Iiobi 33:14–18 võime lugeda: „Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata! Unenäos, öises nägemuses, kui sügav uni inimest valdab, voodis suikudes – seal ta avab inimeste kõrvad ja vapustab neid hoiatustega, et inimest pahateost eemal hoida ja mehe kõrkust katki raiuda, et säästa tema hinge hauast ja tema elu oda otsa jooksmast!“ Meie ei saa valida viisi, kuidas Jumal meiega räägib, ega seda viisi ka Jumalale dikteerida, aga me saame saadud sõnumid Jumala Sõna valgel läbi katsuda ja seejärel oma järeldused teha.
Mõnikord ei kasuta Jumal üldse otseselt kuuldavaid sõnu. Näiteks kirjutab Taavet: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema kätetööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust! Ei ole see kõne ega sõnad, millede hääl ei kostaks! Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna.“ (Ps 19:2–5) Kui imelised on need sõnad ja kuidas need saavad puudutada neid, kes kirjutatud Sõna ei loe ega kuula. See sõnatu looduse kõne pani ka mind kord mõtlema ning kogema mulle siis veel tundmatu Jumala lähedust.
Vahel kasutatakse ka väljendit, et inimese teod kõnelevad nii valjusti, et tema sõnu pole kuulda.
Kui mina lugesin järgnevat lugu Uno unenäost, siis minule see kõneles ja ma loodan, et Jumal saab ka iga lugejat kõnetada ning panna meisse igatsuse Jumala püsiva ja nähtava ligiolu järele.
Tervitusi Arukülast
Sellest on juba hulk aastaid tagasi, kui nägin imelise unenäo. Sel hingamispäeval oli Jõgeva koguduse aastapäev. Nägin unes, et olin taevas. Läksime usklike grupiga üle imeilusa hiilgava rohelise välja Uue Jeruusalemma poole. Mulle tuli kohe mõte, et tahaksin näha, kui suur on see müür, mis on linna ümber. Peagi jõudsime sinna müüri äärde. See müür oli imekaunis ja ulatus väga kaugele silmapiiri taha. Müür oli ka väga kõrge, nagu Johannese Ilmutusraamatus on kirjeldatud. Siis nägin, et müüri ääres olid – nii kaugele kui silm ulatus vaatama – valged tahvlid. Ma küsisin kelleltki nende tahvlite otstarvet. Üks hääl ülalt ütles, et nendele tahvlitele kirjutatakse nende nimed, kes linnas elama hakkavad.
Äkitselt oli mul üks tahvel käes, kuid see oli tühi. Sama hääl ülevalt ütles: „Kui sa võidad, siis võid oma nime siia kirjutada ja tahvli siia müüriäärde panna ning linnas elada.“ Ma küsisin, mida me teistele peame rääkima. Sama hääl ülevalt ütles: „Ütelge, et Jumal on oma rahvale valmistanud väga hea paiga.“ See õndsus ja rahu, mis mind seal valdas, on sõnadega kirjeldamatu.
Siis hakkasime minema allapoole pimedasse maailma. See valgus ja hiilgus seal üleval oli võrratult suurem kui maailmas. Kuid mul oli väga terav tunnetus, et nüüd pean hakkama hoopis teisiti rääkima kui seni. Seni olin olnud üsna suur lobiseja. Jumal andis selle unenäo mulle õpetuseks. Me võidame vaid koos Jeesusega ja Tema läbi. Ise, oma nõrga jõuga, me vaid kaotame.
„Kes võidab, sellele ma annan süüa varjulepandud mannat ja annan temale valge kivikese ja kivikese peale kirjutatud uue nime, mida ükski muu ei tunne, kui aga see, kes selle saab.“ (Ilm 2:17)
Soovin kõigile õdedele-vendadele head usuvõitlust kuni võiduni Jeesuses Kristuses!
Uno Kivisaar
„Me võidame vaid koos Jeesusega,“ kirjutab Uno oma kogemust kokkuvõttes ja see ongi üks neist kogemustest, mida me ikka teeme ühel või teisel viisil taeva puhtuse ja õndsusega kokku puutudes. Meie ei saa sellega toime ja oma suutmatuses taevaseid asju läbi elada jõuame sageli järeldusele, et võit ongi võimatu. Sama lugu on vihkamise ja armastamisega. Kõige selle valguses, mida siin maailmas tehakse, tundub tingimusteta armastus absoluutselt võimatu. Aga me ei pea võtma asju ja olukordi vaid selle valguses, mis siin maailmas toimub. Meil on võimalik pöörata ususilmad taeva poole ja näha kõike siin toimuvat taevase valguse poolt valgustatuna. Ja uskuda, et Jumal viib täide kõik selle, mis Ta on tõotanud – kui meie Teda selles ei takista.
