Selle ajakirja ilmumise ajaks on ülestõusmispühad juba seljataga, aga ma loodan südamest, et sündmused, mida me suurel reedel ja ülestõusmise hommikul meenutasime, ei jää iialgi seljataha. Ma loodan, et me ei jäta neid sündmusi seljataha, et me ei pööra neile selga ega astu lihtsalt edasi järgmiste tähtpäevade suunas. Küllap ma olen siin varemgi tsiteerinud kellegi mõtet, et kuni me näeme risti, pole me teed kaotanud. Soovin, et sina ja mina näeksime alati risti, mis räägib meile Jumala armastusest Tema vastu mässava inimsoo suhtes. Mind on hiljuti eriti puudutanud eelmise aasta hommikvalvest „Valitud“ loetud Dwight Nelsoni mõte: „Selgita palun teistele seda vastupandamatut kirge, mis kihutab Jumala Tema suurelt valgelt troonilt meie pimedasse langenud maailma. Et meile antakse võimalus karjuda täiesti kõrist: „Meil ei ole kuningat, vaid keiser?“ Ning see inetu refrään kõrvus kajamas, komberdab see põlatud Jumal oma hukkamispaiga poole. Kui Tema alasti keha välja venitatakse ja Ta selle posti külge naelutatakse, kostab igast haamrilöögist nende naelte pihta küsimus, mida Ta tuli maa peale küsima: „Kas sa tahad minu oma olla?““ Kui mulle see küsimus sel viisil esitatakse, ei saa ma eitavalt vastata. Ristisündmused meeles, ei saa ma eitavalt vastata ei sellele küsimusele ega ka muudele Isa küsimustele ja ettepanekutele.
Kunagi vastasin „jah“ ka ettepanekule seda rubriiki siin ajakirjas kirjutada. Seni on Jumal juhatanud ja ikka on keegi mõne oma kogemuse saatnud ja sellega Jumalat ülistanud. Mõnikord on kogemusi rohkem, teinekord vähem, mõnikord näen kotikese toimetajale teelesaatmise päeva lähenemas ja mul polegi kellegi lugu kotikesse panna. Nii juhtus ka sellel korral. Saatsin palveid taeva poole, et Jumal paneks kellelegi südamele kirjutada, aga päevad läksid ja ei midagi. Kas siis tõesti ei taha keegi Jumalale kiitust tuua? Üks päev enne tähtaega palusin hommikul kirikusse minnes, et keegi tooks mulle sinna mõne kogemuse. Ja siis tuli kirikus Kaisa (Rosin) ja tõi ümbrikus oma vanaema Helju Rosina kogemused. Helju oli juba mitu päeva mõtelnud, et tuleb kirjutada ja mina ju väga hoolega palusin, et keegi ometi kirjutaks. Ja „kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed“ ütleb Paulus Rm 8:14.
Vargustega on kindlasti igaüks meist kokku puutunud. Mullegi meenuvad aastaid tagasi stagnaajal aset leidnud lood. Kord lõigati mul turul muhvi tagumine külg lõhki, kuna aga selle taskus oli väike blokk, mida žiletiga ei õnnestunud lõpuni läbi lõigata, siis takistas see blokk raha ja muude asjade väljakukkumist.
Ühel teisel korral vaatasin rahvast täis poe letil kaupa, kui müüja järsku käskis mul oma kotti vaadata, kuna ta olevat näinud, kuidas üks mees selles soris, aga tema polevat julgenud enne öelda, kui mees väljus. Ka seekord jäi rahakott alles, kuna see oli koti põhjas teiste asjade all. Tänu Taevaisale nende kordade eest, mil ma kahju ei saanud.
Järgmistel kordadel nii hästi ei läinud. Olin turul käinud ja astusin bussi, et linna teise äärde sõita, aga rahakott koos raha ja sõidutalongidega oli kadunud. Olin „jänest“ sõitmas, aga jalgsi minemiseks oli tee pikk. Julgesin siiski vaid paar peatust sõita, siis väljusin bussist ja kahetsesin, et turul rohkem raha ära ei kulutanud, siis oleks vargale vähem jäänud.
Teine varguse ohvriks langemine toimus ABC-tüüpi kaupluses. Kui ma olin oma kauba laial aknalaual ostukorvist kandekotti ladunud, meenus mulle, et olin midagi vajalikku ostmata unustanud. Kott kaubaga jäi ainult hetkeks aknalauale, aga tagasi tulles seda seal enam polnud. Müüjate jutu järgi oli vargus toimunud sel päeval juba teist korda.
