Kord tegi Jeesus terveks kümme pidalitõbist ning vaid üks neist tuli tänama ja Jeesus küsis: „Kas muid ei ole leitud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma …?“ (vt Lk 17:12–19) Ka minul tekib vahel samasugune küsimus siis, kui kuu lõpp läheneb ja mul seisab ees selle kirjatüki toimetajale ärasaatmise tähtaeg. Parematel päevadel oli mul ikka paari „kotikese“ jagu Jumala suurusest ja headusest jutustavaid Jumala laste lugusid ees, nüüd aga olen mitmetel kordadel olnud olukorras, kus pähe tuleb uskmatu mõte, et jätaks seekord kotikese ära. Siiani olen sellele uksmatusele ikka palves vastu astunud ja palunud, et Jumal puudutaks mõnd oma last ja täidaks sellise tänuga, mis inimese sisse ära ei mahu ja tahab jagamist. Ja siiani on Jumal ikka kedagi tänu tooma äratanud. Nii ka seekord.
Ülestõusmispühade puhul läksin Rahumäe kalmistule, et panna põlema küünal ema haual. Nägin, et vana küünal oli haual alles ja alles põlemata. Ilmselt oli tuul küünla tol korral kustutanud. Tahtsin seda nüüd uuesti süüdata, aga taht oli must. Püüdsin tahti küünega puhtaks kraapida, aga see ei õnnestunud. Siis võtsin taskust võtmed ja püüdsin kraapida nendega, aga ikka tulutult. Panin siis võtmed tagasi taskusse kinnaste peale, mis olid juba varem taskus.
Edasi läksin ka abikaasa hauale, mis on teises kohas. Sinna panin uue küünla, sest seal oli vana küünal ära põlenud. Seisin, mälestasin, palvetasin. Siis hakkasin tulema, panin kindad kätte, olin Issandale tänulik, et sain jälle armsad hauapaigad üle vaadata. Sõitsin bussiga Taksopargi peatusesse, sealt läksin üle tee ja sõitsin teise bussiga kodu poole. Kodupeatuses astusin bussist maha ja pistsin kodu poole astudes käe taskusse, et võtmeid võtta, aga võtmeid polnudki! Ehmatasin ja mulle meenus, et olin neid surnuaias kasutanud ja taskusse kinnaste peale pannud. Arvasin, et eks ma siis puistasin need kindaid võttes surnuaias maha, sest need olid ju taskus kõrgemal kinnaste peal.
Otsekohe keerasin ringi, et surnuaeda tagasi sõita. Mõttes kogu aeg palvetasin, et Taevaisa tuleks minuga kaasa ja aitaks võtmed leida. Sest Tema üksi teab, kus need on. Kõik meie elu pisiasjad on Tema ees lahti ja avatud. Kohe tuli ka buss, millega ma sõitsin paar peatust, et siis surnuaeda viivale bussile ümber istuda. Kui ma mahatulekuks tõusin, lõi jope hõlma ots nii tugevasti vastu jalgu, et tundsin, et seal on mingi kõva asi, katsusin siis seda jope hõlma ja seal olidki minu kadunud võtmed.
Võtmete leidmise rõõm oli nii suur, et seda ei oskagi kirjeldada! Taevaisa kuulis mu õhkamist ja palvet. Ta tuli koos minuga, näitas, kus asusid mu võtmed! Ta ei lasknud mul surnuaeda tagasi sõita! See rõõm oli sõnulseletamatu! Meil on nii hea, hoolitsev ja armastav Isa, kes oskab õigel ajal ja õigesti juhendada ja suunata! Ta lahendab meie mured ja probleemid.
Kuidas need võtmed aga hõlma alläärde said? Tasku nurga juures oli vooder pisut lahti, nii et võtmete kättesaamiseks tuli voodriauku suurendada. Et võtmed just selle ava kaudu voodri vahele vajusid, oli päris ime. Kuid Taevaisa tahtis minu tähelepanu suunata sellele, et Ta on minu juures, meie kõikide juures abistamas ja meie usku kinnitamas. Olgu Talle au ja kiitus ja ülistus ja vägi!