Järgnev lugu on pärit J. McDowelli raamatust "Kaalukad tõendid“ ja seda lugu jagas meiega Tallinna koguduse palvelistis üks selle listi liikmetest. Minu arvates kõneleb ka see lugu, kõneleb pealegi üsna valjusti vastu kõigile põhjendustele, mida me oma andestamatuse ja muu jumalakartmatu tegevuse õigustamiseks kasutame. Me elame maailmas, kus me saame sageli haiget, teeme ka ise haiget, kogeme ülekohut ja näeme ülekohut ja teeme ülekohut, kogeme vahel oma jõuetust kurja takistamisel ning üritame vahel meile kättesaadavate vahenditega õiglust jalule seada, kuni me kogeme Jumala armu ja täiesti vääritutena, oma patusust ja rikutust ära tundes Tema jalge ette langeme. Ning kogeme sealt tõustes, et meie süda igatseb nüüd muud. Kogeme, et viha, andestamatus, kättemaksuiha meie südames on asendunud armastusega, mis - ehkki oma päritolult ebamaine – sai täiesti ilmseks inimeseks saanud Jumala Poja elus ja surmas. Selline muutus tunnistab meis asetleidnud uuestisünnist. Kui Kristus, kes on oma ristiarmastusega meie südamesse tee rajanud, saab meisse elupaiga, mida Ta väga igatseb, siis hakkame ka meie „kõnelema“ hoopis teist keelt. Ja seegi pole siis kõne, mille hääl ei kosta.
„Ma kasvasin üles ja täitusin vihkamisega, peamiselt ühe mehe vastu, keda ma vihkasin kõige enam siin maa peal. Ma jälestasin kõike, mida see mees tegi ja oli. Mäletan aega, kui olin poisike, kes õhtul enne magamaminekut haudus kavasid, kuidas lüüa maha see mees nii, et politseile vahele ei jääks. See mees oli minu isa.
Kui ma olin laps, oli mu isa üle linna joodik. Ma õieti ei näinudki teda kainena. Koolikaaslased viskasid nalja mu isa kulul, kes purjuspäi kusagil kesklinna rentslis end lolliks tegi. Need naljad tegid mulle väga haiget, ent ma ei näidanud seda kunagi välja. Ma naersin teistega kaasa ja hoidsin valu enda hinges.
Mõnikord võisin ma leida oma ema laudast sõnnikuhunnikust lehmade taga maas. Mu isa oli teda voolikuga peksnud, kuni ema enam ei tõusnud. Minu viha pulbitses ja ma vandusin: „Kui ma saan tugevamaks, siis ma löön selle mehe maha!“ Kui isa oli juua täis ning meile olid külalised tulemas, siis ma lohistasin ta lauta ning sidusin kinni, tema auto aga viisin silohoidla taha. Ma ütlesin kõigile, et isa on kuhugi koosolekule läinud ja nii säästsime oma peret kimbatusest. Kui ma teda käsi- ja jalgupidi lauta kinni panin, siis sidusin nööri ka ümber tema kaela, sest ma lootsin, et ta hakkab välja rabelema ja lämmatab enda sel viisil ära.
Kaks kuud enne keskkooli lõppu tulin ma kord koju ja kuulsin, et ema nuuksub oma toas. Ma jooksin tema juurde ning ema ütles: „Poja, su isa on mu südame purustanud.“ Ta pani oma käed mu ümber ja tõmbas mind endale lähemale. „Ma ei taha enam elada. Ma ootan vaid, kuni sa kooli lõpetad, ning siis ma tahan surra.“
Kahe kuu pärast oli kooli lõpuaktus ning järgmisel reedel mu ema suri. Ma arvan, et põhjuseks oli täielik sisemine murdumine. Ma vihkasin oma isa selle pärast. Kui ma poleks mõni kuu pärast ema matuseid kodust lahkunud, et kolledžisse minna, oleks ma võinud isa tappa.
