Kord noore kristlasena kuulsin mõtet, et tõeline andestus on see, kui taastatakse konfliktieelne olukord. Taastada asjade selline seis, nagu vahepealset halba polekski olnud. Kui hakkasin üritama sellist kogemust ka oma elus rakendada, sain aru, et see polegi nii kerge. Kuidas pühkida ära kõik see, mis on väga haiget teinud? Kuidas kustutada mälust hetki, päevi, nädalaid, mis on haiget teinud? Vahel tundus, et ainus viis seda teha on pühkida oma elust ära ka inimesed, kes on haiget teinud. Nad küll on kusagil olemas, kuid neid pole minu jaoks olemas. Aga see pole ju konfliktieelse seisu taastamine, sest enne need inimesed olid ju minu elus? Ja siis tulebki pähe see teine, läbinisti silmakirjalik JOKK (juriidiliselt on kõik korras) variant, kus toimub vormiline leppimine ilma tegeliku andestuse ja suhete taastamiseta, sest midagi pole unustatud, valu ja kibedus on hinges edasi ning kõigele sellele on õigustuseks enesehaletsust täis väide: „Aga ta ju tegi seda!“
Kuni ma jõuan risti alla ja kogen, et Jumal ei tee minuga nii, nagu mina teen teistega, ja mul on südamest häbi oma andestamatuse pärast. Sest seal risti all ma tean, mis maksis Jumalale mulle andestamine ja minu võla kinni maksmine. Andestamatuse koorem vajub seljast, sest mulle on andestatud. Mitte keegi pole mulle iialgi nii palju haiget teinud, kui mina olen Jumalale haiget teinud ja Tema on minu võla kustutanud.
Ärme siis meiegi piirdu oma suhetes vormiliste lahendustega, vaid palume Jumalalt tõelist südamest andestamise ja leppimise kogemust, millest võime lugeda ka järgnevast tunnistusest.
Mul tekkis kord ammu ühe inimesega probleem ja mul tuli talle koheselt andestada. Piinlik küll, kuid ma ei suutnud seda kohe samal päeval teha. Mõistusega sain aru, et tuleb andestada ja sain aru ka seda, miks ta nii toimis, aga ma ei suutnud kogu südamest andestada. Ütlesingi, et tahan andestada ja ei suuda seda südamest teha, et toimuks tõeline äraleppimine ja palusin temal minu pärast palvetada. Võib-olla siis suudan kahe nädala jooksul tõeliselt andestada. Möödus kaks nädalat ja ma olin uuesti dilemma ees, mis teha – olin ju ise vahepeal ka palunud, et suudaksin andestada –, aga südamest andestamine ei tulnud siiski välja. Palusin endale veel kaks nädalat aega, et suudaksin andestada.
Kolmandal korral suutsin andestada vähemalt mõistusega ja leppimise märgiks väriseva käega tema kätt suruda. Kuid tegelikult oli meil mõlemal näkku manatud võlts naeratus. Veel mõne aja möödudes kätlesime veelkord leppimise märgiks, kuid ehkki ma olin Taevaisa sellepärast korduvalt palunud, polnud minu südames ikkagi tõelist andestamist toimunud. Aeg möödus ja tundus, et mul pole tema suhtes südames mingit okast, tundus, et kõik läheb nüüd hästi.
Mõne aja pärast tekkis ootamatult uus probleem ja kui me püüdsime seda lahendada, siis tekkis mul tema suhtumisest selle lahendamise käigus taas okas südamesse. See inimene soovis, et ma andeks paluksin ja Taevaisa andis ka märku, et ma seda teeksin. Aga mina polnud oma arust midagi teinud. Palusin andeks seda, mis mulle meenus ja mis mulle mõistetav oli. Seepeale hakkas ta nutma ja palus omakorda minu käest andeks. Ning taas andestasin ma vaid mõistusega ja sõnadega, mitte kogu südamest ja meil jäi ikkagi tegemata ka leppimisemärk ehk käepigistus. Palvetasin, et Jumal võtaks mu südamest ära okka, mis sinna taas oli tekkinud. Aga ma ei suutnud talle siiski südamest andestada ja ma palusin Taevaisa, et mul avaneks võimalus talle seda öelda ja paluda taas temalt eestpalvet, kuna tahtsin, et kõik oleks ausalt ära öeldud ja ehk siis tuleb ka lahendus.
