Kas sa oled olnud olukorras, kui kõik, mis saab rikki ja sassi minna, see ka läheb rikki ja sassi. Kõik asjad justkui pudenevad käest ja lähevad katki, sa koperdad kõige otsa, mille otsa üldse on võimalik koperdada, unustad ära kõik, mis on võimalik ära unustada ja seda loetelu ettetulevatest äpardustest võiks veel kaua jätkata. Kui sa suudad mõnd sellist olukorda oma elust meenutada, siis oled ehk kogenud ka seda, mis paneb olukorrad sinu elus teistpidi käima. Minu elus on selleks „käigu- ja suunavahetajaks“ olnud palve ja eriti hästi lähevad asjad teises suunas liikuma siis, kui palun ka mõnel heal kristlasest sõbral minu pärast palvetada. Ja nagu sa järgnevast loost lugeda võid, juhtus samuti ka Danieli elus.
Minu vend Daniel on pikalt tööta olnud. Ta otsustas helistada firmasse, mis vahendab tööjõudu Soome. Selgus, et neil oligi parasjagu talle sobivat tööd pakkuda. Oli neljapäev ning töö pidi algama esmaspäeval. Kuna Danielil on auto, siis lepiti kokku, et ta läheb autoga ja hakkab Soomes ka paarimeest objektile viima. Tööandja tegi autole laevabroneeringu pühapäevaks. Autol oli aga sidur katki ja see tuli enne reisi ära parandada.
Daniel viis auto samal päeval parandusse ja pidi selle kätte saama reedel. Reedel aga selgus, et tööga läheb kauem. Siis öeldi, et töömees oli kogemata mutri käigukasti kukutanud ja et auto saab kätte alles esmaspäeval. Esmaspäeval pidi aga juba algama töö ning laevabroneering oli tehtud pühapäevaks.
Daniel, kes muidu usklik ei ole (aga mõned kogemused palvega tal siiski on), helistas siis oma kaksikvennale Immanuelile, et too palvetaks. Immanuel saatis mure kohe ka Tallinna I koguduse palvelisti ja palus ka Danielil endal palvetada. Koos hakati samas arutama, kuidas edasi toimida. Üks võimalus oli laenata auto, millega Daniel oleks saanud Soome minna ning uuel nädalal oleks Immanuel Danieli autoga järele läinud ja laenatud auto tagasi toonud. Teine võimalus oli kasutada objektile minekuks Soome ühistransporti ning Immanuel oleks lihtsalt auto järele viinud. Selgus aga, et autot kuskilt siiski laenata ei õnnestu ja Daniel andis tööandjale teada, et too autobroneeringu tühistaks.
Mõne tunni möödudes helistati aga Danielile, et töömees oli siiski ületunde teinud ja kui Daniel 15 minuti jooksul tuleb, saab auto veel samal päeval kätte. Pikale veninud töö tõttu läks luhta ka rehvivahetuseks töökojas kinnipandud aeg. Kuna aga rehvid olid autos, uuris Daniel, kas seal töökojas on rehvipink. Selgus, et rehvipink oli olemas ja nii said ka rehvid samal päeval vahetatud.
Nüüd helistas Daniel kiiresti tööandjale laevabroneeringu asjus ja selgus, et see oli jäänud tühistamata, sest tööandjal hakkas parajasti sellel ajal laps nutma ning ta unustas broneeringu tühistada. Nii saigi Daniel õigeks ajaks Soome kohale, peale selle sai ta aga ka väärtusliku kogemuse sellest, et meil on imeline Jumal, kes ei tee inimeste vahel vahet ja aitab kõiki, kes siiralt abi paluvad.
Miikael Volkonski
Seda lugu lugedes meenus mulle tekst Piiblist: „Häda kangekaelseile lastele, ütleb Jehoova, kes peavad nõu, aga ilma minuta, ja kes teevad liidu, aga ilma minu vaimuta, lisades patule patu.“ (Js 30:1) Ja ehkki eelnevad Danieliga seotud viperused pole miskit pidi jumalavallatuse tagajärg, on minu arvates sellistel juhtudel, kui kõik tundub minevat vett vedama, hea end läbi katsuda, küsides, kas ehk mina olen oma otsuseid ja tegevusi ilma Jumalata teinud. Ja kui ma siis otsustan palves asjad jälle Temale üle anda ja Temaga koos edasi minna, siis ongi olukordadel äkki teine suund ja teine käik sees. Kui ma aga segaduses olles ei oskagi suunamuutust ette võtta, küll on siis hea, kui mul on minust hoolivad palvekaaslased, kes minu ja minu olukordade pärast palvetavad. Ja meie koguduse palvelistis on neid hoolivaid kaaslasi päris palju.
