„Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile. Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, ja kauples nendega ning sai teist viis. Nõndasamuti ka kaks talenti saanu sai teist kaks juurde. Aga kes oli saanud ühe, läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju ja nõudis neilt aru.” (Matteuse 25:15–19)
Selles tähendamissõnas on neli tegelast, kes jagavad midagi, mille nimeks on talent. Kreeka keeles on siin kasutatud sõna τάλαντον (talanton), mille esmaseks tähenduseks on ajalooliselt olnud teatav kaaluühik või kaalule pandav raskus, aga mis on aja jooksul hakanud tähistama ka sellele kaalule vastavat rahahulka. Erinevatel aegadel on talendi kaal või väärtus mõnevõrra kõikunud, kuid igatahes ei ole see olnud väike münt või väike kaal. Tegemist on olnud korraliku raskusega.
Selles tähendamissõnas jaotab isand või peremees sulaste vahel oma vara, mille suuruseks on kaheksa talenti. Ja ilmselgelt ei kasuta ta selleks matemaatika- või loogikareegleid. Sest kõige loogilisem oleks vara võimalikult võrdselt jagada ja anda sulastele 2, 2 ja 4 või 3, 3 ja 2 talenti. Aga piiblitekstis on kirjas, et igaühele anti tema suutlikkust mööda. Niisiis kõige võimekam või see, kes vääris kõige enam vastutust, saab kõige rohkem.
Kas olete kunagi tähele pannud, et see isand ei anna sulastele konkreetset korraldust oma vara paljundada? Ta tegelikult ei ütle neile mitte midagi! „... enne võõrsile minemist kutsus … andis …” (Matteuse 25:14). Aga täpselt on kirjas see, et sulane, kellele isand usaldab kaks kolmandikku oma varast ehk viis talenti, ilma et talle oleks antud täpset korraldust, läheb kaupleb nendega ja teenib teist viis talenti juurde. Sulane, kes saab kaks talenti, teeb ka samamoodi. Ilmselt tahtsid need mehed oma isandat rõõmustada või positiivselt üllatada. Aga kolmas sulane, kes sai ühe talendi, läheb ja kaevab selle maasse.
Mida need sulased peremehe käest said? See, kas oli kuld, hõbe, loomad, hooajaline saak või mingi muu vara, ei ole meie jaoks tähtis. Huvitav on aga, et kolmas sulane, kes sai ühe talendi, ei saanud ka korraldust seda vara paljundada – nii nagu ka kaks esimest sulast ei saanud seda korraldust. Ja oleks õiglane öelda, et ta ei kaotanud seda varandust, vaid ta lihtsalt peitis ja hoidis seda kindlas kohas. Kuid kui isand pika aja pärast tagasi jõuab, nimetab ta oma kolmandat sulast halvaks, laisaks ja kõlbmatuks ning käsib heita ta kaugele pimedusse (Matteuse 25:26-30). Võib tunduda, et sellel isandal on suuri probleeme loogika ja mõttekusega. Esiteks, ta jagab oma vara üsna imelikult ja ebavõrdselt. Teiseks, ta ei anna oma alluvatele konkreetseid korraldusi. Aga kui ta on tagasi jõudnud, hakkab ta neilt kohe nõudma rohkem, kui ta oli andnud. Aga mis oleks siis, kui üks nendest kahest sulasest, kes olid julgenud selle varaga kaubelda, oleks selle kaotanud? Siis poleks ju neil üldse midagi oma isandale tagasi anda. Kui me vaatame seda lugu värske pilguga, leiame, et siin on palju küsimusi, millele ei ole vastust kuskilt võtta.
Aga, kasutades loogikat, võime vastata ühele teisele küsimusele: miks see isand üldse oma vara jagama hakkas? Sest kui selle peremehe eesmärk oleks olnud säästa oma vara ilma mingisuguse riskita (ka üks kolmest või isegi kõik kolm sulast oleksid võinud selle varanduse ära kaotada), oleks peremees ise selle maasse kaevanud või endaga kaasa võtnud. Kuid ta jätab selle ikkagi oma sulaste kätte, sest ta ei soovi seda säästa ega kindlustada, vaid soovib seda suurendada. Ja see on loogiline.
Esimene nimetus, millega Jeesust Piiblis kutsutakse, on rabi või õpetaja. Õpetajana kasutas Jeesus inimestele arusaadavat keelt. Kõik tolle aja rabid kasutasid tähendamissõnu, mis oli tolle aja õpetuslik meetod. Need tähendamissõnad, mida Jeesus rääkis, ei olnud mõeldud publiku meelelahutuseks, vaid selleks, et midagi saaks nende elus muudetud. Tähendamissõnade kaudu näidatakse tavaliselt probleemi ja selle võimalikku lahendust. Tähendamissõna on sellist tüüpi lugu, kus on kahetasandiline mõte: pinnal olev tähendus ja selle all olev põhimõte. Jeesus rääkis tihtipeale tähendamissõnu, vastates inimeste küsimustele. Tähendamissõnades kasutatakse lihtsaid ja arusaadavaid lugusid. Ja kui me Piibli tähendamissõnu tänapäeval loeme, on meie ülesandeks leida nende algne tähendus ja tuua sealt välja moraal või põhimõte. Sest see piibellik põhimõte, mis on tähendamissõnadesse pandud, on universaalne ja kehtib igal ajal.
