Nagu eelmise ajakirja numbri Kogemuste kotikeses lubatud, on selgi korral juttu sellest, kuidas Jumal meie lähedasi päästab, kui meie ei tüdi nende pärast palvetamast. Olgu ka järgnev Neeme poolt kirja pandud lugu kinnitamas kõigi nende usku, kel on lähedaste või tuttavate hulgas – vähemalt meie arvates – Jumalat mittetundvaid inimesi, keda me ikka palves Jumala ette kanname.
Minu ema oli ateist. Ta oli küll veendunud, et tema elu on juhtinud keegi saatus ja seda selliselt, et ta võib sellele juhtijale tänulik olla, aga selle umbisikulise saatuse kohta ei osanud ega tahtnudki ema midagi rohkemat öelda. Ema oli surmkindel, et pärast surma ei toimu midagi enamat, kui et ta läheb mulla alla, kus ussikesed ta lihtsalt ajapikku ära söövad. Ja see oli ka põhiline vastus – enamasti üsna tõrjuvas võtmes, kui püüdsin talle vahetevahel Jumalast rääkida. Paraku, aeg, mis peaks haavu parandama, siinkohal hoopis kapseldas ema veendumust – pinnas muutus aina kõvemaks ja kui ühel hetkel tundus evangeliseerimine olevat kui kummihaamriga betoonseina lõhkumine, otsustasin, et lõpetan igasuguse agitatsiooni ja lihtsalt palvetan. Vahel üksi, vahel mitmekesi, vahel ka koguduse palvekoosolekul. Ka meie õde Aino tunnistas kord, et minu ema on tema palvenimekirjas.
See vaikiv palveperiood võis kesta üsna pikka aega – arvatavasti kuus või seitse aastat. Üks kord selle aja sees proovisin oma "kummihaamrit" taas, kui sõitsime emaga autoga pisut pikemat teekonda, ning mõtlesin, et oleme nüüd kahekesi autos ja ega ta kuhugi põgeneda ega muul moel vastu hakata ei saa... Aga sain üsna kähku aru, et on jätkuvalt aeg vaikida.
Piibel kirjutab, et Jumal on meile määranud meie päevade mõõdu. Psalmist 90 võib lugeda, et selleks on seitsekümmend, ja kui keegi on tugev, siis kaheksakümmend aastat. Minu ema osutus tugevaks ja oma kaheksakümnendaks eluaastaks seisis tema füüsiline ihu silmitsi vähidiagnoosiga. Tõttöelda ei pidanukski see ehk niimoodi olema, sest kasvaja diagnoositi tal tegelikult palju leebemal kujul juba aegu tagasi, ent just nii, nagu ta sõdis kangekaelselt Jumalaga, meeldis talle sõdida ka arstide ja meditsiiniga. Arstide eest osutus aga põgenemine lihtsamaks kui Jumala eest.
Pöördvõrdeliselt haiguse kuluga hakkas tasapisi ema südames vaimulik letargia sulama. Kuid see sulamine ei toimunud kaugeltki kiiresti ja valutult. Et pääsemise tee võib olla vahel päris konarlik, sattusime me esimesse südamemurdumispunkti jõudmiseks psühhiaatriahaiglasse. Pealtnäha oli tegemist meditsiinilises keeles lihtsalt psühhoosiga, kus inimene, olles elust ja oma haigusest tüdinud, võtab sisse vajalikust suurema koguse tablette ja üritab siis meeltesegaduses erinevaid vahendeid kasutades siitpoolsusest lahkuda. Kuna hiljem ema jutust selgus, et tegelikult oli tegemist sisemise vaimse rünnakuga, kus keegi andis talle mõtetesse käsklusi neid asju just niimoodi teha, oligi ehk vaimuhaigla antud hetkel õige koht esmase abi saamiseks, või pigem hoopis teatud esmase sisemise murdumise teostumiseks, sest nagu tagantjärele selgus, ei pakuta seal majas patsientidele hoolitsusi ega suhtuta neisse samaväärselt kui näiteks mõnes spaas. Aga see oli justnimelt koht vaid esmase abi saamiseks, sest paraku võivad meditsiin ja tabletid aidata patsiendil küll pealtnäha rahustuda, ent kui tegelikuks sümptomite põhjustajaks on keegi nähtamatu jõud, kes sosistab inimesele kõrva, mida ta sosistaja arvates tegema peab, siis sellisel puhul leiame vastuoksa tabletiravile ainsa tõhusa arstimi hoopis evangeeliumist või näiteks Pauluse poolt efeslastele kirjutatud kirja viimasest peatükist.
