Argentiina ja Tšiili piiril Andides on seisnud Jeesuse kuju aastast 1904. Jeesuse kuju püstitati sinna, et kinnitada kahe rahva tõotust teineteisele, et nende rahu kestab kuni Jeesuse tulekuni, millal ka see viimane (annid) takistus nende vahel purustatakse. Kuid ei läinud kaua aega mööda, kui Tšiili elanikud hakkasid protestima, et neid on vähetähtsustatud, sest kuju seisis seljaga nende poole. Hetkel, kui pinged hakkasid juba ohtlikut pööret võtma, päästis olukorra üks Tšiili ajakirjanik, kes naljatlemisi ütles, et „kuju on näoga Argentiina poole, sest nemad vajavad rohkem valvamist kui Tšiili rahvas“.
See on hämmastav, kui konfliktialdis on inimene. Me leiame põhjuse või vabanduse tüliks peaaegu kõigest. Me näeme konflikte igal pool. Avame sotsiaalmeedia, ajalehe, kuuleme karjumist seina tagant, oleme ise kellegi peale pahased. Me näeme konflikte rahvaste vahel. Me näeme konflikte eestlaste ja venelaste vahel, me näeme konflikte enda linnades, me näeme konflikte ka koguduses.
Olles Jumala lapsed, kutsutud kuulutama sellele maailma, peaksime meie teadma, kuidas tülisid vältida. Tülid ja konfliktid ehitavad meie vahele kõrgeid seinu, ja neid seinu ehitatakse kolmest küljest. Kahe tülitseja poolt ja ka hingevaenlase poolt, kes pakub meile mörti, millega see müür üleval püsiks. Jumal seevastu aga tahab maha tõmmata sellised arusaamad ja müürid ja muud vaheseinad.
Jaakobuse 4. peatükk räägib meile, mis põhjustab tülisid ja annab ka n-ö ravi selle vastu. Jaakobuse 4:1-3 ütleb: „Kust tulevad siis sõdimised ja kust tülid teie keskel? Eks nad tule sealt, teie ihuliikmetes sõdivatest lõbuhimudest? Te himustate, ja teil ei ole; te taplete ja tapate, ja ei suuda midagi saavutada; te tülitsete ja sõdite. Teil ei ole, sest te ei palu. Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.“
Jaakobus esitab küsimuse, kuid ta ei anna aega vastata sellele. Ta tegelikult ei anna aega inimestele, kuulajaskonnale leida vabandusi, põhjendusi enda käitumisele. Ta teab, et meie loomus on hakata end vabandama. Seepärast asub ta kohe asja kallale. Tema sõnul on tülide põhjus „meie ihuliikmetes sõdivates lõbuhimudes“. Me teame isegi, et on kerge leida põhjusi teistes, meile on see sisse kodeeritud koos patuga, mille saime kaasa Eedeni aia esimesest patust, kui Aadam süüdistas enda naist, ja Eeva süüdistas madu. Me süüdistame kedagi teist. Aga Jaakobus ütleb, et see on meie enda sees. Kuigi oleme me vastu võtnud Jeesuse ja Tema tervendava väe, ei tohiks me hetkekski arvata, et me oleme täiuslikud. Meie vana „mina“ jääb meiega seni, kuni Jeesus meid kaasa viib. See vana „mina“ on tume ja isekas, inetu ja kole, ja süüdistab teisi. Me peame oleme iseenda suhtes väga ausad ning märkama, et kui süüdistame teisi, siis kes neid süüdistab, kas uus kristlane või vana „mina“.
Te himustate, ja teil ei ole; te taplete ja tapate, ja ei suuda midagi saavutada; te tülitsete ja sõdite.
Jaakobus kirjeldab meile õnnetuid inimesi, kes tahavad midagi, kuid ei saa seda, ja see teeb meid õnnetuks. Me muutume tormakateks, rahulolematuteks, kelle tähelepanu on suunatud naudingutele, saamisele, mille tulemus on tülid, sõjad, kõrged müürid.
