Küllap enamus meist on kuulnud üleskutset lasta Jeesus oma elus rooli taha. Aga juhiistme loovutamine pole kerge, kuni me ei saa aru ega koge, kui palju on Tema juhtimine targem ja parem kui ükskõik kelle teise oma. Kui me lisame sellele kogemusele veel ka armastusekogemuse oma Issandaga, kes on meid armastanud ja armastab Kolgata armastusega, ei ole meil probleemi oma elu juhtimise üleandmisega ainsale isikule, kes sellega tõeliselt hästi toime tuleb. Kuna jumalik armastus ei orjasta kedagi ega sunni meile midagi peale, siis ootab armastav Jumal meie elu juhtimiseks meie palvet, mida Ta siis heal meelel täitma ruttab. Kes on täna sinu elu rooli taga? Sellele küsimusele aitab mõelda järgnev lugu Uno Kivisaarelt.
Paar nädalat tagasi elasin läbi imelise juhtumi, mis näitas, et Jumala kaitse ja abi on alati meie ligi. Sõitsin autoga pesumajja. Parkisin auto pesumaja ette ja läksin sisse. Äkki tuli üks naine uksest sisse ja ütles: „Kas see on teie auto, mis seal läheb?“ Selgus, et minu auto oli tõesti liikuma hakanud, sest ma olin unustanud käsipiduri peale tõmmata ja parkla on väikse kallaku peal. Kõige imelisem aga oli see, et autol oleks nagu juht sees olnud. Ilmselt oli see Jumala ingel, kes rooli hoidis, sest auto ei põrganud teistele autodele otsa. Sõitis täpselt, nagu skeemil näidatud.
Ma palvetan alati enne kui autoga sõitma lähen, et Jumal hoiaks õnnetuse eest. Ma ei tea, mis oleks võinud juhtuda, kui ma poleks palvetanud.
Tänu Taevaisale!
U. Kivisaar
Ma usun, et ka sina oled minuga sarnaselt kogenud, et kui meile midagi südamele pannakse, siis tuleb seda kohe teha, isegi siis, kui meie loogika ja arusaam ütleb teisiti. Kui paljud asjad meie elus oleksid hoopis paremini ja kui palju rohkem oleks meil aega ja võimalust teisi aidata, kui me vaid kuulaksime ja kuuletuksime? Sellest kuulamisest ja kuuletumisest räägivad ka kaks järgmist lugu.
Ma valmistusin külla sõitma ja pakkisin asju, mida hommikul teele asudes kaasa võtta, kui Jumal tuletas mulle meelde, et paneksin ka sõiduraha juba õhtul valmis. Ütlesin mõttes: „Ah, küll ma homme hommikul panen!“ Hommikul kiirustasin rongi peale, sest tuli jõuda ka veel teise rongi peale. Rongis istudes meenus mulle järsku, et mul pole sõiduraha kaasas. Olin selle unustanud kaasa võtta. Nüüd hakkasin ruttu südamest palvetama, et Jumal aitaks hädast välja. Mida ma peaksin nüüd tegema? Jumal andis südamesse mõtte minna linnas kirikusse, sest sealt ma saan raha. Ma ei kuulanud ka nüüd ja hakkasin oma plaani välja mõtlema.
Selle teise rongi peale ma ei jõudnudki ja kaalusin bussiga edasi sõitmise võimalust. Mõtlesin, et pean ootama, millal pank avataks, et saaksin raha välja võtta. Nüüd palusin, et Jumal aitaks vähemalt bussi peale jõuda. Palusin ka andeks oma sõnakuulmatuse pärast Tema eelmise märguande suhtes. Sõitsin bussijaama, et uurida, millal väljub buss minu sihtkohta. Infoleti järjekorras pani Jumal mulle uuesti südamele, et ma läheksin kirikusse, sest sealt ma saan raha. Mina aga otsustasin oodata, kuni pank lahti tehakse, kuigi siis ei jõuaks ma ka bussi peale. Jälle tuli pähe seesama mõte kirikusse minemise kohta, mis seekord oli nii tungiv, et ma ei saanud sellele vastu panna. Siis mõtlesin, et ma vähemalt proovin ja ehk jõuan peale kirikust läbi astumist ka vajaliku bussi peale. Palusin nüüd ka selle plaani Jumala kätte. Kahtlusega südames asusin tegutsema ja oh imet, kirikus oligi üks inimene, kes sai mulle piisavalt raha laenata ja ma jõudsin ka bussi peale. Tänasin bussis südamest Taevaisa, kes mind, sõnakuulmatut, aitas ja minu peale halastas ning mul oli Jumala headuse ja abi pärast rõõm ja rahu südames.