Elmi Timmermann
Jeesus ütles Peetrusele peale seda, kui Peetrus oli Taevaisa ilmutuse peale Jeesuse Kristuseks, elava Jumala Pojaks tunnistanud: „Mina annan sinule taevariigi võtmed!“ (Mt 16:19) Ja ehkki inimesed vahel kujutavadki ette Peetrust seismas taevariigi väraval ja otsustamas, kes sinna sisse saab, pole Jeesuse loo mõte ju mitte selles. Need võtmed antakse igale inimesele, kes Jeesuse ära tunneb ja vastu võtab, sest kõik need inimesed on kutsutud evangeeliumi kuulutama. Mitte inimeste pääsemise üle otsustama, vaid sellest päästest kuulutama. Need ongi evangeeliumivõtmed, mis võivad inimesele taevariigi avada. Kuid kas ka need võtmed võivad Elmi võtmete sarnaselt kaotsi minna? Kas me võime kaotada võime või tahte inimestele evangeeliumi kuulutada? Kas me võime nende võtmetega ka hooletult või ükskõikselt ringi käia? Ja kas neid on võimalik taas leida, kui oleme need kaotanud? Järgnev Ellen G. White’i poolt kogetu on mind väga tõsiselt puudutanud ja mõtlema pannud selle üle, kuidas ma peaksin suhtuma kogu Jumala poolt antud valgusesse. See lugu paneb mõtlema ka sellele, et me vastutame valguse eest, mis meie peale paistab ja me ei peaks seda kaotama.
„Ma nägin aujärge; sellel istusid Isa ja Poeg. Vaatlesin Jeesuse nägu ning imetlesin Tema armsat isikut. Isa isikut ma ei suutnud näha, sest Teda varjas auhiilguse pilv. Küsisin Jeesuselt, kas Isa sarnaneb oma kujult Temaga. Jeesus kinnitas seda, kuid möönis, et ma ei või Isa näha: "Kui sa ainsagi korra Tema tegelikku hiilgust näeksid, siis lakkaksid sa eksisteerimast." Aujärje ees nägin ma adventrahvast – kogudust ja maailma. Nägin kaht salkkonda – üks sügavas huvis trooni ees kummardumas, teine ükskõikselt ja hooletult seal seismas. Need, kes trooni ees kummardusid, saatsid üles oma palved ning vaatasid Jeesusele; Jeesus vaatas siis Isa poole ning näis Isa paluvat.
Siis tuli Isalt valgus Pojale ning Pojalt palvetavale salgale. Seejärel nägin ma ebatavaliselt heledat valgust Isalt Pojale hoovavat. Pojalt aga trooni ees seisvale rahvale. Siiski võtsid selle suure valguse vastu vaid vähesed. Paljud väljusid selle valguse mõjusfäärist ja hakkasid kohe ka sellele vastupanu osutama. Teised olid lihtsalt hooletud ega pidanud seda kalliks, kuni valgus ise nende pealt lahkus. Mõned aga rõõmustasid selle üle ning läksid ja põlvitasid koos väikese palvetava salgaga. See salk võttis tervikuna valguse vastu ja tundis selle üle rõõmu. Nende näod särasid auhiilgusest.
Nägin Isa aujärjelt tõusvat, lõõmavas pilvevankris vaheteki taha kõige pühamasse paika minevat ning istet võtvat. Seejärel tõusis ka Jeesus troonilt ning enamik neist, kes olid seal maas palvetanud, tõusid koos Temaga. Ma ei näinud enam ainustki valguskiirt Jeesuselt lähtuvat ükskõiksele hulgale pärast seda, kui Jeesus tõusnud oli. Nad jäeti täielikku pimedusse. Need, kes koos Jeesusega tõusid, hoidsid oma silmad pidevalt Temal, kui Ta aujärjelt lahkus ning juhtatas nad väikest teed mööda välja. Seejärel tõstis Ta oma parema käe üles ning me kuulsime Tema kaunist häält ütlevat: "Oodake siin! Ma lähen oma Isa juurde kuningriiki vastu võtma. Hoidke oma rüüd plekituina, veidi aja pärast tulen ma pulmast tagasi ja võtan teid enese juurde." Seejärel tuli inglitest ümbritsetud, leegitsevate ratastega pilvevanker Jeesuse juurde, Ta astus sisse ning kanti kõigepühamasse paika Isa juurde. Seal nägin ma Jeesust, suurt Ülempreestrit Isa ees seisvat. Tema rüü allserva küljes rippusid vaheldumisi kellukesed ja granaatõunad. Need, kes olid tõusnud koos Jeesusega, sirutusid nüüd usus Tema poole kõigepühamasse paika ning palvetasid: "Mu Isa, anna meile oma Vaimu!" Jeesus hingas nende peale Püha Vaimu. Selles hinguses oli valgust, väge ning lõpmatult palju armastust, rõõmu ja rahu.