Lühikese vestluse käigus ütles ta jälle midagi, mis mind torkis ja ma sain aru, et me vist lihtsalt ei mõista teineteist. Kuid südamest andestada ma siiski ei suutnud. Ta lubas minu pärast palvetada ja tegigi seda. Kuu aega hiljem tuli ta meile korraks külla. Selleks ajaks olin küll suutnud Jumala armu läbi talle andestada, kuid suurest rõõmust ununes mul tõelise leppimise märk – käepigistus. Kuigi ta püüdis naeratada, nägin ma selle naeratuse taga tema kurba nägu.
Kuna ma teadsin, et ta on oma välisele käitumisele vaatamata õrnahingeline, jäi mul nüüd südames kripeldama, et ta võib endale midagi halba teha ning nüüd olin ma selle pärast üsna mures. Sedasi endamisi mõtiskledes taipasin ühtäkki, et tegelikult olen ju mina ka talle oma andestamatusega ja võib-olla veel millegagi haiget teinud ning ma palusin Taevaisa, et Ta kingiks oma armust veel ühe võimaluse tõeliseks leppimiseks. Soovisin ka temalt andeks paluda ning kinnitada, et olen talle nüüdseks andestanud.
Umbes pool aastat palusin ma selle võimaluse pärast ning Jumal andis selle võimaluse just jõulude ajal. Mul tuli mõte teha talle jõulukink, mis näitaks minu positiivset suhtumist temasse. Kõik toimuski väga ilusti ja ma sain andeks paluda ja öelda, et olen ka talle andestanud, aga lihtsalt pole olnud sobivat võimalust seda öelda. Nii saime me hoolimata meie teel olnud kividest ja kändudest Jumala armu läbi siiski tõeliselt ära lepitud – andeks antud, andeks palutud ja kõige selle märgiks ka kätt surutud. Kiitus ja tänu olgu Taevaisale palvete kuulmise eest!
V.M.
Eelnevale loole võib hea paralleeli leida rohimisest. Kui me aias või põllul rohides vaid umbrohu pealsed eemaldame, siis on umbrohi paari päeva pärast tagasi ja kogu meie rohimine on nagu peenra või põllu meikimine. Vahel me teeme ka vaimulikku meiki, kuid see ei lahenda olukorda ega anna pikalt asu. Samuti ei aita meid neil juhtudel asjade edasi lükkamine. Kord aias üht peenart vaadates mõtlesin, et lasen umbrohu pisut suuremaks kasvada, siis on parem rohida. Siis tuli vahepeal vihma, mingitel päevadel polnud mul võimalik aeda minna ja kui ma siis järgmisel korral seda peenart vaatama läksin, siis polnud seal enam peale lokkava umbrohu midagi näha. Nii on ka meie sees toimuvaga, kui me ei valva ega kisu umbrohtu koos juurtega välja, on meie usutaim ohus.
Kunagi lugesin ühest vaimulikust raamatust lugu selle kohta, kuidas üks pastoriproua oli ühe koguduseliikmega tülli läinud, hiljem oli toimunud leppimine ning nüüd otsustas pastoriproua selle inimese enda juurde lõunasöögile kutsuda. Justkui näitamaks, et nüüd on kõik korras. Kuid kutset edastades mõtles ta endamisi: „Et ta ometi ei tuleks!“ Minu meelest on see hea näide sellest JOKK-variandist, millest eelnevalt juttu oli. Ma usun, et Jumal ei taha neid meie JOKK-variante. Kui me ei saa aru, et oleme eksinud, siis palvetame, et Jumal tooks meid patu tundmisele ja õpetaks südamest kahetsema. Kui meie vastu on eksitud, siis palume, et Jumal tooks meid patutundmisele, et mõistaksime, kui väga meie oleme eksinud ning Jumalale ja kaasinimestele haiget teinud – ja andestamine muutub lihtsaks. Jumala Sõna ütleb, et me ei tüdiks palvetamast. Ja siis seab Jumala Sõna meile andestamise sõltuvusse meie andestusest: „Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ (Mt 6:14, 15) Ma ei usu, et neis tekstides räägitakse JOKK-variandist. Kuna me teame, et Jumal on meile ristil andestanud, võime eelnevast tekstist teha järelduse, et kuni meie süda on andestamatust täis, ei ole meie Tema andestust vastu võtnud.
Peale selle olen ma ära õppinud olulise tõe: me oleme kõik erinevad ega pruugigi seetõttu jõuda täielikule teineteisemõistmisele ja meil tuleb üksteist aktsepteerida sellistena, nagu me hetkel oleme, andestada ning jätta meie kaasinimeste muutmise töö Jumala hoolde.
