Ühes meie kirikulaulus on sõnad „Üksainus elu on mul siin maailmas ...“ ja teoloogiliselt see nii ju ongi. Meile antakse üks elu, mille kestel Jumalat tundma ja armastama õppida. Ometi tunnen mina päris mitut inimest, kes väidavad, et üks tõeliselt imeline pääsemine mõnest õnnetusest või eluohtlikust olukorrast on nagu uue elu ja uue võimaluse saamine. Tavaliselt on isegi Kristust mittetundvad inimesed sellises olukorras tänulikud Jumalale, keda nad ei tunne. Iiobi raamatus kordab Iiobi sõber Eliihu eluohtlikust olukorrast pääsenud inimese sõnu: „Tema lunastas mu hinge haudaminekust ja mu elu saab valgust näha!" ja lisab seejärel selgituseks: „Vaata, seda kõike teeb Jumal inimesele kaks, kolm korda, et ta tema hinge hauast tagasi toob tema valgustamiseks elu valgusega!“ (Ii 3:29, 0)
Erkki kirjutab Jumala imelisest kaitsest ja eelhoolitsusest ja nimetab neid olukordi talle kingitud eludeks. Ilmselt on meie kõikide eludes neid olukordi, kus oleme märganud, et surm on üsna lähedalt möödunud, aga ilmselgelt on veel rohkem neid kordi, kus me ei teagi, et Jumala ingel on seisnud meie ja surma vahel. Patustena me väärimegi surma ja seetõttu on iga eluhetk hinnaline kingitus meid armastavalt Jumalalt, kes on ristil maksnud väga kallist hinda meie õiguse eest elada.
Nüüd ongi võimalus lugeda Erkki viiest esimesest „elust“ – viiest olukorrast, kus Erkki elu oleks võinud lõppeda. Ülejäänud olukorrad ootavad oma järge ajakirja järgmises numbris.
Ps 35:9 Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!
Esimene elu
Minu esimene eluohtlik kogemus, mida ähmaselt ka ise mäletan, viib aastasse 1981, mil olin alles kaheaastane ja oleksin võinud uppuda. Viibisin siis koos oma isapoolsete vanavanematega Pärnumaal nende vastvalminud suvilas, mille üheks põnevamaks kohaks oli basseiniga terrass. Tean, et sel ajal viibis seal ka minu onu koos oma sõbrannaga. Teistele märkamatult kõõlusin ma seal vett täis basseini äärel ja upitasin end, et oksatükiga päästa uppuvat konnakest ega tundnud mingit ohtu. See mulle enam ei meenu, kas ma ka konna päästa suutsin, kuid seda mäletan ma küll, kuidas ma vahetult peale enda vees enda peegelpildi nägemist ise päästmist vajasin, sest, pea ees, ma sinna kahemeetri sügavusse basseinivette kukkusin. Sain küll koheselt basseini servast käega kinni haaratud, kuid ujumisoskust ega jõudu end sealt välja tõmmata polnud. Samuti puudus mul korraks kõnevõime appi hüüda või üldse kuidagi märku anda, et olen hädas.
Minu õnneks juhtusid lähedal olema onu ja tema sõbranna, kes kuulsid nurga tagant vee sulpsatust ja üsna kohe sellele reageerisid ning mind päästma tormasid. Nende käe läbi sain ma sealt basseinist välja tiritud.
Tagantjärele meenutades oli see esimene mulle teada olev Jumala arm minu suhtes, et võiksin elada.
Teine elu
1989. aasta suvel veetsin oma koolivaheaega vanavanemate juures suvilas. Kui kodused aiatööd olid tehtud, võisin minna metsa onni ehitama, küla vahele jalgrattaga sõitma ja sõpradega aega veetma. Kuna minu sealne parim sõber oli sel ajal juhtumisi ära linnas, siis pidin endale ise tegevust leidma. Nagu poistele omane, meeldisid ka mulle ekstreemsused. Minu jalgratas ning vemmeldava verega hulljulge keha vajasid kohest rakendust ning seetõttu otsustasin ette võtta mõned ägedad rattatrikid ning asusin harjutama.