Õde Kristuses
„Kui te nüüd ülekohtuses mammonas pole ustavad olnud, kes võib teie kätte tõelist usaldada.“ (Lk 16:11) ütleb Jeesus üht oma tähendamissõna seletades ja esmapilgul ei paista see õe lugu sellega mingil moel seotud olevat. Aga kui me mõtleme sellele, et Jumal „proovib“ ka meid enne n-ö teisejärguliste asjadega nagu näiteks tähendamissõna ülekohtune mammon. Et Ta saaks siis meid, pärast seda, kui oleme kuuletumise õppetunnid omandanud, ka „tõelises“ usaldada. Meid õpetatakse kuuletuma nn „väikeste asjadega“, et me tõsiste probleemidega vastamisi seistes ei kõhkleks Talle kuuletumast. Et siis, kui mängus on inimeste elu ja igavene saatus, ei teeks oma sõnakuulmatuse ja hooletusega kellegi taevateed pikemaks ega põhjustaks inimestele asjatut valu. Ja kui armuline on Jumal, et Talle pole tähtis üksnes inimeste ja nende elu päästmine, vaid Ta on tahtlik meiega kaasas kõndima ja meid juhatama igas elu olukorras − kui meie vaid kuulame.
Selle „tõelises“ usaldamise kohta on minu ämm Elli-Helene Lobjakas mulle jutustanud tema abikaasa Aleksandriga asetleidnud tõsisest õnnetusest, kus mees sai niivõrd tõsised põletushaavad, et arstid ei uskunud, et ta sellest õnnetusest taastub. Nii ta siis lamas haiglas, kus keegi temaga eriti ei tegelenud, sest arvati, et ta sureb niikuinii. Minu ämm on tunnistanud, kuidas ta iga kord haiglasse minnes mõtles, mis teda seal ees ootab. Ja kui ta oli seal olukorraga tutvunud, läks ta alati seal palati läheduses oleva rõdu peale ning palus Taevaisalt tarkust edasise tegutsemise osas. Iga kord tuli ta palvetamast uue lootusega ja uute praktiliste nõuannetega haige hooldamise kohta, mille Jumal oli talle mõttesse andnud.
Lähedased ja kogudus palvetasid, et Aleksander paraneks ja siis ühel nädalavahetuse hommikul andis Jumal oma haigete peale mõtlevale raviarstile, kes minu teada polnud kristlane, tavapärasest ravist erinevat nõu. Arst tuli sel päeval oma vabast ajast haiglasse ja andis korralduse kõik vereülekande tegemiseks valmis panna. Töökaaslased ütlesid, et pole mõtet ja ega see surijat niikuinii aita, aga arst jäi sellele mõttele kindlaks. Äi hakkas paranema ja elas peale seda sündmust veel peaaegu kolmkümmend aastat.
Nüüd aga see lubatud teine kuulmise ja kuuletumise lugu.
Ma töötan suure hulga lastega ning ühe poisiga nende hulgast esines aeg-ajalt probleeme. Püüdsin küll kasutada erinevaid nippe, kuidas poissi korrale kutsuda, kuid vahel suutis ta kõigest hoolimata mu närvid krussi ajada. Kord lastega tegeledes märkasin, et ruumis on kahtlaselt vaikne ning see pisut probleemne poiss on kadunud. Järelikult ta toimetab kuskil midagi. Mõne aja pärast tuli ta tualetist välja ja läks teiste lastega mängima. Läksin vargsi tualetti vaatama, mida ta seal siis korda saatis. Põrand WC poti ümber oli märg ning üllatuseks leidsin ma, et WC potis olid käterätikud, mis olid poti ummistanud. Nüüd tõusis viha mu sees lakke ja mõtlesin, mida ma küll pean tegema.