Kokkuvõtlikult oli alanud protsess, kus ema mõistis, tõsi küll, üsna korralikult üllatudes, et tema, kes eluaeg ei ole uskunud midagi, mida ei saa näha või käega katsuda, seisab ühel hetkel selle nähtamatuga reaalselt vastakuti. Ja mis tema jaoks kõige kummalisem, ta allub enese tahtmata selle nähtamatu isiku provokatsioonidele! Algul, kui psühhiaatriahaiglast abi pidime otsima, oli provokatsioon kõige tõsisem. Ilmselt nägi sosistaja, et üks hing hakkab tal käest libisema ja sellega seoses on vaja operatiivselt tekitada olukord, kus inimene ise enda külge käe paneks. Mitu korda küsis ema, adudes, et midagi tema ümber on valesti: „Kust see kuri siia tuli?“ Hiljem, kui Jumal oli juba suures osas kontrolli asjade üle oma kätte saanud, käskis see hääl emal ühel öösel une pealt minna kööki, panna vesi keema ja siis see kuum vesi oma voodi juurde tuua. Hommikul oli aga üllatus suur, kui ema oli sunnitud tunnistama, et ta tegigi vastu vaidlemata seda kõike!
Nüüd ei olnud enam mingit kahtlust nähtamatu maailma reaalsuses, sealjuures Jumala, aga paraku ka Saatana olemasolus. Jäi ainult probleem, et see kõik, mis oli nüüd selgelt jõudnud teadmisse/mõistusesse, ei tahtnud veel mitte kuidagi ära mahtuda südamesse.
Oli vaja järgmisi tööriistu ja taas juhib Efesose kirja kuues peatükk meid selleks ühe tõhusama relva – vaimumõõga/Jumala Sõna juurde. Hakkasime igal õhtul koos Piiblit lugema ja palvetama. Kuigi emale oli hakanud õhtune piiblilugemine meeldima – ta isegi ootas seda, oli tunda, et Sõna jõuab küll tema mõistusesse, aga veel mitte südamesse. See protsess tundus kui kanalisatsiooniummistuse likvideerimine, kus tropp peab kange aine toimel võib-olla pikka aega lahustuma. Kui me neist Jumala asjadest vestlesime, jõudsime mõlemad ühise arusaamani, et see lõplik pitser – et Jeesus peab jõudma südamesse ja saama isiklikuks Päästjaks ning seda peab südamega uskuma ja suuga tunnistama – ei ole veel päriselt käes. Ja nagu ema ise ütles, ei saa ta seda tunnistada lihtsalt vormi täiteks, kui see veel päriselt südamesse jõudnud pole. Nii me siis lugesime ja palvetasime ikka edasi, kuni ühel päeval oli kiirabi sunnitud ema haiglasse toimetama. Meie aga palusime Taevaisalt ühte tunnistust selle kohta, kui ema oma lõpliku otsuse teeb. Ja see tunnistus tuli. Päev enne siit ilmast lahkumist, kui läksin teda haiglasse vaatama – ta oli siis juba üsna vilets ja ka rääkimine üsna vaevaline, oli esimene ja peaaegu ka üldse kõige viimane lause, mis ta mulle kohe ilma midagi küsimata ütles: „Ma olen Jumala laps.“
Tänu olgu meie Taevasele Isale, kes on tulnud otsima ja päästma kadunut, kes kuuleb palveid ja kes oma tõotuse kohaselt olles alustanud hea töö, viib selle ka lõpule. Võtku see siis aega mõne minuti, mõne kuu või aastakümneid. Meie aga ei tohiks kunagi väsida palvetamast. Jumala sõna koos palvega on meie südames tõhusaimaks palsamiks ja kõrvaldab mistahes ummistused.
