Kogemuste Kotikest võiks liialdamata nimetada palvevastuste kotikeseks. Sest enamus lood siin rubriigis räägivad sellest, kuidas olukorrad palvetamise tulemusena muutuvad. Loomulikult ei muuda olukordi otseselt meie palve, vaid Jumal, kes meie palveid kuuleb ja oma laste heaks sekkub. Väga paljudel juhtudel tuleb abi teistmoodi, kui meie arvame või ootame. Tagasi vaadates aga näeme, et see Jumala viis asju lahendada on olnud parim viis, mis peale konkreetse abi on meile õpetanud veel palju tähtsamaid õppetunde Tema usaldamise, pääste ja Tema lõppematu armastuse kohta. Sellest teistsugusest abist ja sellega kaasnevast räägibki Helve päikesepaiste ja äikese lugu.
Meie peres on viimase aasta-kümne jooksul olnud nii päikest, äikest kui jälle päikest. Taevaisa lasi päikest paista nii, et unustasime halva ilma olemasolu ja selle ebameeldivused. Siis aga tulid paduvihmad, mis ei soostunud kuidagi lakkama. Teadsime kohe, kelle poole abi saamiseks pöörduda, kuid Taevaisa ei ulatanud oma abikätt kohe, vaid laskis meil kõige üle iseendas selgusele jõuda, miks on paljud asjad ummikusse jooksnud. Ja imelisel, Temale omasel viisil, tõi Ta meid inimeste jaoks väljapääsmatust olukorrast välja.
Ei jõudnud veel õieti rõõmušokist toibuda (Jumal hoolitses imelisel viisil Helve enda ja tema abikaasa kodu eest, vt. Meie Aeg 09/2014 – toim), kui minu lapselapse eluase langes tuleroaks (20.01.2015). Tulekahju põhjuseks oli ehituspraak. Nii jäi Mikk koos abikaasa ja kahe lapsega (üks kooli-, teine lasteaiaealine) peavarjuta.
Tõstsin kohe palvekäed Taevaisa poole, tegime eestpalveid nii kodugrupis kui ka koguduses. Liisingus oleva elamu kindlustuslepingu olid sõlminud pank ja kindlustusfirma, kaasamata omanikke, kes tasusid kindlustusmakseid juba üle viie aasta. Kindlustus pakkus pangale lepinguprojekti, kus oli säte, et ehituspraaki kindlustus ei hüvita, selle lepingu oli pank kenasti allkirjastanud. See säte ei olnud otseselt nii sõnastatud, vaid viitena kindlustuse tüüplepingule tingimustele. Sellest lähtudes keeldus kindlustus kahju hüvitamast.
Olime kõik ahastuses, kuidas edasi toimida. Kohalik omavalitsus andis neile ajutiseks kasutamiseks üürikorteri, lähinaabrid ja tuttavad aitasid selle hädavajalikuga sisustada. Rahalisi vahendeid aga nappis, sest põlenud kodu liisingut oli vaja edasi maksta, sellele lisandusid üürikorteri kulutused, laste transpordikulud 12 km kaugusel asuva tütre kooli ja poja lasteaiani. Oma jõududega elamut üles ehitada oli võimatu.
Sõbrad-tuttavad soovitasid pöörduda psühholoogi poole, et šokist üle saada. Mikk ja Mari aga pöördusid kohaliku kirikuõpetaja poole küsimusega: "Kust saaks vastuse, miks on meie pere asjad nii kurvasti?" Pastor vastas, et Piiblis on vastused kõikidele küsimustele, need tuleb sealt vaid leida. Samas kutsus ta neid peagialgavale leerikursusele, et asjade üle rahulikult aru pidada. Nii lõpetasid Mikk-Mari möödunud suvel leerikursuse ja käivad senini kohalikus koguduses. Nad saavad selgesti aru, et kogu selle õnnetuse juures on neid kõrgemalt poolt hoitud, kuna keegi ei kannatanud füüsiliselt, hävisid vaid elamu põhikonstruktsioonid ja asjad.