Palusin Jumalalt tarkust, kuidas nüüd reageerida. Sain vastuse: „Ära reageeri üldse, rahune maha!“ Palusin rahu, andestust ja tarkust ning palvetasin ka poisi pärast. Tulin tagasi mängutuppa ja ei teinud väljagi, et olin midagi avastanud. Varsti pöördus see laps ise minu poole, ta oli imeliku näoga ja ütles, et tahab mulle millestki rääkida. Ta tunnistas, et oli rätikud WC potti visanud ning soovis minuga leppida ja oma paha tegu andeks paluda.
Siis ma rääkisin temaga rahulikult ja rõõmsalt ning me leppisime ära ja kõik oli pikka aega väga hästi. Tänu Taevaisale, kes annab meile head nõu, kui me kuulame ja kuulda võtame.
V. M.
Ühe hiljutise palvekoosoleku ettevalmistamisel juhtis Taevaisa minu tähelepanu Georg Müllerile, keda mina teadsin kui orbude kodude rajajat 19. sajandi Inglismaal. Otsisin ja leidsin selle usumehe kohta internetist materjali, mis mind tugevasti puudutas, ning selle tõttu tahaksin mõningaid fakte tema elust ka siin rubriigis jagada.
Keegi on ütelnud, et pole mingeid piire sellel, kui vägevasti Jumal meid kasutada saab, kui meie ise Temale neid piiranguid ei pane. Ja veel keegi teine on ütelnud, et Jumal varustab meid täielikult kõigega, mida läheb tarvis Tema poolt meile antud ülesande täitmiseks. Need mõtted oleks justkui kirjutatud Georg Mülleri teenistust silmas pidades.
George Müller elas aastatel 1805 −1898. Varases nooruses oli ta varas, valetaja ja hasartmängija. 10-aastasena varastas ta oma isa tagant riigi raha. Kui ta ema oli suremas, oli ta 14-aastane ja mängis parasjagu oma sõpradega kaarte ning jõi.
Mülleri isa lootis saata ta omandama vaimulikku haridust, mis võimaldaks tal saada tulusa vaimulikuameti riigikirikus. Ta õppis usuteadust Halle ülikoolis, kus ta kohtas õpingukaaslase Betaga, kes kutsus ta kristlikule palvekoosolekule. Ta oli seal teretulnud ning hakkas regulaarselt Piiblit uurima ja teiste koosolekute külastajatega kristluse üle arutlema. Pärast seda, kui ta nägi üht meest põlvedel Jumalat palumas, tundis ta vajadust pääste järele. Niipea kui ta koju jõudis, läks ta oma voodi ette, põlvitas ja palvetas. Ta palus Jumalal aidata teda ja õnnistada seal, kuhu ta iganes läheb, ja andestada tema patud. Otsekohe pärast sellist pühendumist lõpetas ta alkoholi tarbimise, varastamise ja valetamise ning hakkas lootma, et temast saab misjonär. Ta hakkas regulaarselt lähedalasuvais kirikutes jutlustama ja jätkas ka teistes kirikutes koosolekutel käimist.
Ta väitis, „et Jumala Sõna on vaimulike asjade üle otsuste tegemisel meie ainus standard ja et seda Sõna saab seletada üksnes Jumala Vaimu läbi ja Tema on oma rahva õpetaja. Kõrvale tuleb jätta kõik kommentaarid ja peaaegu kõik muud raamatud ning lihtsalt lugeda ja uurida Jumala Sõna. Selle otsuse tulemus oli järgmine: esimesel õhtul, mil ma sulgusin oma tuppa ja pühendusin palvele ja Jumala Sõna üle mõtisklemisele, õppisin ma mõne tunniga rohkem kui eelnevate kuude jooksul. Kuid kõige suurem erinevus oli selles, et ma sain nii toimides oma hinge reaalse jõu. Nüüd hakkasin ma Pühakirjaga kontrollima kõike, mida olin õppinud ja näinud ning leidsin, et väärtus oli vaid neil põhimõtetel, mis kannatasid välja võrdluse Pühakirjaga.“
Mülleri ja tema naise töö orbudega algas 1836, kui ta kohandas nende üürikodu Bristolis elukohaks 30 tüdrukule. Veidi hiljem möbleerisid nad veel kolm maja samal tänaval ja hoolitsesid kokku 130 lapse eest. 1845. a jätkus töö kasvavas tempos ning nüüd pahandasid ümbruskonna elanikud laste kärarikkuse pärast. Siis otsustas Müller ehitada eraldi maja, mis mahutaks 300 last. Arhitektilt küsiti, kas ta on valmis oma tööd tegema rahata. 1870.a maiks oli valmis juba viis maja Ashley Parkis, kus elas 1722 last (maksimaalselt mahtunuks sinna 2050 last).