Vana Testamenti lugedes on võimatu mitte märgata seal nii sageli mainitud ebajumalateenistust ning siis kergendatult ohata, tõdedes, et meie ju tänapäeval mingeid kujusid ega viljakustulpasid ei kummarda. Seega ebajumalateenimise patt meid ju ei ähvarda? Kas aga võib olla, et meie ebajumal on näiteks plekist ja poleeritud või äkki mõni kas mõõtmetelt väiksem või suurem rääkiv kast või karp, mis näitab värvilist pilti ka? Kas võib olla, et mõni inimene on meile ebajumalaks? Ja mis üldse teeb millegi või kellegi meie jaoks ebajumalaks? Võib-olla aitab järgmine lugu sind selles selgusele jõuda.
Ühel päeval tuli minu ellu Erik ja ma nägin, kui fantastiline inimene ta on. Tal oli väga palju vaimulikke kogemusi ja seega üsna palju rääkida sellest, mida Jeesus tema elus on teinud. See kõik tekitas imetlust ja pani mind tema külge klammerduma. Mulle meeldisid kõik tema imelised lood ja kogemused Jeesusega. Minul endal ju selliseid kogemusi ei olnud. Nii sai Erikust ühel päeval märkamatult minu jaoks ebajumal. Erik ise ütles, et ta näeb, et ma olen tema küljes kinni ja et tema on muutunud minu jaoks ebajumalaks. Siis seletas Erik mulle, et Jeesus peaks olema minu elus esikohal, mitte inimene. Ma kartsin teda kaotada ja tahtsin, et ta mingil juhul minu elust ei lahkuks., kuna ma olin näinud tema imelist suhet Jeesusega.
Samal ajal ilmus Eriku tutvusringkonda üks tütarlaps, kes rääkis Erikule, et Jumal olevat talle ütelnud, et Erik on tema mees, sest Erik meenutas talle tema kadunud vanaisa. Kui ma sellest teada sain, kurvastas see mind väga ja ma ei teadnud, mida asjast arvata. Olime Erikuga üsna pikka aega tuttavad olnud. Nüüd otsustasin ma tema lahti lasta ja teda mitte enam ebajumalaks pidada. Ja ütlesin, et kui Jumal tahab ta hoopis sellele teisele tütarlapsele anda, siis tehku seda. Pärast seda otsust hakkas mul kergem. Mõne aja möödudes saime teada, et vaenlane oli selle tüdruku meie vahele toonud. Siis mõistsime ka seda, et see oli meile kasuks, sest Jumal tahtis näha , kas ma olen valmis Erikust loobuma – oli ta ju saanud minu jaoks ebajumalaks.
Erik otsustas jääda minuga ja mina temaga. Minu jaoks oli see suur õppetund selle kohta, et ükski inimene ei tohi Jeesusest kallimaks saada. Tänaseks oleme Erikuga kihlatud ja plaanime peatselt abielluda.
Anne Viil
Äkki oleks meil selle väga avameelse tunnistuse peale mõistlik teha nimekiri asjadest ja inimestest meie elus just tähtsuse järjekorras? See võiks olla nimekiri meie endi jaoks, aus nimekiri, mida näitame ainult Jumalale, millega läheme Jumala ette nagu Hiskija kord läks ja laotas Assuri kuninga käskjalgadelt saadud kirja Jehoova ette (2Kn 19:14). See on ka ainus viis see nimekiri õigesse järjekorda saada. Ning loomulikult ka inimesed, asjad ja olukorrad oma elus õigesse järjekorda saada. Ja muuseas, ebajumalad on need, kes ja mis seisavad selles ausas nimekirjas Jumalast eespool. Need pole jumalad, aga trügivad Jumala koha peale. Seal juures pole paha ka oma isik selles nimekirjas õigele kohale panna, lähtudes sellest, kelle tahe sünnib sinu elus – kas sinu Jumala tahe või sinu kui enda elu jumala tahe? Kes on tegelikult sinu valikutes, ka päris praktilistes igapäevastes valikutes eespool – kas sina või Jumal? Kas pole vahel nii nagu varem selles kirjatükis tsiteeritud Jumala sõnade puhul kangekaelsete laste kohta, „kes peavad nõu, aga ilma minuta, ja kes teevad liidu, aga ilma minu vaimuta, lisades patule patu“ (Js 30:1)?