Alustuseks siis niipalju, et sel ajal polnud nõukogude Eestis ei kiivrit ega liigesekaitsmeid, rääkimata mingist BMX-tüüpi trikirattast. Selle asemel oli mul tolleaegne lõunanaabrite toodang Ereljukas 8, mille sain kooli astumise puhul kingituseks oma vanematelt. See ei heidutanud minu meelt ja oma peas suutsin ületada kõik takistused. Nii ma siis treenisin enda rattal hüppeid üle kivide ja kändude ning, nokk lennus, tagarattal sõitmist, mis oli muidugi väga vahva, aga ma ei andnud endale aru, mis saab siis, kui midagi peaks juhtuma ja ma õnnetult kukun. Ühel hetkel läksin ilmselt nii hoogu, et kaotasin ohutunde ning pingutasin oma adrenaliinist tuleneva jõuga üle ja rebisin end üle võlli ehk teisisõnu kallutasin end tagarattal sõites liiga taha, mille tulemusena libises ratas alt ära ja ma kukkusin selili keset teed, maandudes seljaga otse vastu teetäiteks pandud telliskivi. Mäletan, kuidas ratas sõitis veel juhtimatult mõned meetrid edasi, kuni ka see vastu väravat prantsatas. Sel hetkel sain ma seljale nii kõva põrutuse, et hing oli kinni ning üle terve keha oli talumatu valu. See mats oli nii tugev, et silme eest läks mustaks. Ma ei tea, kui kaua ma seal maas oigasin ning vaevlesin, aga mulle tundus, et umbes pool tundi. Hirmus tunne tekkis, mu käed ja jalad ei liikunud, jõudsin mõelda vaid seda, et saaksin normaalselt hingata ega lämbuks.
Mingi aja pärast juhtus kohale saabuma selle suvila omanikust proua, kelle väravat minu jalgratas rammis. Tema abiga sain ma maast istuli. Ta liigutas mind ja suutsin roomata teelt ära värava äärde murule. Tädike tõi mulle juua ja küsis, kuidas ma end tunnen ning kas ma vajan abi. Selleks ajaks olin juba veidi toibumas, sest kuigi „pilt“ virvendas, oli see ikkagi ees, aga seljavalu oli kohutav. Kartsin, et jään nüüd invaliidiks ega saa enam kunagi rattatrikke teha. Tund aega hiljem suutsin, katkine ratas käekõrval, kuidagi koju longata.
Kuna olin elus ja luud ilmselt terved, siis vaikisin juhtumi maha ja pole sellest tänaseni kellelegi rääkinud. Mõneks ajaks oli minu ekstreemsustel kriips peal. Tundub, et siin oli taas mängus Jumala käsi, kes hoidis ära kõige hullema.
Kolmas elu
Oma kolmanda eluohtliku kogemuse sain 1995. aasta suvel taas vanavanemate suvilas, kus olin aias muru niitmas. Kuna minu vanaisa oli väikemesinik, siis pidas ta ühes aiaservas kümmet mesitaru. Juba aasta varem olin mesilaselt silmalau peale nõelata saanud ja sellest paistetas mu silm kaheks nädalaks kinni, siis viitas see üsna tugevale mürgile. Muru niites ennetasin võimalikku rünnakut ja kasutasin selleks võrguga mesinikumütsi. Möödusin mitu korda lähimast mesipuust umbes kuue meetri kauguselt. Mõne aja möödudes tundsin veidi häirivat sügelust kõril, mis muutus üsna kiiresti kipituseks. Põhjust uurima hakates avastasin mesinikumütsi võrgu alt sisse sattunud mesilase, kes vaatamata minu püüdlustele teda sealt kiiresti vabastada jõudis mulle ikkagi nõelasutsaka ära torgata ja loomulikult eritada ka oma päris kiiresti mõjuma hakkavat mürki.
Jõudsin paari minutiga tuppa ja tundsin juba, kuidas tasakaal hakkab kaduma. Märkasin kõikjal oma kehal paistetust ja seda kinnitas ka mu peegelpilt, millelt ma enam ennast ära ei tundnud, sest olin muutunud üsna koletise sarnaseks. Ma ei mõistnud, mis minuga toimub ja olin surmahirmus. Viimane hetk, mida ma enne teadvusekaotust mäletan, oli see, kui langesin maha ning mind valdas hingamisraskus, keegi oleks justkui mind poonud ja lämmatanud. Ilmselt olin oma kõrisõlmele saanud tugeva mürgiga mesilasnõela, mis mu üsna kiiresti maha niitis ja edasine polnud enam minust sõltuv.