George Müller ei lubanud kunagi ehitust alustada enne, kui kogu raha projekti lõpetamiseks oli koos. Ta ei võtnud kunagi laenu ega jäänud kellelegi võlgu. Ta ei küsinud ka kunagi materiaalset abi, kuigi nende viie maja ehitus maksis üle 100 000 naela. Kuigi ta ei küsinud midagi kunagi kelleltki peale Jumala, palus ta oma töö toetajail alati kirjutada talle oma nimi ja aadress, et ta saaks neile tšeki anda. Niiviisi andis ta aru iga saadud naela eest ning annetajad teadsid alati, kuhu nende antud raha kasutati.
Georg Müller mitte üksnes ei rajanud orbude kodusid, vaid ta pidas ka neid kodusid üleval. Paljudel kordadel tuli toiduabi vaid mõned tunnid enne, kui ta pidi lapsi toitma, see tugevdas tema usku Jumalasse veelgi. Ühe dokumenteeritud tunnistuse kohaselt tänasid nad koos lastega laua ääres istudes Jumalat toidu eest, kuigi majas polnud mingit toidupoolist. Kui nad palve lõpetasid, koputas uksele pagar, kes tõi piisavalt palju värsket leiba, et kõik söönuks saaksid ja piimamees tõi neile rohkelt piima ,sest tema piimakäru oli just orbudekodu ukse ees katki läinud.
Igal hommikul pärast hommikusööki oli Piibli lugemise ja palvetamise aeg. Lapsed olid hästi riides ja hästi koolitatud. Müller palkas isegi koolide inspektori, et kindlustada kõrge õpetamise tase. Paljud on tunnistanud, et ümberkaudsed vabrikud ja kaevandused ei saanud orbudekodust piisavalt tööjõudu, sest Müller organiseeris oma kasvandikele, kes olid piisavalt vanad orbudekodust lahkumiseks, õpipoisikohti, erialast väljaõpet ja töökohti majapidajate ametites. Iga laps sai orbudekodust lahkudes kaasa Piibli ja tinaplekist kohvri, kus oli kaks täis komplekti riideid.
Müller palvetas kõigi asjade pärast ning ootas igale palvele vastust. Ükskord läks katki üks orbudekodu boileritest. See oli vaja parandada ja probleem oli selles, et boiler oli kinnimüüritud ning ilm läks iga päevaga üha hullemaks. Müller palus kahte asja: 1) et palgatud töölised oleksid valmis öö läbi töötama ja 2) et tuul vaibuks. Teisipäeval enne kui parandustöid alustati, puhus veel hommikul terav põhjatuul, enne töömeeste saabumist hakkas puhuma lõunatuul, mis oli nii mahe, et hoone kütmiseks polnud vaja ahje kütta. Õhtul, kui palgatud firma töödejuhataja tuli vaatama, kuidas saaks tööde käiku kiirendada, käskis ta meestel töö kiiremaks lõpetamiseks hommikul vara esimese asjana tööd lõpetama tulla. Rühmajuht aga teatas, et nad eelistavad öö läbi töötada. Töö tehti ära 30 tunniga.
1862.a avastati, et üks kanalisatsioonitoru on umbes. Toru asus üle 4 meetri sügavusel maa all ning mitmetest katsetest hoolimata ei suutnud töömehed leida toru sulguse täpset kohta. Müller palvetas ja töömehed leidsid õnnetuse koha otsekohe.