Paulus selgitab seda n-ö jumalate küsimust 1Kr 8:4–6: „Mis nüüd puutub ebajumala ohvriliha söömisse, siis teame, et maailmas ei ole ühtki ebajumalat ja et ei ole muud Jumalat kui üks. Sest kuigi on olemas niinimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nagu ju on olemas palju jumalaid ja palju isandaid, on meil ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad ja kellesse me suundume, ja üks Issand Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik ja ka meie Tema läbi.“ Paneme siis need „niinimetatud jumalad“ nimekirjas selle ühe ainsa Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse „taha“, sest Paulus ütleb siin, „et maailmas pole ühtki ebajumalat“, seega oleme need ise jumalatena, kes meid juhivad ja kamandavad, välja mõelnud ja neile positsiooni andnud ja võime seetõttu neilt ka igasuguse võimu ning positsiooni ära võtta, andes esimese koha oma elus ja kiindumustes Temale, kes seda ainsana väärib. Anname oma südame trooni Kolgata Kuningale, kes armastab meid rohkem kui oma elu, ja kõik teised asjad ja inimesed meie elus asetuvad oma kohtadele. Ma tunnen üht venda, kelle mittekristlasest naine pole rahul sellega, et Jumal on selle venna elus esikohal ja tema on teisel kohal, aga see vend pole kunagi varem oma elus armastanud oma naist nii sügavalt nagu peale seda, kui Jumal sai tema elus tähtsaimaks. Iga inimene, kes annab Issandale oma elus esimese koha, muutub ausamaks, ustavamaks ja armastavamaks kui kunagi varem. Ja kui see nii ei ole, siis pole Jumal saanud meie nimekirjas esikohale – ükskõik mida me seejuures ise väidame.
Kui minu lapsed olid väikesed, siis juhtus vahel ka nii, et ma olin neile lubanud midagi, mida ma täita ei suutnud. Piinlik küll, aga tuli tunnistada oma viga ja püüda olukord kuidagimoodi ära seletada. Ma mäletan, et sellest minu seletamisest tõusis alati kõva protest stiilis: „Ema, sa lubasid!!!“ Ja lapsi oli päris raske maha rahustada. Õnneks pole meie Taevasel Isal kunagi tarvis meile seletada, miks Ta ei teinud seda, mida Ta oli lubanud, sest meievahelistes suhetes oleme tavaliselt meie need, kes ei tee, mida me oleme lubanud. Aga Tema tõotused on „JAH ja AAMEN“, nii nagu järgnevast loost võib lugeda.
Järgnev kogemus räägib sellest, kuidas Saalomoni poolt kirja pandud tõotus Õp 10:22 peab ka tänapäeval paika.
„See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks, ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde!“
Mõni aeg tagasi juhtus meie perega selline lugu. Olin kuu alguses tööl käinud nädal aega, kui meie väike poiss jäi haigeks. Seoses lapse haigusega oli minu abikaasa ööd läbi üleval ja viimaks oli ta sellest magamatusest nii kurnatud, et ta palus mul paariks päevaks koju jääda ja aidata pisipõnni hoida. Võtsin töölt mõned vabad päevad, et kodus abiks olla, aga viirus murdis ka mind. Kuna lootsin, et ma tõsiselt haigeks ei jää ja saan paari päeva pärast jälle tööle minna, siis ma esialgu haiguslehte ei võtnud ja lootsin oma töö nädala lõpu poole ära teha. Lõpuks venis see palgata puhkus nädala pikkuseks. Kokku olin kodus haige kolm nädalat, sellest kaks nädalat olin haiguslehel.
