Kes on kuidagimoodi Tallinna koguduse laulukooriga seotud olnud, teab ja tunneb kindlasti ka Linda Ellmanni, hallipäist eakat õde, kes on enamasti ikka kohal ja kellele on siin ikka vastutusrikkaid ülesandeid usaldatud. Nüüd kirjutab Linda mõningatest oma eluseikadest ka siin ajakirjas.
Mulle meenub mu kallis kodupaik, kui hea oli seal olla. Sündisin Tallinnas, selle linna kõige kaunimas linnaosas, millel on ilus nimi Pelgulinn. Sündisin ilusal ja soojal ajal, kui päike paistis kõige kuumemini, roosid õitsesid, linnud laulsid ja liblikad lendasid. Sündisin adventperekonda ja olin oma pere kõige noorem laps. Mul oli kaks venda ja me kõik käisime oma kodukirikus Mere puiesteel.
Olin 2 ja poole aastane, kui ema viis mind laste hingamispäevakooli, mis asus teisel korrusel välisukse kohal. Olin seal kõige pisem. Kuueaastasena saadeti mind vendadega pühapäevakooli. Kirikus käisime vanuse peale vaatamata igal koosolekul. Isa tegeles meil koguduses hingamispäevakooliga, ta kohustas alati lapsi meeles pidama, mis jutluses räägiti. Kodus siis arutati räägitu üle ja ka mina pidin kaasa rääkima, kuigi ma ei osanud ega saanud arugi.
Aastatel 1928–1930 pidas mitmel talvel meil Mere puiestee kirikus valguspiltidega seeriakoosolekuid Ukraina emigrant vend Babienko, mina olin siis 4- või 5-aastane. Ekraan oli suur, ühel õhtul ilmus sinna ekraanile kalender. Räägiti hingamispäeva algusest ja lõpust, et see päev algab reede õhtul päikeseloojanguga ja lõpeb laupäeva õhtul päikeseloojanguga. Sealt jäi mulle meelde, et seitsmes päev on hingamispäev ning väikese lapsena küsisin sageli: mitmes päev täna on?
Kolmeaastaselt oli minu kohus kodus tolmu pühkida. Vahel aitasin emal ka kartuleid koorida. Neljaaastaselt pidin hakkama ema tema töös aitama. Ema oli kodus töötaja, ta kudus masinal. Ta oli ääretult kiire ja täpne inimene. Ta pidi nädala töö viie päevaga valmis saama ja ära viima. Sellele lisandusid perenaisekohustused – perele söögi keetmine, pesupesemine, koristamine, turul- ja poeskäigud. Minu tööks oli hommikust õhtuni „pooli ajamine“. Ma pidin korralikult ja täpselt pooli läbi parafiini ajama ning ema töö ei tohtinud minu taha seisma jääda. Omasugustega aega mängida ei olnudki.
Aastad läksid kiiresti ja minul tuli kätte kooliaeg. Lugeda ma ei osanud, sest kellelgi polnud aega mind õpetada. Lasteaedu sel ajal polnud. Oli küll üks lasteaed „Krabi koolimaja“, mis asus Ristiku-Telliskivi tänava nurgal, kus kasvatajateks olid kooliõpetajad, aga sinna võeti ainult neid lapsi, kelle üks vanem oli surma läbi lahkunud. Kukeaabits jõudis nüüd ringiga minu kätte ja vanem vend ütles, et selles on kõik nii lihtne, et siin polegi midagi õppida. Mul tuli õppimisega ise hakkama saada ja ema pidin ka töös aitama. Olin siis juba vilunud pooliajaja ja kerilauad oskasin ise lahti teha. Elu oli õnnelik ja mina olin rõõmus.
Aastad möödusid imekiiresti ja meie rõõmsat ja õnnelikku peret tabas ootamatu õnnetus. Ema haigestus. Isa kutsus arsti, kes ütles, et tuleb eriarst kutsuda. Eriarst tuli ja lasi ema kiirustades haiglasse viia. Hiljem selgus, et arst oli diagnoosi panemisel eksinud. Reedel viidi ema haiglasse, laupäeval peale lõunat tuli isa koju surmateatega. Lõpp.
Kuidas me nädala elasime, ei tea. Siis saime oma koju tagasi. Isa küsis: „Mis me homme süüa saame?“ Mina olin vait. Lõpuks ütlesin, et mina ei tea. „Nüüd pead hakkama teadma,“ oli vali vastus. Ja algaski keeruline ja tundmatu elu. Ei teadnud isegi seda, mida kelleltki küsida. Arutasime noorema vennaga ja tegime kõike koos. Selline keeruline elu kestis algkooli lõpuni.
