Hea Isa on taas hoolitsenud meie usu kinnitamise eest ja pannud seekord selle kinnitamise ülesande südamele meie praegu Rootsis elavale õele Sille Lipsule.
Ma arvan, et paljud meist – nagu minagi – pole Taevaisa suunamisest õigeaegselt aru saanud. Olen üle kümne aasta vähki põdenud. Minu raviarstiks on olnud Tartu kirurg-onkoloog, kes on ühtlasi minu minia tädipoeg. Lisaks väga heale kirurgitööle on ta olnud mulle ka üks sooja südamega osavõtlik toetaja.
Peale kümme aastat tagasi toimunud operatsiooni sain ma keemia- ja kiiritusravi. Viie aasta jooksul pärast seda olid mu vereanalüüsid, näidud ja enesetunne korras. Siis ilmus kaelale tihend. Raviarst opereeris selle ära. Sain jälle keemiaravi ja kaelale kiiritust. Järgmised viis aastat olid taas kõik näidud korras. Siis ilmus väike tihend vanale rinnaoperatsiooni armile. Kuna laborisse saadetud proovis olid vähirakud, taotles kirurg komisjonilt keemiaravi määramist. Komisjon leidis, et vähirakud on hormoonidele küllalt tundlikud ning nad määrasid mulle hormoonravi (sel ajal oli juba kuulda, et Euroopa Liidu uute eeskirjade järgi tuleks olla kolmanda keemiaravi määramisega tagasihoidlikum). Minu tihendile see hormoon aga mingeid ravitulemusi ei andnud. Tihend laienes, kõrvale ilmus teinegi, milles olid vähirakud. Vastupidiselt kirurgi teistkordsele arvamusele, et keemiaravi on vajalik, leidis komisjon, et keemiaravi on veel vara määrata. Aga tihendid rinnaarmil laienesid. Lisaks olid näidud halvenenud. Kolmas kord taotles raviarst komisjonilt keemiaravi. Ja komisjon leidis, et seda on siiski vara teha. Määrati „nii tugev hormoon, mis asendab keemiaravi“ – nii mulle öeldi. Seda tuli käia haiglas üks kord kuus süstimas.
Nüüd leidsid mu pojad, kes elavad peredega Rootsis, et aeg on otsas ja mul tuleb hakata taotlema ravi Rootsis. Raviarst aitas hormoonravi Tallinnasse üle viia, et ma saaksin kord kuus Tallinnas süstimas käia, seda niikaua, kuni Stockholmi haiglasse üleminek on korda aetud ja sealne ravi määratud.
Kui ma hakkasin käies hingeldama ja pleuraõõnde kogunes vedelik, leiti, et nüüd tuleb tõesti keemiaravile üle minna. Selleks ajaks oli üleminek Rootsi ravile paika pandud ja ma hakkasin ravi saama Rootsis Karolinska ülikooli kliinikumis. Siinses haiglas ei kuulnud ma midagi ravimatust haigusest või Euroopa Liidu direktiividest, vaid sellest, et ravi määramine oleneb haigusetekitaja iseloomust, haige seisundist ja organismi reageerimisest ravimile. Kui üks ravim ei mõju, siis vahetatakse see teise vastu välja.
Praegu tunnen end hästi. Keemiaravi kestab.
Olen südamest tänulik Jumalale Tema järjekindla suunamise eest ka siis, kui ma sellest kohe aru ei saanud. Olen südamest tänulik kõigile kogu Eestis, kes minu eest Taevaisa poole palvetasid. Jumal on seda kuulda võtnud, kiitus Temale.
Kui kauaks mind siia elavate maale jäetakse, teab üksnes Jumal. Kuni aega antakse, püüan nii mõnegi siiani tegemata asja korda ajada.
Sain õppetunni, et tuleb võtta aega Jumala hääle ja suunamise kuulamiseks. Alati ja iga probleemi korral!
Järgneva, mitu aastat tagasi kirjutatud luuletuse sõnum on minu jaoks omandanud eriliselt sügava mõtte. Need on just õiged sõnad, mis käivad minu olukorra kohta, kuigi ma isegi ei mäleta, mille puhul Taevaisa lasi mul need sõnad juba eelnevalt usu kinnituseks kirja panna.
See elavate maa on ikka veel mu kodu,
kus võin käia Sinu varju all.
Mu ümber Sinu antud kaunis loodus
ja Sinu kingitud on rahu südamel.
Mul seljas kehakatted Sinu armust
ja toidus iga päev mu laua peal.
Mul tundmatu on kodutuse karmus,
on turvalisus Sinu kaitse all.