Neeme Arras
„Ära karda, usu vaid, siis ta saab abi!“ ütles Jeesus, kui Ta oli koos kogudusekoja ülema Jairusega teel tema koju tema haige tütre juurde ning kogudusekoja ülema perest tuli keegi sõnumiga, et Jairus ei peaks enam Jeesust tülitama, sest Jairuse tütar on surnud (vt Lk 8:49–56). Isegi surm, mis meie jaoks räägib vähemalt meie maise elu kontekstis lõplikkusest, ei ole Jeesuse jaoks probleem. Tema on surma Võitja. Ta võitis elule tagasi Jairuse tütre ja võib ka meie ja meie lähedaste jaoks teha asju, mida meie ei suuda teha ega isegi mitte ette kujutada. Ja kui meie ümber on täna inimesi, kes on meie arvates vaimulikult surnud ja meile tundub ka see nende otsus vaimulikult surnud olla on päris lõplik, siis eelnev Neeme tunnistus on kinnitus meile kõigile, et kuni nad on elavate maal, ei ole Jumal nendega veel lõpetanud. Päris sageli me ei teagi, kas inimesed lahkuvad siit elust Jumalat uskudes või mitte, ja seetõttu tuleb meil ülestõusmise hommikul meeldivateks üllatusteks valmis olla. Ärme siis meie väsi palvetamast.
Armastav Jumal, kes on oma Poja meile andnud, on Tema meile andnud selleks, et me Tema läbi õndsaks saaksime, st pääseksime ja Tema teeb iga inimese pääsemiseks kõik, mis Kõikvõimas Jumal suudab, kui vaid inimene Talle vastu ei pane. Ja on olemas üks koht siin taeva all, kus iga inimese vastupanu Jumalale ära lõpeb, ja see koht on Kolgata risti all, kus sai nähtavaks Jumala kingituse suurus ja ühtlasi ka Jumala armastuse suurus. Sellisel armastusel on vägi südameid murda ning panna need armuma Isikusse, kes armastab neid rohkem kui oma elu.
Nüüd järgneb kolm päris igapäevase elu lugu, mis räägivad päris selgelt sellest, et me võime oma päevadest Jumala käe kõrval läbi kõndida ja kogeda, et usus on hea astuda, et Jumal kuuleb palveid ning tahab ja suudab aidata.
Ma töötan hooldekodus, see töökoht on mulle Jumala kingitus. Päeval, millest ma kirjutan, pidi minu tööpäev kestma kella seitsmeni õhtul. Kuna mul oli tööpäeva lõpul veel ülesandeid täita, kulus mul aega pisut rohkem ja kell oli juba 12 minutit üle seitsme. Läksin riietusruumi, et hakata riideid vahetama, kui avastasin, et kapi võtmeid pole. Sattusin paanikasse. Bussini oli 13 minutit, võtmed kadunud, riided kapis ja rahakott ka. Fuajees asuvas garderoobis olid vaid jope ja välisjalatsid. Kolleeg küsis ka, kuhu ma nad siis panin. No mida ei mäleta, seda ei mäleta. Mõtlesin, et mis siis, kui panin suurde prügikonteinerisse või mõnda prügikasti majas või veel kuhugi? Töökaaslane tegi ettepaneku, et mingu ma ja proovigu teiste kappide võtmeid. Proovisingi, kuid ükski ei sobinud. Korraks käis peast läbi, et äkki on medikas (seal hoitakse ravimeid). Käisin ka saunas otsimas, sest pesime ju kuus klienti puhtaks. Ei olnud! Siis helistasin tegevusjuhile ja rääkisin talle loo ära, küsisin, mis nüüd teha. Ja bussist jään ka veel maha. Tema soovitas juhatajale helistada, et äkki temal on varuvõtmeid, ja lisas, et ma helistaksin tagasi, kui asi laheneb. Kui kõne lõpetasin, tuli uuesti pähe mõte, et lähen vaatan medikasse. Vudisin