Üsna varsti hakkasid nende elamu taastamise probleemid hargnema. Külaelanikud teavitasid OÜ-d Õuetuba („Kodutunne“), nad ise pöördusid C-Komando juristide poole. Nii selgitasid need kaks põhjalikult välja nii tulekahju tekkimise põhjused, kindlustuse ja panga jäikuse ning telesaadete kaudu selgitati kodanikele, missugused ohud on kindlustuslepingute sõlmimisel. Miku-Mari kodu taastati C-Komando ja OÜ Õuetuba ühisprojektina ja nii said lapsed jõuluks koju. Seda tänu, õnne ja rõõmu pole võimalik sõnadega edasi anda.
See kõik on asja argikülg. Meie, kristlased, teame, et iseendast ja juhuslikult ei toimu midagi. Siin tuli meile appi ikka ja jälle armas Taevaisa, kes võttis kuulda meie palveid, selle väikese Oru külas asuva koguduse palveid ja ka neid palveid, kus Mikk ja Mari otsisid abi Jumalalt. Jumalal on meie kõikide jaoks oma plaan ja Ta toimetab meie elus meie jaoks kõige parema plaani kohaselt.
Peaksime olema alati valvel, et päikesepaiste meid liiga rahulolevaks ega ka loiuks ja tähelepanematuks ei muudaks, et äikesehood ja paduvihmad ei tabaks meid ootamatult.
Kallis Taevaisa, puhasta ja tõmba meid nii enda ligi, et meie vahele ei mahuks piiskagi!
Tänuga, koguduse õde Helve
See Helve soov, et meie ja Taevase Isa vaheline ühendus oleks nii lähedane, et meie vahele ei mahuks piiskagi, läks ka mulle väga südamesse ja tahaksin selle palvega ühineda. Hea on mõelda, et meile pakutakse veelgi lähedasemat suhet, sest Jumal tahab usu kaudu lausa meie südames elada. Püha Jumal on otsustanud mahtuda meie sisse ja täita meie südames olev Jumala suurune tühi koht, mida ei saagi täita miski ega keegi muu peale Tema. Lapsed mängivad sageli mänge, kus mingi kujund peab mahtuma täpselt selle jaoks tehtud pesasse ja igasugune püüd sellesse pessa mõnda teist kujundit toppida ei anna tulemusi. Samuti pole häid tulemusi meie elul, mis on meile antud elamiseks Jumalaga koos, kui me seda muul viisil tahame mööda saata. Miski muu lihtsalt ei saa täita Jumala „pesa“ meis. Augustinus olevat kunagi ütelnud, et me oleme kõik rahutud seni, kuni leiame oma rahu Jumalas.
See rahu aitab meid ka kõige ohtlikumates olukordades, ühest sellisest olukorrast ja Taevaisa lahendusest selles olukorras räägibki järgnev lugu. Kuulsin seda kord noore kristlasena ega teadnud siis, kellega see lugu aset leidis. Nüüd, 26 aastat hiljem jõudis see lugu taas minuni ühe armsa Paide koguduse õe kaudu, kes oli selle omakorda leidnud ühe hiljuti puhkama läinud õe asjade hulgast. Püüdsin sünnipäeva ja elukoha järgi, mida loos mainitakse, selgusele jõuda, kes oli selle loo kirjutaja, kuid see ei õnnestunud. Võib-olla ongi kõige tähtsam keskenduda sellele, mis Jumal tegi ja siis alles mõelda, kellele Ta küll seda tegi?
Kirjutan ühest ebatavalisest läbielust. See juhtus 1983. aasta 29. jaanuari õhtul kella poole seitsmest alates.
Tulin Kallaveres bussilt maha, et hakata koju minema. Ilm oli ilus ja vaikne. Lõuna paiku oli sadanud ilusat pehmet lund. See oli selle talve esimene lumi. Kallavere oli sel õhtul nii imetühi. Üks mees ja naine tulid ka bussilt maha, aga nemad keerasid minu teeotsast teisele poole ning ainult üks noormees seisis veel teeotsa juures, läki-läki „kõrvad“ alla tõmmatud. Ma elan ohtlikus piirkonnas, kus pimedal ajal tihti inimesi kimbutatakse, kuna sealsamas mäenuka peal on meeste ühiselamu. Mul tuleb üksinda sealt samast mäest alla minna, kui ma tahan õhtul kirikus käia.