Nendes neljas salmis kumab minu jaoks läbi kaks sõna: himustamine ja abielurikkumine. Need sõnad on tõsised teemad, ja ka meie peame nende sõnadega minema peegli ja Jumala ette.
Aga mida üldse tähendab see sõna „himustamine“? Seda sõna kasutatakse üsna tihti negatiivses tähenduses, viidates seksuaalsele ihale. Näiteks Mt 5:28 hoiatab Jeesus: „Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.„ Aga samas kasutatakse seda sõna ka positiivses tähenduses. Iha, soov või tahtmine teha midagi Jumala jaoks. Näiteks Lk 22:15 ütleb Jeesus: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist" Need sõnad on originaalkeeles samad. Me ei saa seda järelikult kasutada ainult negatiivses tähenduses, vaid mõtlema sellele, et Jumala jaoks millegi tegemine võib olla midagi, mida saab samamoodi ihaldada, tahta ja soovida. Me igatseme, ihaldame paljusid asju, mõned on nendest head, mõned halvad. Probleem on hoopis ahnuses. Ahnus on see, mis meid juhib tegema asju, mis pole head. Ahnus on see, mis meid sunnib tülitsema, kaklema, mõnel puhul isegi tapma. Ahnus on see, mis viis ka saatana Jumalast kaugemale. Ta soovis midagi enamat, mis ei olnud Tema osa tahta. Kui me laseme ahnusel enda sees kasvada, kui me soovime asju, mida meil pole vaja, ja laseme sel end juhtida, oleme Jumalast kaugenemas, ja peaksime kiiresti korrektuure oma elus tegema.
Teine sõna on „abielurikkumine“. Meie esmane sõna on see sõna endast kaugemale lükata. Meile ei meeldi see sõna. See meenutab meile purunenud peresidemeid, seksuaalseid kõrvalehüppeid, truudusetust – ja mina ometi ei ole ju selline. Kuid eespool mainitud naudingute otsimine, ahnus, jumalakartmatus võib meidki viia abielurikkumiseni siin maises elus. Kuid sügavam tase, millest Jaakobus siin tekstis räägib, on truudusetus Jumalale. Vanas Testamendis on läbiv teema, et Jumal on abikaasa ja kogudus on Tema pruut. Ka Uues Testamendis on kujund Jeesusest kui peigmehest ja kogudusest kui pruudist. See tähendab, et niikaua kuni oleme armusuhtes maailmaga, oleme truudusetud enda taevasele Jumalale. Jumal on püha vihaga, Tema on kiivas. Tema ei jaga meid maailmaga. Jumal reageerib, kui meie oleme truudusetud. Jumal ei soovi, et oleksime Temast eemal, ja eemal meie energiaallikast, elustavast veest ja leivast.
Kui me oleme mõistnud, mis on konflikti allikaks, siis saame vastu võtta ka ravimi. Ehk siis konflikt pärineb meie ihadest, mis meie sees võitlevad (ja on kaasa tulnud meie patuse loomusega). Meil on seetõttu kalduvus isekusele, ahnusele ja truudusetusele nii maises kui vaimulikus elus. See loob metsiku konflikti väljundi inimeste vahel aga ka inimese ja Jumala vahel.
Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest. Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud! Tundke oma viletsust, leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja rõõm kurbuseks! Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid! Ärge halvustage üksteist, vennad! Kui keegi halvustab või arvustab oma venda, siis ta halvustab ja arvustab Seadust. Kui sa aga Seadust arvustad, siis sa ei ole Seaduse täitja, vaid kohtunik. Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja? Jk 4:7-12
Ei ole lihtne tunnistada endale, et mina olen milleski süüdi. Aga kui lõpuks siiski seda suudetakse teha, siis veel raskem on end parandada. See tähendab, päriselt ka hakata probleemiga tegelema. Meil on selle jaoks igasuguseid erinevaid spetsialiste, kes aitavad meil erinevatest probleemidest, käitumismustritest ja muudest eluhalvavatest muredest üle saada. Aga eelpool olevas tekstis on ka Jaakobus välja toonud mõned sammud, mida me peaksime silmas pidama oma vaimulikus elus.