alla – riietusruum on teisel korrusel ja medikas ka – võtsin medika võtme ja läksin üles tagasi. Kui ukse avasin, siis esimene asi, mida riiulil nägin, olid mu riidekapi võtmed! No muidugi, käisin ju klientidele õhtuseid ravimeid võtmas ja ju ma siis miskipärast need sinna riiulile panin. Tänasin Taevaisa ja ruttasin riietuma. Kui läksin jalatseid vahetama, oli kell 19.24. Jooksin kiiresti ära. Jumalal oli minu jaoks veel üks üllatus. Bussipeatusesse on umbes 100 meetrit, võib-olla isegi natuke vähem. Pusisin oma koti kallal ja mõtlesin samal ajal, et buss on vist juba läinud, pean jala koju minema. Kui korraga jäi mõne meetri kaugusele seisma auto. See oli mu ülemus. Minu silmad olid imestusest suured. Ta küsis, kas leidsin võtmed üles. Vastasin, et leidsin, ja lisasin, et bussist olen küll maha jäänud. Ülemus kutsus mu auto peale ja viis koju. Tänasin teda väga. Ja kodus tänasin iga toimetust tehes Taevaisa.
Selle loo juures on hämmastav aga see, et ma ei märganud paluda Taevaisa abi, kui võtmed olid kadunud, ja ka siis, kui jäin bussist maha. Tänades kodus Taevaisa, mõtlesin vaid, et mina olen nii suur patune ja Sina, Taevaisa, aitasid mind nõnda, ma pole seda väärt! Kuid see pole ka veel kõik. Kui ma sedasi Taevaisa tänasin, meenus mulle, kuidas ma sel päeval ühel memmekesel mähet vahetasin ja mul oli temaga tükk tegemist. Vahetada tuli rohkem kui mähe. Memm, kes on dementne, ütles mulle: „Küll sa näed minuga palju vaeva.“ Ja siis ta lisas: ,,Ma palun Taevaisa, et Ta sind väga õnnistaks.“ Mulle tulid pisarad silma. Mõelda vaid! Taevaisa kinkis mulle töökoha, kus saan hingamispäevad vabaks. Ta on kirjutanud graafikusse hingamispäevade koha peale ristid, mis tähendab, et nendel päevadel mind tööle ei panda. Mul on julgustavad, toetavad ja mõistvad ülemused ja hea südamega töökaaslased. Kui see kõik ei ole õnnistus, siis mis see veel on?
Margit Kuu
Miks peab Jumal meile üht asja korduvalt meelde tuletama? Kui palju probleeme oleks olemata, kui me kuulaksime ja kuuletuksime? Kui Margit oleks kohe „medikasse“ läinud, kui see talle südamele pandi, oleks ta isegi bussi peale jõudnud. Hea sõnum on see, et Jumal ei jäta meid, kui me „ei kuula“, vaid valmistab ikkagi väljapääsu.
Ka mina olen kogenud oma elus palju olukordi, kus ma ei kuula ega kuuletu. Hiljuti oli meil palvegrupis mitu päris pisikest last ja mul olid laua peal hästi õhukesest klaasist klaasid. Üks nendest pisikestest jõi sealt klaasist ja mulle meenus ammu nähtud olukord, kus üks väike laps hammustas sellisest õhukesest klaasist endale tüki suhu. See oli märguanne need klaasid paksemast klaasist klaaside vastu vahetada. Aga mina ei kuuletunud. Vaid mõned minutid hiljem jõi teine neist lastest sellest õhukesest klaasist ja hammustaski endale klaasitükid suhu. Tänu Jumalale lõppes kõik hästi ja hoolas ema sai klaasitükid ruttu suust kätte ning keegi meist hüüdis, et peab kohe palvetama, et me kõik tükid üles leiaksime ja me leidsimegi need üles. Aga kõik see oleks võinud olla olemata, kui mina oleksin kuuletunud Jumala märguandele.