Õnneks juhtus minuga suvilas kaasas olema üks mu sõber, kes köögis askeldas ja tegi õhtuseks saunapeoks ettevalmistusi. Sel ajal polnud veel mobiiltelefone, et abi kutsuda ning tavatelefonist polnud mingit kasu, sest keegi poleks osanud sinna nagunii kiiresti kohale jõuda. Õnneks „juhtus“ minu vanaisa 10 minutit hiljem autoga suvilasse tulema. Ta oli teinud endale reedese tööpäeva tunnikese võrra lühemaks. Mind lohistati kiiresti autosse ja kihutati Pärnu haigla poole, mina sellest muidugi enam midagi ei teadnud. Meenub vaid see, et ärkasin intensiivraviosakonnas tilgutite all ja see oli umbes südaöö paiku. Olin olnud ligi 8 tundi meelemärkuseta pisikese putuka pärast, kes suri ennast kaitstes ja pidi endaga peaaegu mind ka kaasa võtma. Kuigi järgmisel päeval sain juba koju, oli mesilasmürgi mõju tunda veel mõnda aega ja kulus umbes nädal, kuni taas jalule sain ning inimese moodi välja nägin ja normaalselt liikuma hakkasin. Taas tean tagantjärele, et kõik need „juhtumised“ selleski loos olid Jumala juhitud ja mulle kingiti taas elu!
Neljas elu
Olin ajapikku vanemaks ja täiskasvanuks saanud, kuid minu sõpruskond polnud just eriti eeskujulik. Elu põletati ikka korralikult ja nii lasin ennast ka sellesse kaasata. 1997. aasta sügisel tähistasime mitme autotäie sõpradega ühist sünnipäeva. Külastasime Pärnumaal ühte legendaarset trahterit, kus möll kestis varahommikuni. Tarvitati ohtralt alkoholi ja võib-olla isegi muid meelemoonutajaid. Sealt lahkudes aga ei andnud keegi endale aru, millega ja kuidas koju jõuda. Ühiselt oli kõigil vaid üks mõte – kes püsti seisab, see rooli läheb ja nii oligi. Kuna seltskond oli veel piisavalt ülemeelik, siis käituti ka sellele vastavalt ja ralli võis alata.
Mina olin nähtavasti selle autotäie kõige vaiksem tüüp ja seda ma mäletan, et istusin auto paremal tagaistmel, kuid seda, kas ka turvavöö oli kinnitatud, ei mäleta. Ainus, mida ma mäletan, oli sissesõit linna mööda Vana-Pärnut ja spidomeeter näitas siis juba 170 km/h ning teine autotäis rahvast sõitis vastassuunavööndis meie kõrval. Kuulsin veel, kuidas keegi meie kambast isegi käskis veidi hoogu maha võtta, aga mina olin vait kui sukk ja hambad ristis vist palvetasin, et me ellu jääksime ning pidama saaksime. Sel hetkel selgines minu mõistus täielikult ja sain üsna kohe kaineks, sest soovisin veel elada. Kuulsin juhilt nurinat, et sellel romul hakkas jõud kiiresti kaduma ja seetõttu kiirus ka langema. Õnneks siiski ralli lõpetati ja mind toimetati ilma avariita koju.
Olen tänulik, et Jumal saatis oma ingli, et kaitsta mind õnnetuse eest.
Viies elu
Olin mõnda aega olnud ametis hooldustehnikuna ühes bürootehnikaga tegelevas ettevõttes ja aeg-ajalt tuli mul ette töölähetusi üle Eesti. 1998. aasta 30. november, minu sünnipäev ja õigupoolest lausa 20. juubel oleks võinud jääda minu elu viimaseks päevaks. Kuna olin üsna rahaahne, siis otsustasin teha ületunde, sest nende eest tasuti heldelt. Olin terve möödunud öö olnud ärkvel, et töökojas ette valmistada üht suurt bürookombaini, mille paigaldus pidi toimuma minu sünnipäeval. Hommik saabus ja asusin reipalt oma koormaga teele. Pool päeva oli päris hea enesetunne, kuid pärastlõunal tundsin järsku väsimust. Olin Kesk-Eestis lõpetamas oma tööpäeva ja valmis tagasisõiduks koju. Mulle helistas ülemus ja küsis, kas ma jõuan varsti, sest nad tahtvat koos kolleegidega mind juubeli puhul kostitada. Teatasin varuga enda saabumise aja ning asusin teele.