Laupäeval, 14. jaanuaril 1865 põhjustasid tugevad tormid Bristolis märkimisväärseid kahjustusi. Katused olid 20 kohast katki, 20 akent oli katki ja paar aknaraami langevate katusekivide poolt purustatud. Tavaliselt palgatavad parandustöid tegevad klaasijad ja katusepanijad olid mujal tööd tegemas ega saanud enne esmaspäeva appi tulla. Kui tuuled ja tugev vihmasadu oleksid jätkunud, oleks orbudekodu märkimisväärselt kannatanud. Peale pikka palvetamist vaibus tuul ja kuni kolmapäevani ei sadanud tilkagi vihma, selleks ajaks aga olid enamus kahjustused parandatud.
Ta kandis kokku hoolt 10 000 lapse eest, kellele ta andis ka hariduse kuni selle määrani, et teda süüdistati selles, et ta kasvatas vaeseid nende loomulikust elutasemest kõrgemale. Ta rajas 117 kooli, mis andis kristliku hariduse üle 120 000 lapsele, kellest paljud olid orvud.
Kord augustis 1877 sõitis laev SS Sardinian Atlandi ookeani ületades tiheda udu sisse. Müller seletas kaptenile, et ta peab kindlasti järgmise päeva pärastlõunal Quebecis olema, kuid kapten Joseph E. Dutton, keda hiljem tunti Holy Joena, ütles, et ta aeglustas laeva kiirust ohutuse huvides ja et Müller ei jõua oma kokkulepitud kokkusaamisele. Müller palus võimalust kasutada laeva merekaardi kajutit palvetamiseks, et udu võiks hajuda. Kapten järgnes talle alla kajutisse, väites, et see oleks vaid aja raiskamine. Peale Mülleri palvet hakkas ka kapten palvetama, kuid Müller peatas ta − osalt kapteni uskmatuse pärast, kuid põhiliselt seetõttu, et ta uskus, et palvele on juba vastatud. Kui kaks meest kaptenisillale tagasi läks, siis nad nägid, et udu oli hajunud. Varsti peale seda sai ka kaptenist kristlane.
Mülleri usk Jumalasse sai päev-päevalt kinnitust ning ta veetis igapäevaselt tunde palves ja Piiblit uurides. Hilisematel aastatel oli tal tavaks lugeda kogu Piibel läbi 4 korda aastas.
Ta rajas organisatsiooni The Scriptural Knowledge Institution for Home and Abroad, mille eesmärkideks oli kristlike koolide ja misjonäride abistamine; Piibli ja kristlike traktaatide levitamine ning päevakoolide, pühapäevakoolide ja täiskasvanute õppeasutuste rajamine ja nende varustamine piibellliku materjaliga. Veebruariks 1835 oli rajatud viis nn päevakooli − 2 poistekooli ja 3 tüdrukutekooli. Saamata mingit valitsuse toetust ja aktsepteerides vaid vabatahtlikke annetusi, sai see organisatsioon kuni Mülleri surmani 1 381 171 naela (mis on tänapäeva vääringus umbes 90 miljonit naela e 121,5 miljonit eurot), mis kasutati põhiliselt orbudekodude toetuseks; ja levitati umbes 285 407 Piiblit, 1 459 506 Uut Testamenti ja 244 251 muud vaimulikku teksti, mis tõlgiti 20 keelde. Raha kasutati ka üle maailma töötavate „usumisjonäride“ , nagu näiteks Hudson Taylor’i toetuseks, kes töötas Hiinas misjonärina 51 aastat.
Mülleri isiklik sissetulek vabatahtlikest annetustest (ta keeldus igasugusest palgast) tõusis 151 naelast 1830.a kuni üle 2000 naelani 1870. Endale ja oma perele jättis ta sellest vaid umbes 300 naela aastas, ülejäänu andis ta ära.
Kelle käes oli selle mehe elu rool? Selle Isiku käes, kelle juhtimine on palju on targem ja parem kui ükskõik kelle teise oma. Ja meie kõik võime samuti rooli loovutada, et meie elu võiks olla kasulikum kui seni. Jumalale üleantud elu pole tegevusetu ega ennasthellitav elu, kuid Jumal on loonud meid selliselt, et meie hingel kõige parem just Tema juhtimisel teisi teenides. Seda tegi meie Lunastaja siin maa peal elades ja seda ootab Ta ka meilt. Ärme lase Teda asjatult oodata!