Pöördusin, et vaadata salgale, kes ikka veel trooni ees kummardas. Nad ei teadnud, et Jeesus oli sealt lahkunud! Siis näis trooni läheduses ilmuvat Saatan, kes püüdis Jumala tööd jätkata. Nägin trooni ees kummardavat salka vaatavat üles trooni poole ning paluvat: "Isa, anna meile oma Vaimu!" Siis hingas Saatan nende peale ebapüha mõju. Selles oli valgust ja palju väge, kuid ei mingit kaunist armastust, rõõmu ega rahu. Saatana eesmärk oli seda salka eksituses hoida ning sel viisil Jumala lapsi tagasi tõmmata ja eksitada.“
Ellen G. White, „Varajased kirjutised“, lk.65, 66
Adventkogudus on lepituspäeva kogudus, on ju meie liikumine alguse saanud Kristuse tulekule eelneva lepituspäeva kuulutusest Tn 8:24: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu taas oma õiguse.“ Jumal igatseb oma rahvast puhastada, õigeks teha, et see rahvas oleks valmis Teda Tema tulekul tervitama. Ta kutsub meid kõiki Temaga lähedasse osadusse, Temaga täiesti ja kõiges „ära leppima“ ja siis seda lepituskuulutust edasi andma. James S. Reid on kirjutanud: „Elu tühjus ja tühisus, vimm ja hirm, mis ei lase meil elu raskustega silmitsi seistes sisemist rahu tunda, armastusetus, mis täidab maa konfliktidega – kõik see leiab oma ravi Jumalaga leppimise tulemusena. Miski muu ei ole sillaks üle mõistmatuse merede, mille kallastelt me üksteise peale karjume. Kõik maailma leeridesse jagavad konfliktid toimuvad meie sisemiste konfliktide tõttu. Rahu on üks Jumala tahte ja Tema õiguse otsimisega kaasnevatest „kõrvalsaadustest“. Ja Jumal on usaldanud selle lepitusteenistuse meile.“
Need ongi need võtmed, mis meile kõikidele risti all ulatatakse. Kuulutada inimestele Jumala ülisuurest armastusest tähendabki neile taevariigi ust avada ja siis on juba iga kuulja valik, kas lasta end Jumalaga lepitada või mitte.
Kui me aga oleme need võtmed kaotanud, kui Jeesuse isik ja Tema poolt meie heaks tehtu ei puuduta meie südant enam endiselt, siis meid ei jäeta maha, meile pakutakse taasavastamise rõõmu ja uut võimalust Temaga käia. Jeesuse käed on meie poole sirutatud. Keegi on avaldanud arvamust, et Jeesus löödi risti, käed laiali, et me alati teaksime, et Ta meid avalisüli ootab.
Mingisugune tervenemine ei saa aga toimuda enne, kui me saame aru, mis meil viga on. Üks minu lemmikkirjanikest on kirjutanud: „“Valus on kuulda, kui mu Taevane Arst räägib mulle tõde minu südame olukorra kohta!“ ütled sina. Valus on aga sellepärast, et sa ei jää Temaga suhtlema piisavalt kauaks selleks, et Ta saaks sind terveks teha. Sa tormad minema ega anna Suurele Arstile aega sinu patust haavatud südant tervendada. Kui Püha Vaim veenab sind sinu patususes, ütle „Aamen!“ Tunnista oma patt ja palu nagu Taavet: „Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud … kustuta mu üleastumised … ära võta minult ära oma Püha Vaimu … Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest!“ (Ps 51) Lase Tal seda teha! Ära pane Talle vastu!“ Just sellist kogemust soovib meie Taevane Isa anda igale kahetsevale võtmetekaotajale. Ja kui me oleme saanud tagasi rõõmustuse Tema päästest, siis pole seda võimalik endale hoida.
Sarnaselt Ellen White’iga nägi ka prohvet Taaniel lepituspäeva nägemust ja see on meile tallele pandud Taanieli raamatu 7. peatükis. Sealgi kirjeldatakse kedagi, kes oli Inimesepoja sarnane, tulemas Isa ette. Kristus polnud siis veel inimeseks saanud, aga Taaniel näeb Isa ette ilmuvat kedagi, kes oli oma välimuselt inimene. Nii julgustav on täna teada, et seal Isa ees seisab keegi, kes on olnud kõiges kiusatud nagu meie ja kes esitab meie pattude lepitamiseks oma verd. Iidseslepituspäeva teenistuses läks ka ülempreester, kes oli võrdkuju Jeesusest, üks kord aastas lihtsas linases rüüs kõige pühamasse paika Jumala ligiolusse, kus toimus pühamu puhastamine patust, mis Ellen White’i sõnade kohaselt tähendab ka Jumala rahva puhastamist patust. See lihtne linane rüü sümboliseeris Jeesust Inimesepojana. Pisut hiljem tuleb ülempreester telgist välja täies ülempreestri rüüs ja paneb ülestunnistatud patud siku peale, sümboliseerides nii Kristuse tagasitulekut Jumala Pojana aus.
Meie oleme see pühamu ümber teeniv hulk, keda Jumal igatseb puhastada, sest me ju ootame Tema tulekut aus. Laseme siis Tema valgusel meie peale paista, et see võiks paljastada kõik, mis meis valesti on ning jäägem Tema ette paluma piisavalt kauaks, et Tema kohaolek võiks meie patuhaige südame täiesti terveks teha. Ja otsustagem järgida Jeesust, kuhu Ta iganes läheb.
