„Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: „Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks“, ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks „paar turteltuvi või kaks tuvipoega“. Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“ Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti."
Lk 2:22–33
Kuulsin kunagi üht vestlust, et millal oleks ühel noorel emal mõistlik aeg hakata oma lapsega kirikus käima. Jutt polnud sellest, millal laps ise asjast aru saama hakkab, jutt oli ema võimalustest ja vaimulikest vajadustest. Üks arutlejatest avaldas arvamust, et asi on Moosese seadusega paika pandud: kui on sündinud poeg, siis 40 päeva ja kui tütar, siis 80 päeva pärast. Need numbrid on välja arvutatud 3Ms 12:1-5 järgi.
"Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Kui naine on jäänud lapseootele ja sünnitab poeglapse, siis ta ei ole puhas seitse päeva; ta ei ole puhas, nagu oma kuuvere päevil. Kaheksandal päeval lõigatagu ümber poeglapse eesnaha liha! Ema jäägu koju kolmekümne kolmeks päevaks puhastusvere pärast; ta ei tohi puudutada ühtegi püha asja ega tohi tulla pühamusse, kuni ta puhastuspäevad on täitunud. Aga kui ta sünnitab tütarlapse, siis ta ei ole puhas kaks nädalat, nagu oma kuuvere päevil; ta peab jääma koju kuuekümne kuuekspäevaks puhastusvere pärast."
Need olid Israeli naistele Jumala poolt määratud puhastuspäevad, mis kuulusid pühamuteenistuse korralduse juurde. Samuti on siin täpne korraldus Israeli rahva poeglaste ümberlõikamise kohta. Kristlikus koguduses loobuti aja jooksul oma poegade ümberlõikamisest, samuti pole teada, et puhastuspäevi oleks niiviisi arvestatud nagu Vana Testamendi ajal. Paulus kirjutab ihuliku ümberlõikamise asemel südame ümberlõikamise vajadusest Rm 2:28-29: "Ei ole ju juut see, kes seda on väliselt, ega ole ümberlõikamine see, mis on väliselt ihu küljes, vaid juut on see, kes seda on sisemiselt, ja õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt."
Kui Jeesus sündis, oli Moosese seadus ja kõik sellega seonduv täies mahus kasutusel. Alles ristisurmaga viis Jeesus pühamuteenistuse ettetähendusliku osa täide. Luuka evangeeliumi 2. peatükis on kirjutatud, et kui Jeesus pärast Maarja puhastuspäevade lõppemist templisse viidi, toodi sünnitaja puhastamiseks ohver Moosese seaduse kohaselt, preester toimetas lepitust ja ema sai puhtaks.
Jeesuse vanemate kohta on kirjutatud: "Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette... ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks „paar turteltuvi või kaks tuvipoega".
Sellest Luuka evangeeliumi fraasist on tehtud otsene järeldus, et Jeesuse vanemad pidid vaesed olema. Et nende jõud ei lubanud Moosese seaduses esmases järjekorras mainitud aastast lambatalle ohvriks tuua. Kõnealune järeldus on aidanud kujundada ristiusu "nägu", kui vaevatuile ja koormatuile sobilikku.
Et minna juurte juurde, ei alanud võrdsuse rõhutamine ristiusust. Ristiusk võttis selle judaismist, kogu Vanas Testamendis räägitakse orjusest vabastamisest ja vaeste aitamisest.
Kristlikus maailmas räägitakse palju vana ja uue seaduse ajastutest, iseloomustamaks Piibli Vana ja Uue Testamendi ajalisi perioode. Kogu Vana Testament on pühendatud Messia tulemise ootusele, Uus Testament aga Messiale, Tema tegevusele ja sellega rajatule.
Kuigi templiteenistus kuulub justkui Vanasse Testamenti, kattis see tegelikkuses pea kogu Uue Testamendi ajavahemiku, seda kuni Jeesuse ristisurmani igati õigustatult. Seetõttu on elementaarne, et Maarja ja Joosep täitsid Jeesuse sünniga seoses kõiki Toora seadusi. Samuti elas Jeesus ise nende seaduste järgi. Jeesus jättis kombed ja tavad ainult siis kõrvale, kui need olid Moosesele antud seaduse algse eesmärgiga vastuollu läinud. Jeesuse elu ja tegevus oli küll omas ajas revolutsiooniline, kuid Ta elas Vana Testamendi aegse elukorralduse järgi.