Seekord ei tulnud ma kirikust, sealt jõuan ma tavaliselt alles kella kümne paiku. Sellega võrreldes on pool seitse ju üsna varane aeg. Alati kui ma sealt mäest pimedas alla tulema hakkan, häälestan ennast Piibli salmiga Hb 13:6. Nii ka seekord: „Issand on mu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?“
Seekord hakkas see tänavanurgal seisev inimene, kes seal allatõmmatud mütsikõrvadega seisis, mulle järele tulema. Ta astus täpselt minu jälgedesse ja mul hakkas nii kõhe, kui ta niimoodi minu taga kõndis. Varsti lõpetas ta minu järel kõndimise, jooksis üle tee ühiselamu poole ja kadus sinna maja nurga taha. Aga kui ma mäest alla sain, siis ta oli mul juba seal vastas ja nõudis kümmet rubla. Ikka: ,,Anna mulle kümme rubla“ ja „Anna mulle kümme rubla“. Nii ta jäigi seda lauset kordama ja keeras ennast aina nägupidi mulle ette. Tahtsin siis mäe peale tagasi minna, mõeldes, et ehk kohtan seal kedagi inimest, aga ta seisis mul käed laiali ees. Ainult seda teed ta ei keelanud mind minemast, mis minu kodu poole viib, ja kõndis ise minu kõrval. Ma ei tahtnud aga temaga koos seda pimedat teed pidi minna. Kuhu ma ikka temaga koos oleks läinud? Sealt oli minu koduni 1,5 kilomeetrit ja tee ääres ei olnud pimedas kedagi liikumas. Tee kõrval on ainult mõned tühjad majad, ühes neist küll elatakse, aga sinna ei saa ligi, et sealt abi kutsuda, sest seal on tige koer aias lahti ja pimedas ei tule sealt keegi välja. Koju ei saanud ma temaga ka minna, sest elan ju üksinda majas ja ta oleks ju siis ka sisse tulnud. Jäin siis tee äärde seisma ja tema nõudis ikka kümmet rubla. Küsisin: ,,Miks pean ma sulle kümme rubla andma?“, aga ta ei vastanud selle peale midagi. Küsi kas eesti või vene keeles, ikka ajab kümmet rubla taga. Selle lause oli ta vist enne varitsema tulemist kelleltki pähe õppinud ja pidi siis seda hoolega kordama, rohkem ta vist eesti keelt ei osanud.
Seal tee ääre peal, kus ma seisin, oli teekallas eriti kõrge ja äkki leidsin ma ennast teeäärsest jäärakust, pea allapidi. Alguses ma ei saanud aru, mis juhtus, kõik see tuli nii ootamatult. Kobisin nii kiiresti püsti kui jõudsin ja ronisin kaldast üles. Küsisin: ,,Miks sa mind alla lükkasid?“ ja sain vastuseks: ,,Anna mulle kümme rubla!“ Kui ta jälle mitu korda kümmet rubla oli küsinud, siis lükkas ta mind jälle küljeli maha. Mul ei olnud ju kusagilt kinni hoida ja nii ta mind loopis mitu korda ja hakkas lõpuks kägistama. Õnneks oli mul seekord raha kaasas ja ma ei saanud öelda, et mul pole raha, sest mul ei ole valetamise vaimu. Andsin talle 5 rubla ja mõtlesin, et ehk ta läheb siis minema. Sellest viiest rublast ei olnud aga kasu, ta nõudis ikka kümmet rubla ja hakkas jälle kägistama ja tõukama. Nüüd aga polnud mul väiksemat raha kui 10-rublane. Küsisin siis talt 5-rublast tagasi, et annan siis kümme. Tahtsin niimoodi venitada, lootes, ehk keegi inimene teed pidi tuleb, aga nii imelik, kui see oli, ei olnud kusagil ühtegi inimest liikumas. Et ma vene keelt ei valda, siis ei saanud ma talle ju mingit jutlust pidada, et ta mind rahule jätaks. Et mul rahast kahju ei olnud, siis andsin talle veel kümme rubla. Mõtlesin Jeesuse sõnadele: „Kes sult võtab kuue, sellele ära keela ka vammust.“ (Luuka 6:29)