Siis tuli teise kooli eksamile minna, eksam aga ei õnnestunud. Läksin oma murega klassiõe juurde ja tema kutsus mind endaga koos sinna kooli, kuhu tema pidi minema, seal pidid eksamid sügisel olema. Sel ajal olid koolides sisseastumiseksamid kolmes õppeaines. Kolmas eksam selles koolis oli joonistamine. Kui me eksamile läksime, olid mul vastas direktriss ja õppealajuhataja ning direktriss pöördus minu poole küsimusega: „Lapseke, kuhu teie lähete?“
Vastasin, et lähen eksamile.
„Ei, lapsi meie kooli ei võeta!“
Vaatasin oma kooliõele otsa, tema oli minust aasta vanem. Olin vait. Vastuvõtjad vahetasid omavahel pilke. Siis ütles direktriss, et eksam otsustab. Kui kõik eksamid olid tehtud, läksime vaatama, kuidas sissesaamisega lood on. Direktriss pöördus minu poole ja sirutas õnnitluseks käe ning ütles: „Lapsena te meile tulete, daamina peate siis ükskord välja minema.“ Sellest koolist suunati mind peale lõpetamist Kunstiinstituuti õppima.
Kooliajast meenub unustamatu 9. märtsi öö 1944. aastal. Oli imeilus talveõhtu. Lumi krudises jalgade all. Suur ümmargune kuu vaatas taevast, külma oli 25 kraadi ja ma läksin kooli. Koolimaja oli tavaliselt külm ja me istusime ikka mantlites ja kirjutasime, kindad käes. Sel õhtul oli koolimaja soojaks köetud.
Kell kuus õhtul pidid algama tunnid. Kümme minutit enne kuut käis enneolematu pauk, millele järgnes klaasiklirin ja kogu koolimaja läks pimedaks. Siis anti õhuhäire. Läksime kõik kiiresti keldrisse riidehoidu, kus meid juba ootas direktor küünaldega, ja ütles: „Kes julgeb joosta mäe alla varjendisse, see jooksku. Kõrval majas on saksa sõjaväe staap, mida pommitatakse.“ Jooksime mäe alla. Hirm ja ehmatus võttis jalad nõrgaks. Jõudsime kohale, mina olin viimane. Varjendi mees tõmbas kiiresti ukse kinni ja siis käis nii õudne kärgatus, et terve maaalune varjend kõikus. Varjendi mees ütles: „Tütarlaps, pool sekundit ja teid poleks enam olnud!“ Jah, ainult pool sekundit.
Lõppes ka minu lapsepõlv, mis oli peale ema surma päris raskeks muutunud. Sest koolitee kõrvalt tuli mul kodus ka perenaise kohustusi täita. Kui algas Teine maailmasõda, mobiliseeriti vennad sõtta, isa aga Sillarongi. Mina aga jäin alaealisena üksi siia maailma.
Vahepeal oli kapitalistlikust ühiskonnast saanud „vene aeg“, nagu seda rahva seas kutsuti. Instituuti sisseastumiseks nõuti ka sünnitunnistust, aga kuna minu sündimise ajal veel perekonnaseisuametit ei olnud, siis oli minu sünnitunnistus välja antud Seitsmenda Päeva Advent Usuühingu poolt. Mind ei tahetud kooli vastu võtta, kuna ma olevat usklik. Hakkasin vastu ja ütlesin, et ma pole mingi usklik, ei kuulu ühessegi usuühingusse, kogudusse ega kirikusse. Ma olen kooliõpilane ja mind on suunatud koolist õppima ja minu õpetajaks on Kunstiinstituudi õppejõud. „Meile on teada, et te olete väga andekas, aga teie sünnitunnistus ei luba meil teid vastu võtta. Riigiseadus on selline,“ öeldi mulle. Nii lõppes meie pere viimase lapse koolitee usu pärast.