Jeesuse sünnilugu kirjeldavast evangeeliumitekstist võib aga lugeda, kuidas peetakse oluliseks isegi kõike seda, mille aeg Jeesuse surmaga ümber sai. Jumal valis Jeesuse vanemateks perekonna, kus peeti kinni Moosese seadustest.
Kui Jeesuse vanemad olid koos lapsega templis, ohvrit toomas, tuli Vaimu ajel sinna Siimeon. Nad kohtusid templis: Jeesuse vanemad koos esmakordselt templisse toodud Jeesusega ja Siimeon, kes "ootas Israeli lohutust...Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat".
Just Jumala Püha Vaimu tahte kohane talitamine tõi kokku Jeesuse ja Siimeoni. Siimeon oskas Messiat oodata. Tema ootus sai kinnitatud Püha Vaimu ilmutuse läbi. Jumala Sõna tundmine, teadlik ootamine, Püha Vaimu ilmutuse äratundmine kasvatas ja kinnitas Siimeoni usku. Siimeonile ja samuti Luuka evangeeliumi 2. peatükis mainitud naisprohvet Hannale lisaks oli sel päeval "õigel ajal õiges kohas" ehk templis, veel parasjagu teenistuses olev preesterkond, arvata võib, et teisigi ohverdajaid jne. Kuid Messiat oskasid oodata ja teda märkasid vaid need kaks.
Juudid olid isegi kursis, et Messias on tulemas. Nad olid Vana Testamenti piisavalt palju lugenud ja õppinud, et osata oodata Messia tulemist. Kuid suurem osa ootajaid lasid end pimestada ajaloolisel situatsioonil ega tundnud Teda ära. Nimetatud ajalooline situatsioon seisnes selles, et Juudamaa oli okupeeritud, mistõttu ootasid juudid Messiat, kes ajaks minema okupandid ning taastaks riigi iseseisvuse.
Siiski ei õigustanud mainitud ajalooline taust Messia tulemise tõlgendamist oma äranägemise järgi. Jumala Sõna täitub siis ja täitub ka praegu vastavalt Jumala plaanile, mitte aga inimeste ootustele. Ajaloolisest situatsioonist lähtuvate Jumala sõna tõlgenduste otsa on inimesed tegelikult korduvalt komistanud.
Jeesuse sündimise aja Juudamaa olukord võis olla küll poliitilises mõttes keeruline, kuid poliitilise võimu taotlemine polnud Jeesusel plaanis. Ta ei tulnud tooma ei Juudamaale ega ka ühelegi teisele piirkonnale poliitilist iseseisvust.
Siimeon ja Hanna tundsid Messia ära sellest hoolimata, et sündinud Messias ei vastanud enamuse ootajate ootustele. Need kaks said seeläbi võimaluse Temaga kohtuda. Oma õnnistussõnades ütles Siimeon: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“
Jeesuse eesmärk oli laiahaardelisem kui vaid juuda rahva päästmine, seetõttu ei saanud Tema tegevus olla rahvuslik-poliitiline. Tolleaegsest poliitilise Messia-ootusest on näha, et Messialt oodati tegutsemist kellegi vastu, mitte aga maailma rahvaste ühtse, ühise eesmärgi nimel. Jeesuse eesmärk oli olla kogu maailma Messias.
Tempel ja templiteenistus on tänapäevase kristlase jaoks justkui millegi vana sümbolid, midagi, mille aeg on möödas. Kogu see temaatika meenutab täna Jeesuse elu, tegevuse ja ristisurma ettetähenduslikkust. Siimeoni ja Hanna kohtumine Jeesusega templis oli mitmes mõttes vana ja uue kohtumispunkt. Kaks vanurit kohtus vastsündinud Messiaga. Siimeonile antud tõotus täitus, tema usk sai tegelikkuseks. Lisaks oli see ainus kord, millest evangeeliumid kirjutavad, kus Jeesusega seoses ohverdati. Nii võib seda võtta kui ohverdamise lõppemise märki - Ohvritall, kellele kogu templiteenistus viitas, oli juba saabunud.
Ristiinimesi ühendab usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse. See usk on kantud Messiaga kohtumise ootusest. Usk, mis saab kinnitust Jumala Sõnast ja Pühast Vaimust, nagu ka Siimeoni usk.
Igaüks, kes Messiat ootab, võib selle sarnasuse tõttu end samastada Siimeoniga. Ristiinimene tahab küll olla juba "seal", Jumala tõotatud Uuel Maal, kuid ometi tuleb olla "siin", oodata ikka veel tõotuse täitumist. Pidades selle ootuse juures meeles nüanssi, et tee uude käib vana kaudu.