Paraku tikkus mulle uni ligi ja tundsin, kuidas silm kipub keset sõitu kinni vajuma. Teed olid varajaste lumehangede ja jää tõttu libedad. Autos oli mõnusalt soe ja pehme ning mõnus muusika paitas kõrva. Nii ma seal siis kihutasin ja tukkusin, autot vaevu teel hoides. Otsustasin veel oma teekonnal lõigata ja kasutada linna jõudmiseks lühemat teed, mis viis läbi väga hõredalt asustatud metsade. Sõita oli jäänud umbes 35 km, kui ühtäkki kuulsin kõva raginat ja tundsin tohutut vibratsiooni, sellele järgnes prantsatus ning kaldus olek. Avasin ehmatusest silmad ja märkasin, et olen teisel pool teed madalas kraavis ja minu ees on suur tammepuu. Arvestades teeolusid, võis minu auto kiirus olla kuni 80 km/h ja mingi ime läbi jäi auto pidama kõigest ühe meetri kaugusel suurest tammepuust. See kõik toimus pärast laugjat paremkurvi loetud sekundite jooksul. Minu hoo olid maha pidurdanud vaid teeäärne võsa ja jäätunud lumevallid kraavipervel, kuhu auto oli lõpuks kinni jäänud.
Uni oli silmapilkselt läinud ja minu ainus mure oli, kuidas ma saaksin oma sõitu jätkata, sest mind oodati kontoris uhke pidulauaga. Olin autoga kõhu peal kinni ja oli selge, et siin läheb tarvis kõrvalist abi. Paraku polnud seda ligiduses kusagilt võtta, sest koht oli asustamata ja liiklus olematu. Püüdsin siis helistada kontorisse, et teatada enda hilinemisest, kuid mobiiltelefonilt välja helistada ei saanud, ilmselt oli kõnelimiit täis. Hädaabisse oli samuti narr helistada ning püüdsin rahuneda. Mõne minuti pärast helises telefon ning mulle helistas minu paarimees, kes teatas, et ta sai täna varem valmis ning küsis, kas teeme täna ka midagi? Vastasin siis, et teeme küll, andsin oma asukoha teada ja ütlesin, et kõigepealt tõmbame mu auto kraavist välja ja siis sõidame linna uue elu algust tähistama. Poole tunni pärast oli ta kohal ja tõmbas mu oma nelikveolise autoga kenasti välja. Ja me asusime linnapoole teele. Jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks ning vaikisime kogu juhtumi maha. Pidasime minu juubelit ja rääkisime päeva saavutustest.
Olen selle pääsemise eest Jumalale väga tänulik.
Erkki Tuisk
Mäletan üht õhtut ajast, mil ma veel Jumalat ei tundnud. Tõsi küll, tundsin südames juba Tema kutset ja igatsust Tema järele, aga ma ei teadnud veel, kust Teda leida. Üks tugevas joobes raevunud inimene üritas mind kägistada ja ma pääsesin tema haardest vaid seetõttu, et vaip tema jalge all libises ja ta kaotas tasakaalu. Olen palju mõelnud sellele, kes seda vaipa tema jalge alt ära tõmbas ja hoidis teda sooritamast tegu, mis oleks teda ennastki kaineks saades kohutanud. Mäletan, kuidas ma sõitsin trammile ette ja minu auto üleloomuliku väe läbi trammi eest ära tõsteti. Mäletan, kuidas ma kurvist välja sõites kiilasjääle sattusin, nii et auto tegi mitu täis keerdu ja jäi siis tasakesi teeserva seisma. Mäletan, kuidas minu auto ühes kurvis valesti valitud kiiruse tõttu teelt välja pühiti ja kuidas see peale mitut täisringi ümber oma telje ühe külje peale pehmele märjale pinnasele maandus ja me kõik, kaasa arvatud auto, olime elus ja terved. Mäletan, kuidas mu poeg minu autot üle vaadates avastas, et esisild püsis vaid ime läbi all ja järgmine tee auk, mida Tallinnas hulganisti leidub, oleks esisilla alt viinud ning siis oleks tõsine liiklusõnnetus toimunud. Need on vaid hetkega meenunud hoidmised, aga neistki piisab, et aru saada, et me elame ohtlikku elu, aga meil on vägev kaitsja.
