasinimese kuulamisega, isegi kui ta ei räägi. Vaikimise praktika võib seisneda iganädalastes jalutuskäikudes Jumala loodusesse või varasel hommikutunnil tõustes Jumala austamises uue päeva eest.
Tõepoolest, tublid inimesed ja ka tublid kristlased on need, kes on aktiivsed ja abivalmis ning rõõmuga teevad neile usaldatud tööd. Kuid õige sihi ja eesmärgi tegutsemiseks saab iga kristlane siis, kui ta on kuulanud Jumala kutset ja juhtimist. Inimesed on erinevad, ühed on rohkem kuulajad ja teised pigem tegutsejad, kuid kristlase olemuses peab olema ühendatud nii kuulamine kui tegutsemine. Kuulates ja tähele pannes Jumala häält oma elus, muutub meie tegevus eesmärgikindlaks ning selle tulemusel saame Jumala õnnistuste osaliseks nii meie ise kui ka meid ümbritsevad inimesed.
Kui võtad aega olla vait Jumala ees, oodata ja kuulata, siis muutuvad reaalseteks ka teised nõuanded ja tõotused, mis on kirjas algtekstis. Olles vait Jumala ees, saab väga selgeks teadmine, kellele tasub loota, samuti kaob ärritus ja meelepaha. Ja need, kes on vait Jumala ees, „tunnevad rõõmu suurest rahust.” (Ps 37:11)