Kõik minu igapäised olmemured,
töö, tervis, lapsed, minu perekond –
kõik hädad, olgu väikesed või suured –
kui usun, lahendad need iga kord.
On Sinu abi mulle suurem kui mu mõttehaare,
on Sinu armastuse suurus, sügavus
nii lõputu, et selle eest Sind kiitma saan ma
veel jätkuvalt seal taevakodus, kus mu igatsus.
Kord tulime mööda Stockholmi Karolinska haigla pikka koridori keemiaravi seansilt. Poeg Argo oli mulle tõlgiks ja saatjaks. Meile tuli vastu Argo sõber Eric, kes töötab samas haiglas reumatoloogina. Tema tellimisel olingi saanud onkoloogi juurde aja. Ta kallistas meid südamlikult ja küsis tervise järele. Rääkisin, et tunnen jälle rõõmu päikesepaistest, pilvedest sinises taevas, üha rohelisemaks muutuvast maapinnast ja hiirekõrvust põõsastel. Eric pöördus Argo poole ja ütles naljatamisi, et teeb talle kohustuseks kõik oma selleks päevaks plaanitud tegevused edasi lükata ja viia oma vanemad Kuninga Aeda, kus praegu õitsevad kirsid. Nii Argo ka tegi. Kuninga Aiale avanev vaade pani meid ahhetama: keskel avar ristkülikukujuline purskkaevudega tiik päikeses sillerdamas, selle mõlemal kaldal kahes reas kõrged jämedatüvelised üleni roosas õitevahus puud! See oli imeilus!
See oli Rootsi kuninga aed Stockholmis. Aga milline võib olla veel universumi Kuninga aed uues Jeruusalemmas, kui juba siia on Jumal meie jaoks andnud nii palju ilu? Ja ma mõtlesin: annaks Taevaisa jõudu olla Tema lapse nime vääriline, et seda aeda kunagi näha!
Ükskord imetleme seda koos.
Kevadel nägime telesaadet Rootsi prints Carl Philipi kiriklikust laulatusest Sofia Hellqvistiga. Kõrge avara imeilusa kiriku juurde viiv tee oli kaetud punase vaibaga. Kirik oli rahvast pilgeni täis. Oli ju kuninga poja laulatus, kuninglikud pulmad, ja sellest tahtis kõik rahvas osa saada. Kirikus oli eraldatud loož kroonitud peade jaoks ja kõigil loožis istuvatel naistel olid tõepoolest tiaarad peas.
Prints Carl Philip – pikk, sirge, lokkis peaga toredas mundris noormees – tuli saatjaga mööda punast vaipa kirikusse. Pruuti saatis tema isa, nende ees kõndis kolm valgetes riietes roosikimpudega väikest tüdrukut.
Siis mõtlesin, et kunagi oleme kõik pruudina universumi Valitseja Poja pulmas. Siis oleme kõik taevase perekonna liikmed – mitte nii, et osa loožis ja osa tänavate ääres ning osa teleri ees. Siis oleme kõik võrdsed Jeesuse perekonna liikmed!
Kui ilus saab seal olema, ei oska me praegu ette kujutada. Kui ilusad me seal ise oleme – valgetes riietes, võidupärgadega, terved, rõõmsad... Ja kõige ilusam saab olema valgust kiirgav Peigmees – universumi Prints Jeesus Kristus!
Sille Lips
Kord ühel Tallinna koguduses toimunud ristimisteenistusel võrdles pastor Rein Käsk ristimist abiellumisega. Mõlemal juhul on tegemist lepingu kinnitamisega oma jah-sõna ütlemisega. Siis küsis Rein rahvalt, millal ütles Jeesus meile oma „jah“-sõna. Kolgatal. Aga kui kaua peab Ta meie jah-i ootama? Kui kaua peab Ta meid veel veenma oma lõputus ja jäägitus armastuses? Keegi on ütelnud, et kui Kolgata meid ei veena, siis ei veena meid miski.
Ükski maapealne peigmees pole oma pruuti niiviisi armastanud ja ometi tuleb see teisele inimesele mõeldud „jah“ meie suust sageli hoopis kergemini kui armastava Jumala abieluettepaneku vastuvõtmine. Ja kui kurb võib selle peale olla meie taevane Peigmees, kes on meie eest kõik andnud, kui Tema pruut ei tahagi täiesti Talle kuuluda? Kui pruut tahab olla iseseisev selle asemel, et end täiesti Peigmehe hoolde usaldada?
Jätke Jumala hooleks...