Järgmises loos loeme rongijuhist, kelle usutunnistuse kohta me midagi ei tea, kuid kes kuuletus Jumala kõnetusele.
Ühel hingamispäeva hommikul palvetasin, et Jumal aitaks meil abikaasaga rongi peale jõuda. Aega oli vähe, ma jooksin kiiruga perroonile ja vaatasin, et rong jõuab kohe-kohe peatusesse, aga minu abikaasat pole veel kusagil näha. Korra mõtlesin, kas minagi siis rongi peale lähen, aga astusin ikkagi rongile ja nägin ka abikaasat rongi poole jooksmas. Lootsin, et temagi jõuab rongile ning arutlesin omaette, et kui rongi uks enne sulgub, siis ma vajutan nuppu ning uksed lähevad jälle lahti ja mu abikaasa saab ka rongi peale.
Aga aeg sai täis ja rongi uksed sulgusid ning rong hakkas liikuma. Tegin mõttes kiire palve: „Issand, palun kõneta rongijuhti!“ Ma ei jõudnud veel palvet lõpetada sõnadega „Jeesuse nimel! Aamen!“, kui rong jäigi järsku pidama. Minu abikaasa aga seisis seal ega osanud midagi teha. Nüüd palusin ma: „Issand, kõneta palun Peetrit!“, vajutasin nupule, uksed avanesid ja abikaasa sai rongi astuda. Hiljem tunnistas Peeter, et keegi oleks nagu talle ütelnud: „Mine rongile!“
Tänu Jumalale, et me saime õigeaegselt õnnelikult koos kirikusse!
***
Ühel õhtupoolikul oli mul plaan minna aeda kartulivagusid rohima. Taevas oli pilves ja tundus, et kohe hakkab sadama. Palusin siis Taevaisa, et Ta hoiaks natuke vihma kinni, et ma saaksin natuke rohida. Ilmateate järgi pidi olema ilus päev, aga võta näpust. Läksin rohima ja varsti hakkas vihma tibutama. Palusin uuesti, et vihm lõpeks ja ma saaksin veel pisut rohida ja vihm jäigi järele. Kuid varsti hakkas uuesti tibutama ja ma palusin uuesti sama palvet. Ja jälle jäi sadu järele. Lõpuks palusin, et Taevaisa hoiaks vihma kinni, kuni ma saan kõik vaod rohitud. Siis saingi lõpuni rohida ja kui ma tuppa jõudsin, siis hakkas uuesti tibutama ja sadu läks päris tugevaks. Taevaisa on hea ja Ta kuuleb palveid. „Paluge, siis antakse teile!“ ütleb Jumala Sõna.
Velda Müller
Arthur Maxwell on üles kirjutanud kellegi poolt jutustatud loo ühest raskel ajal Venemaal elanud perest, ühest vanaemast koos lastelastega, kes elasid kusagil eraldatud paigas. Neil oli toit otsas ning vanaema palvetas koos lastega, et Taevaisa saadaks neile kasvõi ühe leivatüki. Väike tüdruk vanaema kõrval palvetas: „Palun saada meile kohe terve päts leiba!“ Samal ajal elas nende lähedal asuvas linnas üks nende Stjopa nimeline sugulane. See mees sai sel õhtul Jumalalt mure südamesse, et ta peaks minema oma maal elavaid sugulasi vaatama. Kuigi ilm oli tuisune, asus mees selle sisemise sunni ajel teele. Kui näljas pere arvas, et sel õhtul tuleb vist minna söömata magama, kostus koputus uksele ja sisse astus üleni lumine onu Stjopa. Kõik olid tema tuleku üle rõõmsad ja siis küsis onu Stjopa: „Kas te oskate arvata, mis mul põues on?“ Väike tüdruk hüüdis: „Sul on põues päts leiba!“ Ja just nii see oligi.
Ärme meiegi häbene paluda samasuguses siiras lapseusus oma Taevast Isa, kes südamest tahab oma lapsi kõige vajalikuga varustada.