Ja kui näeksime nendes Jumala sekkumistes vaid meie elu pikendamise plaani, siis näeksime poolikut pilti. Teine, sellisel vaatamisel varju jääv pool aga räägib sellest, et meid armastatakse nagu Jumala silmatera ning iga eluhetk on mõeldud Temaga paremaks tuttavaks saamiseks – ja sõpra tuntakse ju hädas – ning siis selle tutvuse kaudu omandatu edasiandmiseks neile, kes tunnevad Teda meist vähem.
Ka Silvya räägib oma loos Jumalaga paremini tuttavaks saamisest.
Kui ilusa kodu on Jumal meile andnud. Eile vaatasin taevasse, kus säras täiskuu, ja mõtlesin, et kui ka maa on talveunes ja raagus ja ägab patu all, siis taevas jääb alati siniseks ja ilusaks; me võib-olla ei näe seda patusudu pärast ja nõnda hallina võib ta meile tunduda madal, aga see ei muuda tema mõõtmatut kõrgust ega imelist sinist värvi... Nii nagu see, kas meie usume või ei usu, ei muuda tõde. Seepärast ei ole inimesele antud vallutada taevaid ja universumi, seepärast on see tema jaoks saladus, et ta ei pääseks seda rikkuma... vaid patuta loodu pärib selle. Mõtlesin ka, et milleks meile need kõrgused, need sügavused, need mõõtmatud lilleväljad, need lugematud imetäpse disainiga lumehelbed... Kas tahab Jumal sellega näidata meile, et Tema armastus ei tunne mõõtu? Ta on meile mõõduta andnud kõik hea. Jumal on nii hea!
Sama mõtteni jõuan igal päeval. Iga päev rõkkab süda rõõmust selle üle, kui hea on Jumal, ja murdub ja sulab Tema headuse ees. Iga päev lubab Ta mul kogeda Oma ligiolu ja armastust. Iga päev õpetab Ta mulle midagi ja kasvatab mind. Hetkekski ei jäta Ta mind maha. Pisiasjades näitab Ta oma hoolitsust ja õpetab mind lootma Talle ka suurtes. Talle ei ole ükski palve liiga tühine ega ükski mure liiga väike. Nii lähen julgusega Tema armu aujärje ette igal ajal, sest Jumal on nii hea!
Lõpetuseks mõte Jumala armastusest, mis muudab südant, tuntavalt, nagu märtsipäike sulatab nähtavalt lume ja jää. Jumala armastus muudab inimese ja kutsub esile vastuarmastuse. Minust ei saa iialgi käsupidajat, kuid minust võib saada Jumala armastaja, kui ma õpin tundma Tema armastust. Käsk ei muuda inimest, armastus muudab; ning selle armastuse tulemusena peab inimene ka käske. Ja see ike on hea ja see koorem kerge. Seepärast on minu igapäevane palve, et Jumal õpetaks mulle Oma armastust. Ja Ta tõesti teeb seda. Minu süda sulab nagu lumi kauni kevadpäikese käes. Ma usun, et selles ongi üheskoos kogu käsuõpetus ja prohvetid – Jumala mõõtmatus armastuses. See ongi see, mida Jumal inimestele tahab öelda: „Maitske ja vaadake, et Issand on hea!“ (Ps 34:9)
Õde Silvya Tartust
Käes on aprill ja kevad ja jää on sulanud. Kevad astub mööda Eestimaad ja külm taganeb. Loodetavasti ka südamest - kui oleme lubanud „Õigusepäikese“ kiirtel sinna paista. Märgates suuri asju – näiteks meile kõnet pidavat taevalaotust oma mõõtmatuses (vt Ps 19) – ja väikeseid asju – näiteks imetäpse disainiga lumehelbeid, mida Silvya möödunud talvest meenutab – näeme armastavat Jumalat, kes pühendub väikese lumehelbe loomisele samuti nagu taevalaotuse kauniks maalimisele, kes korraldab meie elu suuri ja väikeseid olukordi ühesuguse hoolega. Vaadeldes loodust meie ümber ja meie elu, näeme, et kõik, mida Jumal teeb, pole ilmtingimata hästi praktiline, vaid sageli teeb Ta midagi lihtsalt meile rõõmu valmistamiseks. Kasvõi loendamatud erinevad lillesordid, mille kohta Jeesus ütles, et „Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui on üks nendest“ (Mt 6:29). Või mõned Tema imepisikesed kingitused, mis ometi meie südamele nii palju rõõmu valmistavad.