Mul on kodus mõned orhideed ja kui mõni neist uue varre välja sirutab, on alati hea meel. Alles hiljuti ilmutas üks orhideedest õitsemise märke ja ma juba kujutlesin, kuidas need pungad seal varre küljes avanevad ja ma saan väga pikka aega nautida vähemalt seitset suurt roosat õit. Orhidee õitseb väga pikka aega ja tavaliselt tekib varrele õitsemise ajal üha uusi pungi juurde. Kuna aga see vars koos pungadega kasvas minu arvates kangesti viltu, siis otsustasin ma seda toe suunas painutad – ja see murdus. Oligi käes minu painutamise tulemus. Siis mõtlesingi sellele, kuidas me üritame inimesi painutada ja teeme neile haiget või teeme nad isegi katki.
Kui ma olin väike, oli mul kange soov tikkudega mängida. Siis lasi isa mul kord kogeda tulega mängimise tagajärgi. Selle asemel, et mul tikud käest rabada, vaatas ta pealt, kuidas ma tikku tõmbasin ja tikku käes hoidsin, kuni ma sõrme ära kõrvetasin. Armastava isana ei lasknud ta loomulikult mul endale III astme põletushaavu tekitada, kuid mul oli just piisavalt nii valus, et ma enam kunagi tikkudega ei mänginud. Juba suure tüdrukuna käisin teises vahetuses koolis ja seetõttu oleks mul vaja olnud tikuga gaasipliiti süüdata, et toitu soojendada, kuid ma keeldusin tikku tõmbamast. Ka meie armastav Isa taevas lubab oma lastel nende endi kogemustest õppida, kui neile lastele Tema Sõnas öeldust ei piisa. Ka see õpetamine käib Tema armastava kontrolli all hea mõttega, et me teatud asju alati meeles hoiaksime. Selliseid õpetamise kogemusi saame lugeda ka Laidi lugudest.
Õppetunnid Jumalalt
Oli suvi. Olime abikaasaga suvekodus. Hingamispäeva hommikul mõtlesin, et loen hoolega Piiblit ega tee mingisugust tööd. Lugesin ja lugesin ja otsustasin siis lõpuks vaatama minna, mida abikaasa õues teeb. Leidsin abikaasa põõsaaluseid umbrohust puhastamas. Järsku tuli mõte, et kui ma õige aitaksin teda pisut, tühjendaksin ainult tema umbrohuämbrid. Kui olin teist ämbrit haaramas, torkas miski mulle valusasti silma. See oli vaarikaoks. Ma ei saanud enam õues olla, sest silm jooksis vett ja valutas hirmsasti. Läksin tuppa, sest päikese käes oli lausa võimatu olla. Abikaasa tuli mulle järele ja ütles, et sõidame traumapunkti. Nii me siis asusime kõigepealt linnakodu poole teele, et sealt siis edasi traumapunkti sõita. See oli väga piinarikas sõit, kuna kipituse tõttu ei saanud silmi lahti teha. Kui koduuksest sisse astusin, oli valu kui peoga pühitud ja sain silmad lahti teha. Nüüd sain aru, mida ma olin valesti teinud.
Ühel kevadisel hingamispäeval olime jälle maal. Kuna päev oli pikk ja lugeda enam ei tahtnud, keerasin raadio lahti. Ma ei mäleta enam, mida ma sealt kuulasin, aga seda ma tean, et tegemist ei olnud ei Pereraadio ega Raadio 7-ga. Järsku oli tuba suitsu täis ja raadio jäi vait. Sellel päeval ma enam raadiot ei puudutanud. Järgmisel päeval hakkasin tasapisi abikaasale olukorrast teada andma. Tema keeras raadio lahti ja minu üllatuseks see mängis! See oli minu jaoks järjekordne õppetund. Jumala sõna ütleb: „Kui sa hingamispäeval peatad oma jalga ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib ...“ (Js 58:13)
Nendest õppetundidest mulle piisas. Nüüd olen püüdnud alati hingamispäeviti kirikus käia, sest seal ei teki kiusatusi ja see on hingamispäeval parim koht.