Esimene üleskutse siin on alistuda. Alistuda Jumalale. Sõna „alistuma“ on siinkohal militaarse alatooniga, mis väljendab nõuetekohast järjestust, ühe isiku järjestust teise suhtes, ehk alluma. Vaimulikus mõttes tähendab see lisaks, et me paneme ennast Jumala või Tema tahtele alluma. Kui me laseme Jumalal enda elu juhtida, siis me juhindume Tema korraldustest ja käskudest, ja ei kaldu maistesse ihadesse. See ei tähenda, et vastuolulised soovid ja tahtmised kohe ära kaoks, vaid siis on meil jõudu nendega võidelda. Võidelda kuni neid enam pole.
Teiseks öeldakse, et me paneksime vastu saatanale. Seda ei saa teha, kui me oleme esimesest üleskutsest mööda vaadanud. Me saame saatanale vastu ainult siis, kui oleme end Jumalale allutanud. 1Jh 4:4 ütleb: „Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.“ Meil on olemas juba võit saatana üle. Meil pole vaja karta, sest läbi Jumala oleme võitnud. Aga see tähendab Jumalale allumist ja siiski arusaamist, et seni kuni Jeesus pole tulnud, üritab saatan meid eksitada. Me peame vastu panema saatanale ja tema eksitustele. Hea viis end varustada on lugeda Kiri efeslastele 6. Peatükki, kus on kirjeldatud vaimulikku sõjarüüd.
Kolmandaks kutsutakse Jumala ligiolusse. Meile on lubatud, et kui meie otsime Jumala ligiolu, siis Tema tuleb samuti meile ligidale. See on imeline tõotus, sest see kinnitab meile, et Jumal soovib koos meiega käia. Ta tahab olle meie ligidal. Jaakobus kirjeldab, kuidas me saame Jumala ligidale minna. Ta ütleb, et peame puhastama oma südamed ja elud – eemaldama reostuse, moraalituse ja jumalakartmatu suhtumise. Me peame väljendama oma patukahetsust. Me peame olema alandlikud. Jumal on karm uhkete vastu, aga alandlikele annab Ta armu ja rahu.
Viimaseks kutsub Jaakobus üles meid lõpetama teiste arvustamise. Kui meie seame end kohtuks ja kohtumõistjaks, oleme vaimulikult suures hädas, ja konflikt on vältimatu. Ainuke õiglane seaduseandja ja kohtunik on Jumal. Kui meie halvustame kedagi, siis me halvustame Seadust, ja kui me halvustame Seadust, siis me halvustame seaduseandjat, kuid ometi on meil palutud olla alandlikud ja alluda Jumalale. Oma õde või venda halvustades ei ole sa end Jumalale allutanud. Jaakobuse 2:8 on kirjas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Jaakobus ise nimetab seda „kuninglikuks käsuks“. See on ka seadus, oma ligimese ja Jumala armastamine.
Armastame Jumalat, armastame teisi, väldime konflikte ja Jumal tuleb meie ligi. Kui me võtame tõsiselt Jaakobuse kirjas olevaid üleskutseid, kuidas vältida konflikte, siis on meil olemas vastumürk sellele, mis hävitab meie suhteid üksteise ja Jumalaga. Need neli sammu olid: 1.Jumalale alistumine, 2. saatanale vastu seismine, 3. Jumala ligi tulemine, 4. Teiste halvustamise ja arvustamise lõpetamine. Need on sammud, mida me igaüks peaksime meeles pidama.