Siin ongi üks selline südamlik rõõmuvalmistamise lugu selle kevadise kotikese lõppu.
Jumal on mind õnnistanud nii palju kordi, et neid kokku arvutades läheks arvud sassi. Aga tahan jagada üht väikest, just nimelt väikest lugu, mis hiljem osutuks suuremaks.
Eelmise aasta alguses lugesin üht kristlikku raamatut, mille õde Küllike Ameerikast saatnud oli. Ühel hetkel avastasin end mõttelt, et kuidas tean, et kõik sealt raamatust tõele vastab. Ma ei ole ju kunagi Piiblit läbi lugenud. Seega otsisin Piibli riiulilt välja, avasin üle pika aja selle kaane ning hakkasin lugema. Iga kord kui olin jälle lugemist alustamas, avastasin, et vajan järjehoidjat. Ei, mitte tavalist valget paberilipikut, vaid sellist ilusat, mis silmale rõõmu teeks ja ka raamatu vahel viisakas välja näeks. Aga mida ei olnud, oli järjehoidja.
Elan ühel väikesel saarel, kus selliseid asju ei müüda. Ja mandrile satume perega samuti harva. Niisiis matsin järjehoidja tagaajamise mõtte esialgu maha.
Paar nädalat hiljem sain kirja õde Helle käest. Avasin selle ja kirja vahelt kukkus välja – järjehoidja!! Vaatasin seda vaikides. Jumal teadis! Talle, Vägevale ja Kõikvõimsale oli minu väike järjehoidja olnud piisavalt tähtis, et see õde Helle südamesse panna ja sealt edasi siia maailma servale saata! Vaatasin endiselt järjehoidjat, mis sõrmede vahel oli ja pisarad voolasid üle põskede. Jumal armastab mind nii palju, mind, kes olen olemuselt pisem kui varblane! Jumal on imeline!
Sellest hetkest sai alguse minu ja Jumala suhte uus etapp.
Olen loomult keskmisest suurem pabistaja ja see lugu õpetas mind Jumalat usaldama. Ka väikestes asjades. Ta on imeline! Ta on tark! Ta on võimas! Ja Ta armastab mind! Ja sind!
Ja Sa võid teada, et Tema käes on Sinu südame pisimadki soovid ja mureohked. Ja see on parim koht, ku need üldse olla võivad!
Kristi
Kui mina Kristi lugu lugesin, voolasid ka minul pisarad silmist. Meil on just nii suur Jumal, et isegi meie südame kõige väiksem ja maailma päästmisega võrreldes justkui olematu tähtsusega küsimus on Temale oluline. Tema soovib meile rõõmu valmistada, Tema soovib meile märku anda, et Ta hoolib ja et Ta loeb meie südame mõtteid. Pealegi ühest meie väikesest soovist, mille Jumal nii imeliselt täidab, ei jää kellegi teise ükski soov ega igatsus täitmata. Selle väikese järjehoidja lugu oleks olemata, kui kusagil teises maailma paigas poleks olnud õde Hellet, kes oli hetkel Jumalat kuulamas ja Talle kuuletumas – ka väga väikestes asjades. Ja nii nagu me võisime lugeda – väikestest asjadest saavad vahest alguse suured ja olulised asjad.
Siit üleskutse meilegi, et meiegi oleksime kuuldel. Ehk on kusagil keegi, kelle juurde Jumal tahab just meid saata? Või meie kaudu kirjaga tervituse saata? Kasvõi pisi- pisikese südamliku tervituse?