Laidi Talvis
Ühel südasuvisel hingamispäeval sain ma kirikus osa ühest erilisest vahejuhtumist, mis veel praegugi nutu kurku toob. Hingamispäevakool oli just lõppenud ja kohe-kohe pidi algama jumalateenistus, koor harjutas taga väikeses saalis, kui kirikusse sisenes päris suur grupp turiste. See on Tallinna kirikus suvel päris tavaline sündmus, kuid need lõunamaised turistid erinesid paljudest teistest turistidest selle poolest, et nemad olid hingamispäeva pidavad kristlased Maldiividelt. Kogu sellest grupist rääkis vaid üks naine inglise keelt, teised rääkisid vaid prantsuse keeles. Neil oli pisut aega, kuid nad tahtsid meie inimesi tervitada ja õnnistust soovida, kuid keelebarjäär takistas neid seda tegemast. Ja siis leidsid nad selles kahe koosoleku vahelises suminas ja sekeldamises meiega osaduses olemiseks ja hingamispäevarõõmu jagamiseks imeilusa võimaluse. Nad seisid meie saalis pinkide ees koos ja hakkasid kõik koos prantsuse keeles laulma ka meile kõigile tuntud kristlikku laulu „Siis peab mu hing Sind kiitma lauluga, suur oled Sa, suur oled Sa...“ Meie vaoshoitud ja külmavõitu eestlased sulasid seda spontaanset laulu kuuldes hetkega ja hakkasid eesti keeles kaasa laulma, kes peast ja kes laulikust järge pidades. Kõik selles osaduses osalejad olid sügavasti puudutatud, rõõmupisarad voolasid ja me leppisime kokku, et kord laulame taas koos taevakooris. Laidi tsiteeritud piiblitekst jätkub ja seal on sõnad „kui sa pead hingamispäeva rõõmuks, Jehoova püha päeva austusväärseks, ja austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Jehoovast: mina sõidutan sind üle maa kõrgendike...“ (Js 58:13, 14) Me kõik tundsime seal koos lauldes rõõmu Jehoovast ja tundsime, kuidas meid „sõidutati üle maa kõrgendike“. Me olime erinevad nahavärvilt, temperamendilt, elustiililt ja kultuurilt, aga me olime täiesti sarnased selle rõõmu tõttu, mis meil oli meie Jumala üle.
Vahel me juurdleme selle üle, millised tegevused sobivad hingamispäeva ja millised mitte, vahel oleme neis asjus ka omavahel erinevatel seisukohtadel, kuid kui me harjutame end nende küsimustega Jumala ette minema, siis Tema annab meile tarkust ka siin Talle ustav olla.
Ühel hingamispäeva hommikul just enne kirikusse minekut torkas mulle äkki meelde, et ühel õel on just täna sünnipäev. Mul on üldiselt sünnipäevade peale hea mälu ja nüüd olin selle sünnipäeva ometi ära unustanud. See aga tähendas, et mul polnud lilli. Oleks see mul õigel ajal meelde tulnud, oleksin kindlasti ühe soliidse lillekimbu ostnud. Nüüd aga oli kaks valikut: kas jooksen läbi Viru tänava lillemüüjate juurest ja ostan selle soliidse kimbu või võtan aiast pojengid kaasa. Oleksin eelistanud roose viia, kuid tegin otsuse, et ei lähe neid hingamispäeval ostma. Mõtlesin Paabeli vangipõlvest tagasitulnud juutidele, kes Jumalaga lepingut uuendades muuhulgas tõotasid: „Ja kui maa rahvad hingamispäeval toovad müügiks kaupa ja kõiksugu vilja, siis me ei võta neilt seda hingamispäeval ega muul pühal päeval.“ (Ne 10:32) Ja otsustasin võtta aiast pojengid.
Kui ma oma pojengikimbuga kirikusse jõudsin, selgus, et seda õde polnud kirikus, kuid ma sain talle lilled saata tema emaga, kes pojenge nähes ütles: „Need on Merikese lemmiklilled, kust sa teadsid?“ Alles siis sain aru, et Jumal on isegi meie unustamiste taga, Tema teadis, mis Merikesele kõige rohkem rõõmu valmistab, ja lasi mul tema sünnipäeva hingamispäevaks valmistudes ära unustada. Mul oli väga hea meel, et Ta juhtis mind kõige õigemat kinki tegema ja õpetas sellega koos mulle taas ka ustavuse õppetüki. Vahel teevad väikesed kogemused meid väga õnnelikuks ja see oli üks neist kordadest.
Soovin sullegi, hea lugeja, seda Jumala hingamist, mida hingamispäev sümboliseerib. Et sa laseksid Jumalal õpetada endale kogu südamest andestamist, sest selleta ei koge sa tõelist hingamist. Et sa lubaksid Tal õpetada sulle ka tõelist hingamispäeva pühitsemist, et Ta saaks sindki üle kõrgendike sõidutada, sest ehkki su jalad on kindlalt maas, võib sinu hing Temas rõõmustades üha „kõrgemale“ tõusta.