Mere puiestee kirikuga on kogu mu elu tihedalt seotud olnud. Mulle meenub üks lugu meie mandoliiniorkestri tegemistest. Kord ühel ilusal suvepäeval sõitis Harald Läänemets Haapsallu oma naisele ravimit otsima ja otsustas külastada ka kohalikku pastorit, kelleks osutus Roland Lõhmus. Jutuajamisel oli pastor huvitatud Tallinna mandoliiniorkestrist. Haraldi vastus oli lühike – orkester polnud tolleaegse orkestrijuhi suure hõivatuse tõttu enam aastaid mänginud. Pastor ei jäänud vastusega rahule ning käis peale, et üllatuseks võiks saada natuke muusikat. Harald vastas, et ta püüab reede õhtuks mängijad kokku saada, eks siis paistab. Reede õhtul koguneski Mere puiestee kiriku tagasaali päris hulgaliselt pillimängijaid. Kohaletulnud olid kõik huvitatud. Aga orkestrijuht? Siis ütles Vaike Kallandi, kes oli aastaid muusikat õppinud, et tema võib proovida. Kogunesime järgmisel reedel proovi ja kohe hingamispäeval oligi Haapsallu sõit. Ka Kalju Viluoja, kes märkas, et me midagi korraldame, otsustas publikuks kaasa sõita. Selleks, et kõik koos sõita, olime kokku leppinud, et kõik püüavad tulla rongi eelviimasesse vagunisse. Viimasena tuligi Harald oma perega Keilast peale. Kui me Haapsallu jõudsime, oli pastor üllatusest sõnatu. Jumalateenistus oli täis muusikat, väike ruum oli rahvast täis, osa pidi meid õuest kuulama. Kohapealt leidsime solisti, kelleks oli Helju Kemm-Judanov. Olime kõik Jumalale tänulikud ilusa ilma ja võimaluse eest teenida. Haapsalu õed-vennad aga olid tänulikud selle ootamatu üllatuse eest.
Linda Ellmann
Meil kõigil on võimalik kahel viisil läbi elu astuda – kas kõiges end ise „juhatades“ või alludes Taevase Isa juhtimisele, mis erineb oluliselt ükskõik millisest inimlikust juhtimisest kasvõi selle poolest, et meid ei allutata, vaid meile antakse sõbralikku nõu; meie eest ei tehta valikuid, vaid meile antakse piisav teadmine ja tunnetus hea valiku tegemiseks; meid ei sunnita, vaid meid julgustatakse; meie mõistust ei paluta välja lülitada, vaid meie kogemusele lisatakse laiem vaatenurk. Viis, kuidas Jumal oma tahet meile ilmutab, ja see, mis juhtus eelmisel korral, kui Tema nõu kuulda võtsime, paneb meid igal järgmisel korral Teda üha meelsamini kuulama ja Talle kuuletuma ning see Talle kuuletumine polegi nagu kuuletumine, vaid miski, mida me teeme üha loomulikumalt sedamööda, kuidas me Temaga usus ikka enam kokku kasvame. Sellisest Jumalaga koostegutsemise kogemusest tunnistab ka järgnev Silvya lugu.
Olin lubanud minna külla sõbrannale ja tema kaksikutest poistele, kel oli olnud sünnipäev. Sellele eelneval hingamispäeval plaanisin osta neile mõlemale Värvimispiiblid – vahvad paksud värvimisraamatud piiblilugude teemadel. Küsisin kirikusse jõudes, kas neid on. Oli. Kuid ostmise lükkasin teenistusejärgsesse aega. Pärast teenistust neid ostma minnes aga nägin, kuidas üks naine kaks eelviimast ära ostis. Mulle jäi ainult üks. Mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen. Neil poistel on alati kummalgi oma asi, pea kõike on selle pere lastel kaks. Mulle anti pihku põnnipiibel. Vaatasin selle sisu ja otsustasin, et olgu, teisena ostan siis selle. Veidi aja pärast mõtlesin, et võib-olla ongi nii hea.
Järgmisel päeval läksin neile külla. Astusin sisse hetkel, kui kõik istusid diivani peal ja isa, kes on kodus ainult nädalavahetuseti, mängis koos poistega telekamängu, mille nad just olid sünnipäevaks saanud. Seetõttu istusin ka mina vaikselt maha ja kingitused jäid ootele. Varsti pidi pereisa ära minema hakkama ja ema kutsus kõiki õue issit saatma. Mõtlesin, et enne õueminekut annan siis raamatud poistele kätte. Andsin, kuid suurt vaimustust need esile ei toonud. Ei peaks üllatama, et suuremat huvi pakkus just see värviline põnnipiibel, mitte värvitu värviraamat. Üks poistest vaatas põnnipiiblit ja läks siis õue. Ema läks ka õue. Teine kaksikutest aga jäi tuppa. Tuppa jäin esiti ka mina. Ta vaatas seda põnnipiiblit pinnapealselt, sirvis, kohati isegi vaatamata lehekülgi, mida käed edasi keerasid. Palvetasin, et tal tekiks huvi. Ja veidi aja pärast oligi poiss raamatuga minu juures ja palus, et ma räägiksin talle, mis seal raamatus on! Nii sain talle jutustada loomisest, kui ilus oli maailm loomisel, kui armastav ja hea on Jumal, kui kõikvõimas Ta on, sellest, et Ta hoolib meist ja näeb kõike, mida me teeme, ega jäta meid hätta, kui Tema poole hüüame. Seda kõike piiblilugude taustal, mis seal raamatus olid. Kõik teised olid sel ajal õues ja nii saime segamatult rääkida. Kuigi teine poiss seda ei kuulnud, usun neid tundes, et seegi võis olla juhitud, sest koos vennaga olles poleks see ükski võib-olla kuulanud. Lõpuks küsis poiss: "Kes on Jumal?" Ütlesin, et Jumal on meie Taevane Isa. Ma ei tea, kas ta sellest aru sai, kuid loodan, et see jäi talle vähemalt meelde.