Tahtsin nüüd minema hakata, aga ta oli kohe nõus minuga kaasa tulema. Nii jäin ma jälle sinna seisma ja ta hakkas jälle mind kägistama ja tõukama ning raha küsima. Ütlesin nüüd talle, et ma rohkem ei anna, mul on väike pension, tahan ise ka süüa saada, ei või rohkem ära anda. Siis ta hakkas ähvardama, et tapab mind ära. Küsisin siis: ,,Mis ma sulle halba tegin, et sa mind tapad? Tahtsid 10 rubla, said 15 ja veel tahad tappa.“ Siis ta hakkas uhkeldama, et ta on narkomaan ja ei karda kedagi ja kui tuleb tuju tappa, siis ta ka tapab. Nüüd hakkasin ma hirmu tundma, sest selle koha lähedal, kus me olime, oli üks sügav kraav kaevatud ja kui ta tappa lubas, siis vaatas ta selle kraavi suunas. Mõtlesin siis, et kui ta mind tapab, viskab ta mind sinna kraavi, varistab liivavalli otsast liiva peale ja lapsed väsivad mu laipa otsimast. Mõtlesin siis, kas ma olen Jumala silmis nii kõlbmatu, et Ta laseb mind siis tee ääres tappa. Kui see ,,narkomaan“ nüüd jälle oma sõrmed mulle ümber kaela keeras ja pöialdega kurgumandlid ettepoole lükkas, siis mõtlesin: ,,Annaks ta niipalju aega, et saaksin teepealt natuke kõrvale minna ja Jumala ette põlvitada.“ Ja ma saingi selle võimaluse.
Astusin teelt alla, ta kõndis ikka kogu aeg mu kõrval. Põlvitasin nüüd sinna värske pehme lume peale, ta kükitas sinna minu ette ja vaatas mind. Alustasin oma palvega: ,,Kallis Taevane Isa, ma palun Sind kõigest südamest. Päästa mind veel täna mingisugusel imelikul kombel siin selle inimese käest elusalt, sest ma ei sooviks siin tee ääres tapetuna surra.“ Rohkem ei antud mulle aega palvetamiseks ja rohkem ei olnudki vaja. Ma palvetan kõva häälega, kuid ei tea, kas ta midagi mu palvesõnadest aru ka sai. Avasin silmad, need olid mul vett täis valgunud. Ta vaatas siis nii uurivalt mulle silmadesse, ma ei tea, mida või keda ta mu silmist nägi. Äkki muutus ta tõsiseks, tõusis kiiresti püsti ja läks siis minust eemale, aga ikka selles suunas, kuhu mina oleksin pidanud koju minnes minema. Nüüd olin ma kindel, et Jumal oli mu palvet kuulnud.
Tõusin põlvedelt üles ja läksin sinna tee peale tagasi. Nüüd oli see narkomaan juba end ringi pööranud ja tuli jälle, sõrmed konksus, hambad irevil minu poole. Mõtlesin: ,,Tule, aga mind sa enam puudutada ei saa!“ Ta jõudis juba mulle üsna lähedale. Olin nõutu ega teadnud, mis ma nüüd veel pean tegema. Küsisin siis oma mõttes kiiresti: ,,Mis ma nüüd teen?“ Ja mulle vastati ka sama ruttu: ,,Hüüa: „Appi, appi!““ Kui ma siis oma silmad üles tõstsin ja hüüdsin, siis ma ei hüüdnud kuigi kõvasti, aga mulle kostis see nagu oleks mingisugust sarve või pasunat puhutud, nii et ma päris ehmatasin. Siis läks kõik mu silme ees teistsuguseks. See paik, kus ma seisin, paistis hulga suurem kui see tavaliselt, taevas tuli nii lähedale ja läks palju valgemaks. Taeva peale joonistati nagu vikerkaar, aga see ei olnud mitmevärviline, oli ainult üks kullavärvi viirg ja tähed särasid ka. See kange mees, kes kedagi ei kartnud, võpatas äkitselt ja läks näost valgeks kui lubi ja tal ei olnud enam võimalik end liigutada. Ta paistis nüüd mulle nii väike ja armetu. Seejärel tuli talle must pilv või udu peale, nii et ma teda enam ei näinud. See pilv oli madalal, maast alates umbes viie meetri kõrgusel. Ma oleks nagu siis justkui enesest ära olnud, aina vaatasin ja vaatasin. Siis nägin veel pealpool pilve ühte mehe kuju või pilti, see paistis olevat ülevalpool pilve ja mingisugune valguse helk paistis talle peale. Siis ei olnud äkki enam kedagi ega midagi näha. Kõik oli jälle harilik nagu enne, ainult see udu oli veel seal madalas, nii et minu kiusaja ei paistnud. Siis ma mõtlesin: ,,Mis nüüd siis saab?“ Ja kui ma seda olin mõelnud, siis kuulsin tasast kahinat ja kohe paisati see narkomaan sealt udu seest välja, minu eest mööda peaaegu õhus nii kiiresti, et ta kinganinad natukene maad puudutasid. Ta kukkus sinna, kus ma olin seisnud ja appi hüüdnud, kummuli maha.