Pärast seda, kui ma olin hakanud Kristusesse uskuma, ujutas Jumal oma armastusega mind üle. Ta võttis mu vihkamise isa vastu ning pööras selle vastupidiseks. Viis kuud pärast kristlaseks saamist leidsin ma end oma isale silma vaatamas ning ütlemas: „Isa, ma armastan sind.“ Ma ei tahtnud seda meest armastada, kuid ma armastasin. Jumala armastus oli minu südame muutnud.
Pärast Wheatoni ülikooli üleminekut sattusin ma purjus autojuhi süül raskesse õnnetusse. Kui mind saadeti koju paranema, tuli mu isa mind vaatama. Märkimisväärne oli see, et ta oli kaine. Tal näis olevat ebamugav ning ta käis mu toas edasi-tagasi. Viimaks sai ta üle huulte: „Kuidas sa saad armastada sellist isa nagu mina?“
Ma vastasin: „Pool aastat tagasi ma vihkasin sind, lausa jälestasin. Aga ma olen hakanud uskuma Jeesusesse Kristusesse, saanud andestuse Jumalalt ning see on muutnud minu elu. Ma ei oska seda kõike ära seletada, aga Jumal on võtnud ära mu vihkamise ja pannud asemele armastuse.
Me rääkisime peaaegu tunni ja siis ta ütles: „Poeg, kui Jumal saab minu elus teha sedasama, mida Ta sinu elus tegi, siis ma tahan anda Talle selleks võimaluse.“ Ta palvetas: „Jumal, kui Sina oled tõesti Jumal ja Jeesus on ristil surnud, et anda mulle andeks see, mida ma olen oma perekonnale teinud, siis ma vajan Sind. Kui Jeesus võib minu elus teha sedasama, mida ma olen näinud, et Ta minu poja elus tegi, siis ma tahan Teda usaldada kui oma Päästjat ja Issandat.“ Kui ma kuulsin oma isa seda palvet ütlemas, sai sellest minu elu üks kõige rõõmsamaid päevi.
Kui mina sain kristlaseks, siis toimusid muutused minu elus poole kuni pooleteist aasta jooksul. Aga mu isa muutus otse minu silmade all. Tundus, nagu oleks keegi tema sees valguse sisse lülitanud. Ta puudutas alkoholi pärast seda vaid ühe korra. Selgi korral tõstis ta pitsi vaid oma huulteni – ja seda pärast neljakümneaastast lausjoomist! Ta ei vajanud seda enam. Aasta ja kaks kuud hiljem suri ta alkoholikahjustuste tüsistuste tõttu. Kuid selle neljateistkümne kuu jooksul andsid enam kui sada inimest mu väikeses kodulinnas ja selle ümbruses oma elu Jeesusele Kristusele, sest nad nägid, mis oli juhtunud minu isaga, linna esijoodikuga.
Sa võid kristluse välja naerda. Sa võid seda pilgata ja naeruvääristada, aga see toimib. Kui sa usaldad Kristust, siis vaata oma elu ja suhtumisi – Jeesus Kristus hakkab su elu muutma.
Kristlus pole midagi, mida tuleks vastu tahtmist alla kugistada või pähe määrida. Sinul on oma elu elada ja minul oma. See, mida ma võin teha, on sulle öelda, mida ma olen oma kogemustest õppinud. Mida sina pärast seda Kristuse suhtes otsustad, on sinu teha.“
Pilaatus küsis Jeesuse ristilöömise päeval: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?“ Sama küsimus esitatakse meile. Tolle aja Jumala rahvas hüüdis: "Löödagu ta risti!“ (Mt 27:22) Mida ütleme meie? Ja kas on võimalik, et meie sõnad ütlevad üht, kuid meie armu poolt muutmata elu tunnistab millestki muust. Nõusolek tõega ei tähenda alati, et me seda tõde läbi elame. Vihkamise asendumine armastusega aga tunnistab Jumala kohalolust.
Mulle sattus pihku meie aastatetagune hommikvalveraamat „Maranatha“, kus Ellen White kirjutab: „Kristusega ühendatud hing … võitleb igasuguse käsurikkumise ja iga patu ilmingu vastu. … Ärgu keegi petku oma hinge selles küsimuses. Kui sa hellitad endas uhkust, enesearmastust, võimuiha, edevust, ebapühi ambitsioone, nurisemist, rahulolematust, kibedust, halva rääkimist, valetamist, pettust, laimamist, siis ei ela Kristus sinu südames.“ (orig lk 50) Meie ei valeta, kui Kristus on meie südames, sest vastasel juhul teeksime veatust Kristusest patuteenija. Loomulikult armastatakse meid ja seda ei saa miski muuta. Loomulikult kuuleb Jumal palveid. Aga kas meiegi kuuleme Tema palvet, kui Ta meie südame ukse taga koputab ja tahab sisse tulla, et kogu seda eeltoodud pattude nimekirja meist välja ajada? Kas Tema rist ja armastus „kõnelevad“ piisavalt valjusti?