Kui kuu hakkas lõpule jõudma, mõtlesin, et selle kuu sissetulek jääb väga kesiseks. Olin tööl käinud sisuliselt ühe nädala. Olen ikka muretsenud sissetuleku pärast ja kuigi Jumal on alati minu eest hoolitsenud, olin taas lubanud tekkida uskmatusel, et nüüd Jumal ei aita.
Jumal aga soovis anda mulle ühe õppetunni. Mismoodi Jumal meid õpetab? Kas näppe sahtli vahele pannes, et jääks korralikult meelde, kui valus oli, et järgmine kord enam ei näitaks üles uskmatust? Ei! Jumalal on sootuks vihasem variant, midagi sellist, mis söövitab mällu jälje, mis ei kustu sealt nii lihtsalt ja selleks on Tema arm. Rm 2:4 on kirjutatud: „Või põlgad sa Tema helduse ja kannatlikkuse ja pika meele rohkust ega saa aru, et Jumala heldus sind ajab meelt parandama?“
Kui kätte jõudis palgapäev, olin tõsiselt üllatunud. Minu palk oli selline, nagu oleks ma kuu aega tööl käinud. Jumal oli saatnud selle esimese ja ainsa nädala jooksul, mil ma tööl käisin, nii palju tööd, et koos haigusrahaga ei olnud minu sissetulek väiksem kui tavalisel kuul. Jumal oli meie eest hoolitsenud!
Ma olin kurb, et olin kurvastanud oma Taevast Isa oma uskmatusega. Kogesin seda, kuidas just Tema heldus ajab meelt parandama. Seetõttu soovitab Ellen White, et me igal päeval mõtleksime sellele, mida Jeesus Kristus on meie heaks teinud Kolgatal. Just nendele sündmustele mõtlemine paneb mind ütlema: sündigu kõigis asjades Sinu tahe, Sina tead, mis mulle on parim.
Viljar Saar
Viljari lugu räägib mulle taaskord sellest, et 2x2 ei ole alati 4 ja et Jumala juures võib olla isegi üks päev nagu tuhat aastat ja ühe nädala töö võrdub nelja nädala palgaga. See lugu meenutab mulle ka mannakorjamise lugu Piiblist 2Ms 16:16–18: „Jehoova käskis nõnda: igaüks kogugu sellest niipalju kui ta sööb, kann iga pea kohta, vastavalt teie hingede arvule; igaüks võtku nende jaoks, kes tema telgis on." Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, ja nad kogusid, üks rohkem ja teine vähem. Aga kui nad mõõtsid kannuga, siis ei oInud ülearu sellel, kes oli kogunud rohkem, ega tundnud puudust see, kes oli kogunud vähem; igaüks oli kogunud nõnda palju kui ta sõi!“ Kusagil pole kirjutatud, kuidas käis see manna ümbervalamine, et kõigile saaks nii palju, kui nad vajasid. Aga nagu sa lugeda võisid, Jumal korraldab „manna ümbervalamist“ ka täna. Ja ka täna ei tunne puudust see, kes korjas vähem. Sest vägev Jumal hoolitseb iga oma lapse eest. Jeesus kasutas seda manna lugu selleks, et rääkida endast kui Eluleivast ja ka sellest leivast pole kellelgi puudust – kes korjama läheb, selle vajadused täidetakse. Ja mis see korjamine muud on kui usus Jeesuse jalgade ette istumine ja Tema kuulamine. Ja Tema ütleb: „Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!" Siis riidlesid juudid isekeskis, öeldes: "Kuidas see võib meile anda oma liha süüa?" Siis Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse. Nagu elav Isa mind on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes mind sööb, elab minu läbi. See on leib, mis taevast on alla tulnud; see ei ole niisugune, mida sõid teie vanemad ja surid. Kes seda leiba sööb, elab igavesti!" (Jh 6:51–58)
Meile kõigile pakutakse eluliselt vajalikke toiduaineid – Inimese Poja liha ja verd. Ja öeldakse, et, kes neid ei söö, sellel pole elu. Sa võid käia iga päev tööl, sul võib olla pere ja aiamaa ja auto, aga sul pole elu – kui sa ei söö Tema liha ega joo Tema verd. Jeesus ütleb: „Võtke ja sööge ja elage!“
Tänu Jumalale, kes meile elu annab ja meie ajalike ja igavesti vajaduste eest nii imeliselt hoolt kannab!