Nüüd aga lugu sellest, kuidas minu käekott sellesama kaupluse aknalaual peaaegu terve päeva valveta seisis. Ometi käisid sealt sajad inimesed mööda ja paljud ladusid just seal ostetud kaupa kottidesse. Sel hommikul olime koos Volliga poes käinud, vajaliku kauba ostnud ja koju tulnud. Õhtul oli mul vaja midagi käekotist võtta, aga käekotti ei olnud kodus. Ehmatus oli suur, sest käekotis oli ka ümbrik suurema rahasummaga, meie mõlema kümnisega, mida oli kuidagi suvepuhkuse ajal rohkem kui kuu jagu viimata jäänud. Muidugi ruttasime poodi ja mis ime, kott seisis sama koha peal, nägin seda juba läbi akna. Ka asjad ja raha olid kotis alles. Olime kindlad, et Jumal oli seda kotti puutumatuna hoidnud ja et kümnise maksmisega käivad kaasas ka õnnistused.
Kord andsin oma mantli keemilisse puhastusse ja alles mõni päev hiljem meenus mulle, et olin selle taskusse unustanud summa välisvaluutat sertifikaatides, mis ma olin saanud pärandusena oma tädilt Ameerikast. Muidugi läksime kohe sinna. Keemilises puhastuse rääkis riiete vastuvõtja, et nad ei pane masinasse ühtki riideeset enne, kui kontrollivad taskud läbi, ja tõi lahkelt meie raha letile. Ausaid inimesi leidub ja ka see oli meile õnnistuseks, mille eest Jumalat tänada.
Helju Rosin
Mulle väga meeldis Helju tunnistus, sest ta kirjutas ka nendest kordadest, kui ta varguse ohvriks langes. Meie kõikide elus on vahel olukordi, kus meid ei hoita nii, nagu me eeldame ja see ei tähenda, et Jumal on kusagil ära. Aga see tekitab meis küsimusi. Aga kas võib olla, et Jumal tahab ka vargaid päästa? Kas võib olla, et keegi nende pärast ei palu ja nüüd on meil võimalik varguse ohvrina kurjategija pärast paluda? Kas on võimalik, et mingi rahasumma kaotamine on võrreldes kellegi päästmisega suhteliselt väheoluline asi, eriti kui arvesse võtta, et Jeesus jättis kõik, et meid päästa ja Jumal on lubanud iga oma lapse vajaduste täitmise eest hoolitseda? Ja kas on võimalik, et selline näiline ebaedu võib olla ka Jumala viisiks meie usku läbi katsuda?
Mina unustasin kord oma rahakoti külla minnes auto armatuurlauale, kusjuures auto seisis mitmeid tunde Õismäel korrusmaja ees ja rahakott oli alles. Aastaid tagasi olime lastega Saaremaal, kus ma tõlkisin üht evangeelset kampaaniat ning ma jätsin rahakoti kogu oma rahaga poodi ja sain selle sealt hiljem puutumatult tagasi. Kuid ka minu elus on olnud juhuseid, kus minult on ülekohtuselt nõutud millegi kinnimaksmist ja alati on mul seejuures olnud võimalus ka oma usust tunnistada ning alati on see ülekohtuselt küsitud raha tagasi tulnud. Jumal on ikka selle eest hoolt kandnud ja mina nimetan seda kümnise-õnnistuseks. Vahest on tulnud Jumala abi ja lahendust oodata, kuid kunagi pole see hiljaks jäänud.
Lisan siia Kaisa nõusolekul ka tema rahalise kogemuse, mida ta ei jõudnud kirjalikult vormistada, sest see juhtus just praegu, kui mina seda kotikest „kokku kirjutan“. Selle kinnituseks, et kui meil pole Jumalale kahju anda, siis pole Temal ka kahju meile anda, tunnistab Kaisa, kuidas ta eile jumalateenistusel annetuste kogumise ajal otsis oma rahakotist annetuseraha ja kuna väikesed mündid olid rahakotist kuhugi kadunud, otsustas ta annetada 10-eurose. Kuna ta on üliõpilane, on see tema jaoks suur raha. Täna andis vanaema talle 10 eurot ja Kaisa sai aru, et see oli Jumala viis öelda talle, et Ta teab, millise ohvri ta tõi ja et Jumalale annetades ei jää keegi puudusesse.
Nüüd aga veel üks lugu ühest asutusest, millest rääkis veebruari lõpus Tallinnas seminari pidanud Janos Kovacs-Biro. Selle asutuse nimi on Jumala Logistika Osakond ja see on üks ilmatu keeruline süsteem, mis korraldab inimeste ja kõige muu “sattumist“ õigel ajal õigesse kohta. Ka igaüks meist võib Jumala juhtimisele alludes selles süsteemis osaleda, mis tähendab, et me palume Tema juhtimist oma päevadesse ja lubame end kasutada Tema eesmärkide elluviimiseks.
Kell, mis lõi kolmeteist korda
Inglismaa Plymouthi linnas oli kesköö. Kaks teineteisele täiesti võõrast meest seisid kellatorni all ja kuulasid kellalööke. Kaheteistkümne löögi asemel lõi kell kolmteist korda. Hämmastunud mehed märkasid seda ja vahetasid omavahel sellel teemal mõned sõnad. Üks neist meestest oli kapten Jarvis.