Nüüd oli see inimene nagu armetu olevus seal kummuli maas. Ma oleks ju võinud nüüd ära minna, aga ma ei läinud. Tahtsin ju näha, kuidas see kõik lõpeb. Seisin seal mõne minuti, siis mõtlesin: ,,Mis nüüd edasi saab?“ Ja kohe ukerdas see mees sealt maast üles, tõmbas pea õlgade vahele ja pistis kiiresti jooksu, ise ettepoole kummardununa, nagu oleks keegi teda kuklasse tagunud. Mina ei näinud küll kedagi, aga tema võis ju näha ja tunda, et teda lüüakse. Siis ta vaatas jooksu pealt veel korra tagasi, võttis veel kiirema jooksuhoo sisse ja jooksis mäest üles. Rohkem ma teda ei jälginud ja ma pole teda enam kusagil kohanud.
Seisin ikka seal sama koha peal, tänasin Jumalat, et Ta mind selle inimese käest ära päästis. Ma palvetasin ka selle inimese pärast, et Jumal talle paremad mõtted annaks. Kui ma koju jõudsin, olin nii õnnelik, et olen nüüd vaba.
See oli hingamispäeva õhtul peale päikeseveeru, kui ma seal tee ääres maadlesin. Mul oli sel päeval sünnipäev. Kui ma päeval kirikust tulin, läksin Maardust tütre poolt läbi, temal on ka samal päeval sünnipäev. Tütretütar oli kinkinud mulle potiga lille, see oli mul kilekoti sees ja kogu aeg käeotsas, kui mind maha lükati. Mõtlesin, et eks see pott on nüüd kildudeks ja lill ka katki. Kui aga lille kotist välja võtsin, oli pott terve ja lill ka terve. Imestasin, et Jumal mu lille veel ka tervena hoidis. Mul endal polnud ka midagi viga, ehkki lumekord oli väga õhuke ja seal kalda all veel kivitükid lume alt päris lagedal.
Tänasin ja kiitsin Jumalat selle öö läbi. Mul polnud üldse und. See sündmus ei lähe mul kunagi meelest, see oleks nagu alles eile olnud.
Koguduse õde
Kas sina oled kuulnud ingli tiibade kahinat, nagu õde selles loos kuulis? Mina vist päris oma kõrvadega ei ole kuulnud. Usus aga tean, et Isa saadab oma inglid abiks igale oma lapsele. Kas Ta teeb seda alati kuuldavalt? Ilmselt mitte. Aga oma südames võime teada, et meid kaitstakse ja mitte meie õiguse pärast, vaid meie appihüüete tõttu ja Isa armastuse tõttu. Mõnikord lastakse meil ingli tiibade kahinat kuulda meie usu kinnituseks, teinekord aga selleks, et keegi teine vajab kogemust Jumala kohaloleku reaalsusest ja sellest, et „Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad!“ (Ps 34:8).
Selle loo moraal ütleb ka seda, et me ei unustaks kurjategijaid, sest Jumal neid ju ei unusta. Eks nad teevadki kurja seetõttu, et nad Jumalat ei tunne ega tea, kui kallis lunahind on nende eest makstud. Nad pole kohtunud Issandaga, kes nende eest kannatas ja suri ning kes armastab neid rohkem kui oma elu. Ja sinu suhtumine neisse on sageli selleks võimaluseks, mille läbi Jumal saab nende südameid puudutada – seda muidugi sel juhul, kui sinu südames on kaastunne kurjategija enda vastu suurem kui viha tema tegude vastu.