Oma kirjutistes kasutab Ellen White seda põhimõtet, et selgitada, kuidas me peaksime kasutama vaimulikke ande oma elus. Sest talent kui oskus või Vaimu and on Jumala õnnistus, mis on tegelikult suur ja kallis vara, mille Ta meile usaldab.
Aga Jumala poolt antud õnnistused ja annid ei piirdu vaid nendega, mis on antud isiklikuks kasutamiseks. Ka oma kogudustes saame kollektiivselt Issandalt talente, õnnistusi ja vara. Kasutades sedasama piibelikku põhimõtet ning rääkides kogudusele antud talentidest, julgen täna öelda, et koguduse õnnistuse võib jagada kolme peamisesse kategooriasse: inimesed, hooned ja finantsilised vahendid. Need on kolme kategooria ressursid, mida me kogudusena võime kutsuda talentideks. Ja minu meelest kõige tähtsam nendest on inimesed, sest Jumal teeb kõike inimeste jaoks ja inimeste abil.
Meil Eestis on tänapäeval 19 kogudust. Ja kui neid omavahel võrdleme, siis näeme, et talendid või vara ei ole ühtlaselt jaotatud. Aga me ei hakka ütlema, et Jumalal on probleeme loogikaga, sest see tähendamissõna teeb hästi selgeks, et vara jaotatakse suutlikkust mööda. See omakorda ei tähenda, et üks meie kogudustest on parem kui teised. Põhjusi, miks Jumal meie koguduste vahel talente ebaühtlaselt jaotab, võib olla palju. Näiteks linnad on erineva suurusega, elanikke nendes linnades on erinev arv, mõni kogudus on vanem ja mõni alles alustab oma tegevust. Need on piisavalt kaalukad põhjused, miks meie kogudused ei saanud talente võrdselt.
Nüüd oleme jõudnud selleni, et meie Issand jaotas oma sulaste vahel talente, ja nüüd me teame ka seda, et Ta hakkab nõudma nende kasvu. Meie kätte on usaldatud tähtis vara, Jumala vara.
„Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.” (Matteuse 25:29) Ma usun, et ükski meist ei ole Jumala vara ekspert, kes oskaks täpselt hinnata, milliste kriteeriumide alusel Jumal hindab ja otsustab, kellelt võtta ja kellele anda. Aga on selge, et meie talendid ja ressursid peavad tooma kasu.
Ma usun, et finantsilisi vahendeid ja kinnistuid annab Jumal siis, kui kogudus on suuteline neid õigesti kasutama ja kui see toob kogudusele kasu. Kõige tähtsam vara on inimesed, sest ilma inimesteta ei jõua ükski kogudus mitte kuskile. Kui siis inimesed on tähtsaim vara, kuidas siis tuua kasu, et rõõmustada meie Issandat? Mõni ütleks kohe, et me peame ristima inimesi. Jah, see võiks nii olla küll. Kuid ma ei hakkaks täpselt lahti kirjutama konkreetseid korraldusi, Piiblis on kõik öeldud ja kes usinalt otsib, see leiab!
Tähendamissõnas premeerib isand kahte oma sulast, kes tema vara suurendasid, ja karistab seda, kes oma talendi maasse kaevas. Ei ole ühtegi sõna öeldud juhuks, kui keegi oleks püüdnud kasu teenida, aga ei oleks saanud. On päris loogiline, et parem on proovida ja kaotada kui jätta tegemata ja pärast seda kahetseda.
Kuidas sünnib uus kogudus? Koguneb hulk inimesi, nad alustavad oma tegevust ja Jumal annab nii vara kui ka finantsilisi vahendeid. Ta ei anna neid selleks, et säästa või endale hoida, vaid selleks, et need tooksid kasu. Kuidas sa kasu tood, kuhu sa investeerid, mida sa selleks kasutad, see on Jumala tarkust vajav teadus.
Palume meie Issandat, et Ta annaks meile vastavaid oskusi, tarkust, julgust, ühtsust, kannatlikkust, armastust, südames põlevat soovi, et me suudaksime tuua Talle kasu selle kaudu, mida Ta on meile usaldanud. Ja ärgem unustagem, et Ta annab igaühele suutlikkust mööda, mis ei tähenda seda, et sinu kogudus on väärt väiksemat, kuna asjaolud on tihtipeale erinevad. Peame meeles, et suudame kõike, kui me vaid tõsiselt seda soovime!