Üsna pea peale seda ööd ärkas kapten Jarvis ühel hommikul harjumatult vara, tõusis, riietus ja läks välja. Uksest välja astudes kohtas ta oma hämmastuseks oma tallisulast, kes talutas tema sõiduvalmis seatud hobust. Tallisulane seletas: „Mul oli selline tunne, et te vajate oma hobust, härra.“ Ta rääkis, et tunne oli nii tugev, et ta ei saanud enam magada ning ta pidi kohe tõusma ja hobuse saduldama.
See oli kummaline. Midagi sellist polnud kunagi varem juhtunud, kuid kuna ratsu oli valmis, siis istus kapten hobuse selga ja kuna tal siht puudus, siis lasi ta hobusel minna sinna, kuhu see ise tahtis. Varsti jõudsid nad jõe äärde, selle koha lähedale, kus sai tavaliselt parvega jõge ületada.
Ja sa võid kujutleda, kui hämmastunud oli kapten, kui ta avastas, et väga varasest ajast hoolimata oli parvemees kohal ja valmis teda üle jõe viima. Mis siin teoksil oli? „Kuidas küll, sina, armas mees, siin nii vara kohal oled?“ küsis ta parvemehelt.
„Mul polnud und, sest mul oli selline tunne, et ma pean siia tulema ja kedagi üle jõe viima.“ Kapten ja tema hobune astusid parvele ja olid peagi teisel pool jõge. Mis nüüd saab? Jälle lasi kapten hobusel liikumissuuna valida. Aja möödudes jõudsid nad väikesesse linnakesse. Kapten küsis ühelt möödujalt, kas linnas on teoksil midagi huvitavat. „Üks kohtuprotsess ühe mõrva küsimuses on praegu käimas, muud huvitavat pole midagi,“ vastas mööduja.
Kuna kaptenil polnud mingit kindlat sihti, otsustas ta minna vaatama, mis kohtumajas toimub. Ta jõudis kohale ja sisenes majja. Just sel hetkel, kui ta saali sisenes, kuulis ta, kuidas kohtunik küsis süüaluselt: „Kas teil on midagi nendele süüdistusele vastuseks öelda?“
Vangistatu vastas: „Mul pole midagi muud öelda peale selle, et ma olen süütu, härra kohtunik. Kogu maailmas on vaid üks mees, kes saab mu süütust tõendada, kuid ma ei tea ei tema nime ega elukohta. Mõned nädalad tagasi seisime me koos keskööl Plymouthi linnas kella all ja kuulsime mõlemad, kuidas kell lõi kaheteist korra asemel kolmteist korda. Me rääkisime omavahel sellest, kui kummaline see on.“
„Olen siin,“ hüüdis kapten Jarvis ruumi eesosast. „Mina olen see mees, kes seisis Plymouthi suure kella all ja kuulis, kuidas kell lõi kaheteistkümne korra asemel kolmteist korda. Tunnistan, et rääkisin selle sama mehega. Mõrvaööl, samal ajal kui mõrv toime pandi, oli see mees minuga koos Plymouthis ja me imestasime koos kummalise kellalöökide arvu üle!“
Süüalune vabastati otsekohe. Mõelda vaid, et vaid üks mees kogu maailmas võis tunnistada selle mehe süütust. Ja inglid äratasid tallisulase ja parvemehe ning panid neile südamesse tugeva tegutsemise sunni, kuigi nad ei teadnud, miks nad peavad tegutsema. Inglid juhtisid hobust ning tõid õige mehe kohale just selleks hetkeks, kui teda vajati!
Ja inglitele kindlasti meeldivad sellised ülesanded.
Marjorie Lewis Lloyd raamatust „Ta andis oma inglitele käsu“
Piibel räägib palju Jumala hääle kuulmisest ja seejärel Tema tahte tegemisest (vt 5Ms 28. ptk) ja selles loos siin on ka juttu „kuulmisest“ ja kuuldu järele toimimisest. Nii kaptenil, tallisulasel kui ka ülevedajal oli valik, kas toimida sisemise sunni ajel või mitte. Sellest loost ei selgu, kas nad mõistsid, et neid kõnetas Jumal. Kuid meie Jumala lastena teame, et Jumal tahaks meid kõiki juhtida õigeks ajaks õigetele kohtadele, et Tema tahe võiks sündida „nagu taevas nõnda ka maa peal“. Ja juba kord tsiteeritud Piiblitekst ütleb, et Jumala lapsed on need, keda Jumala Vaim juhib. Keegi on ütelnud, et siin maailmas pole paremat kohta, kui see, kus Jumal tahab sind panna. See aga tähendab, et Jumala tahte täitmine teeb inimese õnnelikuks.
Soovin sulle palju õnnelikke hetki sind armastava Jumala tahet täites!