Aastaid tagasi töötas Tallinna adventkoguduses sekretär-kassapidajana Maimu Väli. Ma kuulusin hingamispäevakooliklassi, kus Maimu oli õpetajaks. Kord rääkis ta meile oma kogemusest koolipõlves. Kirjutan sellest teilegi.
Maimu oli hea õpilane. Kord juhtus nii, et ta ei saanud matemaatika ülesannet lahendatud. Maimul oli range isa, keda ta väga austas. Ta ei tahtnud kuidagi isale tunnistada, et ta ei oska matemaatikat. Ta mõtles, mis siis küll saab, kui ta kutsutakse tahvli juurde ja ta ei suuda ülesannet lahendada. Kuidas ta isale ütleb, et tema tütar sai matemaatikas „kahe“. Nii ta siis palus õhtupalves, et teda järgmisel päeval matemaatikas ei küsitaks.
Tuli järgmine koolipäev, tuli matemaatika tund. Ja Maimu kutsuti esimesena tahvli juurde. Ta oli pikka kasvu tüdruk ja istus alati tagumises pingis. Nüüd tuli ta mööda pinkidevahelist käiku aeglaselt klassi ette ja nagu ta ise ütles, oli tal tulles aega mõelda, miks küll Taevaisa tema palvet kuulda ei võtnud. Ta on ju ometi lubanud oma lapsi aidata!
Lõpuks seisis ta tahvli ees ja uuris lootusetult seal asuvat ülesannet. Ja taipas järsku, et oskab seda ülesannet lahendada! Tagasi oma pinki minnes olid tal hoopis teised mõtted. Ta palus andestust, et ei olnud oma Taevast Isa usaldanud.
Mina tegin sellest enda jaoks järelduse, et mitte meie ei pea Jumalale ütlema, kuidas meid aidata. Tema teab, kuidas seda kõige paremini teha.
Maimu Väli kogemuse kirjutas üles Sille Lips
Milline imeline Jumal meil on! Selle asemel, et lasta meil viilida ja rasketest ülesannetest kõrvale hoida, paneb Tema meid sellesse meile nii raskena tunduvasse olukorda ja annab väärtusliku kogemuse sellest, et Tema võib meid tõesti targaks teha. Kui sageli tahaksime meie raskest olukorrast vaikselt ringiga mööda hiilida? Aga Isa teab, et me ei õpiks ju sellest midagi ja saaksime ehk vaid ühe argpüksuse kogemuse võrra rikkamaks. Paljud meist on aga saanud usukogemusi mõnele Jumala tõotusele lootes ja n-ö seisma jäädes. Üks sellistest tõotustest on kirjas Jakoobuse kirja 1:5: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.“
Minu elus oli periood, mil ma igal hommikul põlvedel palves olles panin oma sõrme just selle tõotuse peale ja palusin tarkust algaja pearaamatupidajana, kellel puudus arvutioskus ja töökogemus ning minu nõukogude ajal omandatud haridus oli paljuski orienteeritud selle riigikorra ajal valitsenud seadustele ja reeglitele. Võtsin tänulikult tükkhaaval vastu tarkust Isalt just nende sel päeval minu ees seisvate ülesannete lahendamiseks.
Täna pole midagi muutunud, võib-olla pole minu tarkuse palumise palve alati samasugune ja ma pole vist väga sageli oma sõrme enam just selle tõotuse peale pannud, kuid nii targaks pole ma veel saanud, et üksi minna ja asju oma peaga lahendada. Ma loodan, et seda aega ei tulegi, sest koosminemise ja koostegemise rõõmu ei tahaks küll kaotada.
Ühes hiljuti loetud jutluses oli küsimus: kuidas oli võimalik, et Jeesus, kes kunagi ei kiirustanud, ometi jõudis nii palju korda saata? Mõtlesin selle üle ja mõtlesin välja. Jeesus ei pidanud kunagi vigu parandama ega ümber tegema. Miks? Sest Ta oli kõik Isaga läbi rääkinud ja Ta tegi kõike Isaga koos. Ta ütleb: „Mina ei või iseenesest ühtki teha. Nagu ma kuulen, nõnda ma mõistan kohut ja minu otsus on õige, sest mina ei nõua oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud“ (Jh.5,30). Ja: „Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.“ (Jh 14:10) Meilgi on võimalik niiviisi oma päevadest läbi astuda.
Käes on september ja alanud on õppetöö: Maimu ammune kogemus raskest tahvlile kirjutatud ülesandest ja selle lahendamisest on eriti ajakohane. Keegi ei pea ju ka sel aastal üksi kooli minema. Me võime oma nõrga käe panna meid armastava Isa tugevasse kätte ja seda mitte sealt ära tõmmata.