Järgmises loos „kõneleb“ Jumal jällegi erineval viisil ja saadab oma ingli inimest ohuolukorrast päästma öeldes sellega: „Ma hoolin sinust ja ma olen kohal. Minu abi ei hiline!“
Imeline pääsemine
Tahan kirjutada ühest imelisest pääsemiseloost, sellest, kuidas Jumal sekkus minu ellu. Sõitsin tookord külgkorviga mootorrattal Paidest Tapa poole. Sõitsin peateel ja lähenesin Ambla teeristile. Ambla poolt lähenes peateele suur pika kastiga veoauto, koormaks betoonpaneelid. Kuna minu ees sõitis traktor, siis tuli mulle pähe mõte – ma usun, et see mõte anti mulle pähe – et see veomasin ei tarvitse mind traktori tagant märgata. Ja kuna traktorijuht andis suunatulega märku, et ta pöörab paremale - Ambla poole, siis sõitis veaautojuht rahumeeli peateele, st. mulle otse risti ette. Ma pidurdasin ega saa aru, kuidas pidurid suutsid nii momentaalselt kiiruse maha pidurdada, et veomasin jõudis minu eest läbi sõita ja mina lipsasin kohe selle tagant üle ristmiku. Kui mu mootorratas oleks pisutki kiiremini sõitnud, oleksin veoautole kasti alla sõitnud.
Autojuht sõitis teeserva ja peatas auto. Ta oli šokis. Ta käed värisesid. Ta pani sigareti tagurpidi suhu ja ütles, et ei märganud mootorratast traktori taga.
See oli Jumala ingel, kes piduritele vajutas, et need nii hästi pidasid. Me keegi ei tea päris täpselt, kui sageli meid on surmast päästetud. Tänu olgu Jumalale Tema armu eest!
Aamen!
Uno Kivisaar
„Me keegi ei tea päris täpselt, kui sageli meid on surmast päästetud,“ kirjutab Uno. Kui sageli on Jumal seisnud meie ja saatana vahele, keda Jeesus nimetab „inimese tapjaks algusest peale“ (Jh 8:44). Aastaid Tallinna liikluses autoga liigelnuna olen kogenud imelist kaitset, sest minuga pole mitte midagi juhtunud. Aastate pikku on aga üha olulisemaks tänu põhjuseks saanud see, et Ta on mind ka hoidnud teistele liiklejatele kurja tegemast. Kui paljudel kordadel on ka minu auto pidurid imeliselt hästi pidanud; kui paljudel kordadel on puudused auto juures ilmsiks tulnud kodus, mitte liikluses. Mitmel korral on minu autotundjatest mees ja poeg ütelnud, „kuidas sa selle autoga sõitsid“ – sest mõni oluline jupp on peaaegu küljest ära olnud ja järgmine Tallinna auklike teede auk oleks selle küljest raputanud.
Otsides Piiblist teksti selle kohta, et Saatan on inimese tapja, puutusin kokku tekstiga, mis kõneleb aga vihkajast kui inimesetapjast. „Igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja; ja te teate, et ühelgi inimesetapjal ei ole igavest elu, mis temasse jääks.“ (1Jh 3:15) Ärme keegi hellita endas viha ega andestamatust, seda tehes oleme me inimesetapjad – ja seda sõltumata usutunnistusest. Kui Jumal päästab meid vihast ja vihkamisest, on Ta meid surmast päästnud. Tema viis oma Poja isikus meie patud ristile – ärme meie vihates ürita vastupidist tõestada. Me võime täna paluda Meie Isa Palve sõnadega: „Päästa meid kurjast!“ Ja meid kuuldakse!
Üks põhjus eriliseks tänuks on veel. Nimelt sai Tallinna I koguduse palvelist 6. märtsil 5-aastaseks. Keegi meist ei tea, kui palju palveid on selle listi kaudu Jumala ette toodud, aga igaüks selle listi 49 liikmest ning loendamatu hulk palvete esitajaid on kogenud määratu suurt rõõmu palveid kuulva Lunastaja ligiolust, armust ja õnnistustest! Kiidetud olgu Issand!