Siis läksin välja, kus teine poiss sõitis rattaga ja ema tegi väikeseid aiatöid. Mõtlen ikka, kuidas olla ilma sõnadeta tunnistuseks inimeste puhul, kes ei taha Jumalast kuulda või ei ole huvitatud. Kuid nagu muugi sel päeval oli juhitud, juhiti mulle ka see võimalus. Sain ema lihtsalt puude ladumisel aidata. Ja koos tegemine ju ühendab. Oli rõõm lihtsalt olla koos, aidata, teha midagi ära. Tavaliselt me ei oska aidata või ei tea, keda aidata. Aga Jumal ise valmistab need võimalused. Palvetasin just eelmisel õhtul, et Jumal aitaks mul näha ja mõista teiste inimeste vajadusi. Ma ei saa öelda, et oleksin kogenud mingit mõistmise tunnet, ei. Ma lihtsalt võtsin maast puud ja panin riita. Ma ei tea, kust see tuli, ma ise oleksin oma loogikaga ilmselt mõelnud, et mul on ülehomme eksam, mul pole aega, pealegi ma olen haige ja ei tohiks igaks juhuks pingutada, et mitte veel haigemaks jääda. Kuid ma ei mõelnud selliselt, vaid käed justkui ise läksid ja võtsid maast puud ja panid riita. Ja see töö tõesti ei murdnud konti, sest sõbranna tahtis laduda vaid ühe riida ja suurem osa sellest oli juba tehtud. Küll aga andis see meile üle pika aja rõõmsa koostöötamise kogemuse ja vabastas mu kauaaegse sõbranna ehk natuke sellest mõttest, et ma olen nüüd usklik, teistmoodi, kauge, võõras. Olen väga tänulik, et see käik sinna nõnda õnnistatud oli.
Mul on teisigi kogemusi sellest, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ma tõesti ei teadnud sinna minnes, kuidas ma need raamatud neile annan, kuidas vanemad sellele reageerivad, et ma nende lastele misjonitööd teen. Aga nagu varasematelgi taolistel kordadel, sain taas kogeda, et mida vähem me ise teame, seda parem ongi. Eksamile minnes see siiski ei kehti. Aga elus ja inimestega kipub küll nii olema – oma abituses või teadmatuses anname end kõige rohkem Jumala juhtimisse.
Nüüd on mul ees lõputöö kirjutamine ja kaitsmine. Teatud asjaolude tõttu läheb sellega väga kiireks. Aga ma ei muretse. Usun, et Jumal tahab mulle ka selles anda hea kogemuse Tema võimsast abikäest, mis aitab üle igast mäest.
Silvya Taal
Me kõik tahaksime meie ümber olevaile inimestele päästesõnumit kuulutada ja kogeme väga sageli, et meie sõnum ei huvita neid. See, mis meil on öelda, ei lähe neile korda. Kui meie aga hoolime inimestest, mitte vaid oma sõnumist, siis oleme valmis neid teenima ja aitama ka siis, kui meie sõnu kuulata ei taheta. Jumal hoolib meist rohkem kui oma ainsast Pojast, kelle Ta meie eest surma andis. Jumal väljendas oma hoolimist väga konkreetse teoga, mille tõttu me ei saa kahelda, et meist tõesti hoolitakse. Nii saame meiegi olla seal, kus abi vajatakse, ja aidata ning öelda sellega, et ma hoolin ja et minu hoolimist ei mõjuta see, kas sa tahad minu sõnumit kuulata. Jumal on niiviisi meiega toiminud ammu enne seda, kui me olime valmis Teda kuulama. Ja võib olla me pole tänagi valmis kuulma seda, mida Tal on öelda. Aga Tema hoolib ikkagi ega jäta meid. Kui me seda ükskord märkame, siis oleme ka kuulama valmis.
Käes on mai ja loodus on õites – eks seegi ole Jumala viis öelda, et Ta hoolib meist. Loodus on täis Jumala jalajälgi ja Tema kutsub sind mööda neid jälgi astuma ja kuulama, mida Tal on sulle öelda.
